Oskar Hoffmann tõi eesti talurahvast kujutavasse kunsti tubli annuse elulähedust ja arvukalt isikupäraseid tüüpe. Tema teosed pakuvad koondportree 19. sajandi lõpu Eesti maaühiskonnast: siin on peremehi, kohtunikke, kooliõpetajaid, joodikuid ja kerjuseid. Neis töödes peegelduvad ka teoorjuse kaotamisest ja talurahvareformidest alguse saanud suured ühiskondlikud muutused ning järjest laienev lõhe rikaste ja vaeste, peremeeste ja sulaste vahel.… Loe edasi

Deimantas Narkevičius tegeleb oma loomingus sageli isikliku mälu ja poliitilise ajaloo vaheliste keeruliste suhtega. Filmi „Pea“ näidati esmakordselt festivalil „Skulptur Projekte Münster“ 2007. aastal. Algselt soovis kunstnik transportida Chemnitzist Münsterisse nõukogude skulptori Lev Kerbeli (1917–2003) Karl Marxi hiigelmonumendi, et ärgitada diskussiooni kommunistlike utoopiate ja nõukogude ajaloo sümbolite üle. Linnavalitsus ei andnud siiski luba ei originaalskulptuuri… Loe edasi

18. sajand oli voyage pittoresque’i – joonistusreiside ja „maaliliste reisikirjade“ kõrgaeg. Ka Vene keisrikojas peeti tähtsaks uuemate ja kaugemate valduste pildilist jäädvustamist ning anti välja vaategraafikamappe ja -albumeid. Karl von Kügelgen matkas keiser Aleksander I teenistuses läbi nii Krimmi (1804 ja 1806) kui ka Soome (1818). Reisil tehtud visandite põhjal valmisid meisterlikud seepiajoonistused. Nendest pani… Loe edasi

Sürrealismil oli nõukogude aja Eesti kunstis mitmel viisil oluline roll. Ülo Sooster, üks järjekindlamaid ajaloolist sürrealismi läbi töötanud ja edasi arendanud kunstnikke, oli võtmefiguur nii 1950.–1960. aastate Eesti kui ka Moskva põrandaaluses kunstis ning andis sürrealismile nõukogude keskkonnas erilise tähenduse ja jõu. Samas muutus sürrealistliku pildikeele kasutamine 1960. aastate noorema põlvkonna kunstnike hulgas laialt levinud… Loe edasi