Kaljo Põllu oli üks esimesi Eesti kunstnikke, kes haaras kinni popkunsti loodud võimalusest luua sildu kiiresti muutuva ühiskonna, selle argipäeva ja kunsti vahele. Eriti tundis ta selleks vajadust 1960. aastate Tartu konservatiivses kunstikeskkonnas. Selleks kasutas ta Tartu Ülikooli kunstikabineti võimalusi tutvustada noortele kaasaegseid suundumusi kunstis ning andis ka ise kunstnikuna eeskuju. Põllu poplooming polnud ühetaoline,… Loe edasi

Edith Karlsoni teosed saavad tihtipeale alguse mingist pingeseisundist, mida ta adresseerib visuaalsete lookeste kaudu, vaadates kõrvalt inimlikku nüridust, tuimust ja ebamugavustunnet. „The End“ on oma olemuselt klassikaline hoiatus-koletis, tuletades meelde meie kõigi täbarat seisu nii kohalikul kui globaalsel tasandil ja andes märku saabuvast katastroofist. Raevus mees on tabatud hetkelt, mil karikas on täis ja ratsionaalne… Loe edasi

„Mainstream I“  ja „Mainstream X“ (2006) on osa Gerhard Richterile pühendatud portreede sarjast, mida Tõnis Saadoja eksponeeris 2006. aastal isikunäitusel Hobusepea galeriis. Euroopa 20. ja 21. sajandi olulisemast maalijast loodud portreesarja on kirjeldatud Saadoja katsena pidada avalikku dialoogi võib-olla oma ainsa isafiguuriga kunstis; maalisarja tutvustatakse kui Richteri stilisatsioonivõtete arsenali katalogiseerimist. Sari põhineb ühe ja sama… Loe edasi

Kadi Estlandi jaoks on kunst eelkõige vahend ja võimalus pidada kompromissitut võitlust patriarhaarse ühiskonnakorra vastu ning tema tegevuse teravik on seega suunatud süsteemidele, mis hoiavad alal ebavõrdsust. Tuttavaid ühiskondlikke märke otsekoheselt ja endale omase terava huumoriga miksiv installatsioon „Töötukassa juuksepikendused” viitab tarbimisel ja teenindamisel baseeruvale ning justkui igiliikurina toimivale ühiskonnale, küsides, mis rolli paigutub naine… Loe edasi