Jaak Arro (1957). Teel teisele poole. 1988. Õli, puit. Eesti Kunstimuuseum
Arro kuulub 1980. aastate keskpaigas kunsti tulnud põlvkonda, kelle looming väljendab mitmel viisil oma heitlikku ja vastuolulist ajastut ning püüab samas sellest kõrgemale tõusta. Seda põlvkonda nimetati mõnikord radikaalseteks traditsionalistideks: kui noorelt kunstilt oldi harjutud ootama radikaalset erinevust varasemast, siis 1980. aastate keskpaiga uuendus pakkus tagasipöördumist figuratiivse sümbolismi ning klassikaliste motiivide ja süžeede juurde. Huvitaval viisil põimuvad selles kunstis kümnendi alguse stagnatsiooniaja seisakutunnetus, laulva revolutsiooni lävel tekkinud rahvusromantilised meeleolud ning varasematele kontseptuaalsetele kunstisuundadele vastanduv neoekspressionism.
„Teel teisele poole” on ühtaegu pilt ja objekt: alusmaterjal (massiivsed puulauad) ja tehnika (puulõige) mängivad tähenduse loomisel sama suurt rolli kui kujutis ning loovad seose nii rahvakunsti kui ka ajaloolise ekspressionismiga. Punasel maal ja musta taeva all lamav naisfiguur laseb end tõlgendada läbi mitmesuguste igavikuliste teemade (armastus ja surm, siin- ja teispoolsus) ning kehastab ärkamist, uuestisündi, viljakust: teatavat ürgset jõudu, mis virgub kahe pooluse, juuri kandva, püsimist tähistava maa ja äikeselise, muutust kuulutava taeva vahel.
Kumu blogi 