Kirjutab Ann Mirjam Vaikla
22. mail Kumu suures saalis avaneva Kristi Kongi isikunäituse „Kromaatiline triiv“ esimesed ettevalmistused algasid kolm aastat tagasi, 2022. aasta varasuvel. Täismahus spetsiaalselt selle väljapaneku jaoks valminud teosed ning seda ümbritsev installatiivne ruum moodustavad seni mastaapseima näituseprojekti kunstniku jaoks, olles samaaegselt esimeseks selletaoliseks proovikiviks ja usalduse märgiks ka muuseumi jaoks. Näitus ning sellest orgaaniliselt välja kasvanud laiendus kunstniku poolse sekkumise näol Kumu sisehoovis moodustavad muuseumi 20. juubeliaasta programmi tähtsündmuse.
Näituse ettevalmistuse lähtekohaks oli idee välja tulla uute teostega, mis kujuneksid Kristi Kongile omaselt kohaspetsiifilise lähenemise kaudu, võttes arvesse Kumu suure saali mastaapi ja võimalusi. Kiirelt sai selgeks, et nii spetsiifilisse tööprotsessi tuleb algusest peale kaasata näituse kujundaja, kelleks kutsuti arhitekt Mari Hunt, kes nimetatud ettepaneku ka rõõmuga vastu võttis. Teise olulise tiimiliikmena liitus väljastpoolt maja näituse ja sellega kaasneva kataloogi graafilise disaini välja töötamiseks Brit Pavelson.
Kristi Kongi, näituse kujundaja ja arhitekt Mari Hunt ning näituse kuraator Ann Mirjam Vaikla protsessi alguses tutvumas Kumu suure saali võimalustega. Fotod: Anastassia Langinen, Ann Mirjam Vaikla
Kristi soov töötada näituse jaoks monumentaalmaaliga viis meid õigepea otsuseni üürida teoste tegemiseks suurem pind kui tema Vabaduse väljaku ateljee seda võimaldaks. Nii kujuneski kunstniku alaliseks peatuspaigaks pea pooleteiseks aastaks ARSi kunstilinnakus asuv külalisateljee.
Vaated ja momendid Kristi Kongi ateljeest ARSis. Fotod: Ann Mirjam Vaikla
Teiseks oluliseks peatuspaigaks kujunes kunstniku jaoks Cerámica Suro kunstiresidentuuris osalemine Guadalajara’s Mehhikos, kus valmis mitme nädalase loomeperioodi jooksul üle 200 glasuuritud keraamilise plaadi. Sisendi plaatideks kujutatud motiividele andsid märksõnad „tühjad maastikud“ ja „metafüüsilised maastikud“, mis kujunesid osaliselt välja Eesti Kunstimuuseumi maalikogu varasema perioodiga tutvudes. Nendest märksõnadest kantud teoseid olen tõlgendanud kui seisundeid, mis ei räägi kohalejõudmisest, vaid pööravad tähelepanu vahealas viibimisele.
Kristi Kongi ja maalikogu hoidja Liisa Kaljula Eesti Kunstimuuseumi hoidlas. Foto: Ann Mirjam Vaikla
Mehhiko mõjutused on omandanud Kongi loomingus oma kindla positsiooni, kuna läbikäimist selle kauge kohaga on ette tulnud viimase kümne aasta jooksul arvukalt nii erinevate näituseprojektide, residentuuride kui ka külaskäikude tõttu. Mõneti viitavad „Kromaatilise triivi“ puhul Mehhiko mõjutustele just monumentaalmaaliga töötamine ning kunstnikule omane koloriit, mis käesoleva näituse jaoks omandas märgatavalt tumedama tonaalsuse.
Kristi Kongi tööprotsess Cerámica Suro keraamikatehases Guadalajara’s Mehhikos. Fotod: Juan Luis Gonzáles Durán Corichi
Minu kui kuraatori jaoks on käesoleva näituse juures töötamisel olnud oluline hoiduda Kristi loomingu allutamisest ühele läbivale kontseptsioonile või motiivile. Pigem olen tahtnud esile tuua Kristi kunstniku positsioonile omast protsessuaalsust, pidevat liikumises olemist ja muutustega kaasa minemist. Sellest annab tunnistust ka näituse pealkiri „Kromaatiline triiv“, mis küll viitab läbi poeetilise taju („triivimine“) värvide küllasusele („kromaatiline“), kuid toetab lõppkokkuvõttes avatud, pidevas kujunemisjärgus ning protsessipõhist lähenemist.
Teine oluline pidepunkt näituse pikas ettevalmistuses on olnud kunstniku jaoks äratundmine, et ta tahab näitust, mis oleks maalikunsti näitus – lisades veel, et lõuendil maal on tema jaoks oluline. Tagantjärele vaadates näen selgelt, kuidas sellest kujunes nii minu kui näituse kuraatori ja kataloogi koostaja jaoks oluline impulss; samavõrd on see mõjutanud tööprotsessi ja tulemust näituse kujunduse osas, kus üheks läbivaks elemendiks on kaheteistkümne monumentaalmaali eraldiseisvalt eksponeerimine, millest kokku aga moodustub n-ö mõtteline triiv.
Oma kuraatoripositsioonis lähtusin küsimusest kuivõrd on somaatiliselt ehk kehaliselt võimalik tajuda värve, ning laiemas perspektiivis maali kui meediumit? Ning mil määral on selline kogemus domineeritud ainuüksi nägemismeele poolt? Nendest küsimustest lähtuvalt kirjutasin näituse kataloogi essee „Üleni silm. Somaatiline taju Kristi Kongi loomingust“. Kataloogi kaasautoritena kutsusin koostööd tegema Kolumbia päritolu USAs tegutseva kuraatori Sara Garzóni, kes avas Kongi loomingut rahvusvahelises kontekstis, sh Mehhiko ja Ladina-Ameerika kultuuriruumile omaseid mõjutusi. Teise kaasautorina kirjutas kataloogi kunstiteadlane Sirje Helme, kes asetas Kristi Kongi kunstniku teekonna Eesti hilise kunstiajaloo, sh nullindate ja sellele järgnenud perioodi konteksti; lisaks avab Helme oma essees põnevalt kunstniku lähenemist sõnale ning üleüldse teksti kasutamist oma loomingus. Pean seda seni Kongi kunstniku käekirjas vähe analüüsitud tahuks, ometi mängib see üliolulist rolli ka näiteks Kumu näituse juures, kus lõuendile kirjutatud sõnad ja fraasid, aga ka pea sajast teose pealkirjast moodustuv tekstimassiiv loob oma aktiivse mõjuvälja. Kunstniku pikaaegset tööprotsessi jäädvustas kataloogi jaoks Anu Vahtra, kes käis kunstniku stuudios tööprotsessi erinevaid etappe dokumenteerimas. Brit Pavelsoni ülijulge ning mänguline graafiline lähenemine Kristi Kongi loomingule ainult rõhutab kunstnikule omast „värvide plahvatust“.
Anu Vahtra, kataloogi graafiline disainer Brit Pavelson ja Kristi Kongi kohtumas kunstniku stuudios. Foto: Ann Mirjam Vaikla
Kataloogi trüki proofidega tutvumine EKMi kirjastuses. Foto: Ann Mirjam Vaikla
Kataloogi trüki proofidega tutvumine EKMi kirjastuses. Foto: Ann Mirjam Vaikla
Hoolimata taotlusest mitte allutada näitust ühe läbiva kontseptsiooni raamidesse, võib näitusel täheldada korduvaid motiive, milleks on avaused ja (läbi)käigud. Need kõnelevad tundmuslikust astumisest kuhugi mujale, paralleelmaailma. Trepp – nii kujutise kui ka objektina – annab suuna kas edasiliikumiseks või paigalejäämiseks. Veel võib korduva motiivina täheldada pilvi ja taevast, mis sümboliseerib teatud vabadust või demokraatlikku perspektiivi elule: justkui inimese põhiõigust. Ning viimaks on üheks näituse jõuliseks elemendiks nii akvarellidel kui installatsiooni näol figuurid, keda hakkasime tööprotsessi käigus kutsuma „olenditeks“. Olendite tõlgendus on jäetud vabaks, ometi viitab see kunstnikku ümbritsevale ja teda mõjutavale suhtevõrgustikule ning samavõrd jagatud mälestustele ning seeläbi kollektiivsele mälule.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi Kristi Kongi loomingu tuuma moodustab värvi-, valguse- ja ruumiga ning nende omavaheliste seostega töötamine, siis käesoleva näituse ettevalmistuse käigus oli meie jaoks kandvaks fookuseks keskendumine värvile. Värv selle mitmetähenduslikkuses: erinevate sümbolite ja meeleseisundite kandjana, mälestuste talletajana, aga ka värv oma materiaalses, pigmendilikus eksistentsis, millel on oma põlvnemise lugu ning mõju tänapäeva muutuvas maailmas.
Kristi Kongi isikunäitus avaneb publikule Kumu suures saalis 22. mail ning jääb avatuks kuni 11. oktoobrini. Näitus on 25.05–30.09 avatud erandkorras ka esmaspäevadel. Näitusega kaasneb kataloog, mille graafiline disainer on Brit Pavelson. Väljaanne sisaldab mahukat visuaalset materjali näitusele valminud teostest ja mitmeaastasest tööprotsessist nii kunstniku stuudios Tallinnas kui ka Cerámica Suro loomeresidentuuris Guadalajaras Mehhikos.
Kuraator: Ann Mirjam Vaikla
Näituse kujundus: Mari Hunt, Grete Daut (MARIHUNT arhitektid)
Graafiline disain: Brit Pavelson
Koordinaator: Anastassia Langinen
Kumu blogi 