14. veebruarist on Kumu 3 korrusel avatud Elnara Taidre kureeritud näitus „Vello Vinn. Vastupeegeldused“, mis vaatleb Vinna mõju eesti kunsti- ja visuaalkultuurile kõrvutades teda mitmete kaasaegsete autoritega. Eeltutvustusena avaldame lõigu Andras Trosseki artiklist „Vello Vinn ja bilateraalse sümmeetria printsiip”, mida saab täispikkuses lugeda näitusega kaasnevast kataloogist.
Andreas Trossek
Vello Vinn (s 1939) on kunstnik, kelle popilik-psühhedeelilis-sürreaalne looming kuulub vaieldamatult 20. sajandi teise poole Eesti kunstiajaloo kullafondi. Alates toonase Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) ehk praeguse Eesti Kunstiakadeemia lõpetamisest 1968. aastal pälvis ta kiirelt tähelepanu erinevatel graafikanäitustel nii okupeeritud Eestis kui ka välismaal. Eesti Kunstnike Liidu liige on ta 1970. aastast, auliige 2013. aastast. Tema loomingut on viimase poole sajandi jooksul eksponeeritud arvukatel rahvusvahelistel biennaalidel ja triennaalidel ning isiku- ja rühmanäitustel. Tema teoseid leidub olulistes muuseumikollektsioonides üle kogu maailma.
Ometi on siinsetel kunstiajaloolastel olnud seda autorit mõnevõrra raske kategoriseerida: on ta sürrealismi, popkunsti, hipiajastu psühhedeelia, sovetiaja mitteametliku kunsti, postmodernismi või hoopiski mõne muu „-ismi“ klassik? Järgnevas artiklis üritangi mõningatel kunstniku biograafilistel detailidel põgusalt peatudes polemiseerida võimalike perspektiivide üle, kuidas Vello Vinna kunstile museaalselt läheneda võiks.
Teist sellist ei ole
20. sajandi teises pooles silmi virvendama panevalt fantaasiaküllase, sürrealistlikest keelemängudest ja sümbolitest laetud popkunstipäraselt humoorika ning detailitäpse söövitustehnikaga kuulsaks saanud graafiku mitmesse eri žanrisse siirdeid ajanud loomingulist kehandit (estampgraafikale lisaks fotokollaažid, eksliibrised, raamatuillustratsioonid, plakatikunst, postkaartide kujundus, abstraktsed joonistused ja maalid) iseloomustab lähemal vaatlusel hämmastavalt kontseptuaalne ühtsus. Vello Vinn on alati äratuntavalt Vello Vinn, ükskõik mis kunstižanris. Ikka ja jälle on vaataja silme ees sisuliselt üks ja sama kunstnikunatuur – kordumatu käekirjaga autor, kes ei ole teinud mistahes formaadile mitte mingisugust kunstilist allahindlust.
Selles mõttes sarnaneb Vello Vinn tahes-tahtmata näiteks ühe oma põlvkonna- ja võitluskaaslase Tõnis Vindiga (1942–2019): kummagi eesti graafiku looming näib tagantjärele vaadeldes küllaltki terviklik, isegi kui pealtnäha killustab seda terviklikkuse muljet aeg-ajalt erinevates formaatides töötamine. Sarnaseid arenguprintsiipe loomingus võib märgata ka Vinna võrdluses Kaljo Põlluga (1934–2010), kes jäi oma uurivale ja katsetavale natuurile kindlaks kuni lõpuni, kaasa jooksmata rahvusvahelise kunstimaailma sesoonsete moevooludega. Tõsi, erinevalt eespool mainituist ei juhtinud Vinn oma kindlat mõttekaaslaste gruppi, nagu olid rühmitus ANK ’64 (1964–1969) ja vabaateljee Studio 22 (1972–2010) Vindil või rühmitus Visarid (1967–1972) Põllul. Küll aga hakkas Vinn 1989. aastal Ilmar Malini (1924–1994) ja Jüri Palmi (1937–2002) kutsel liikmeks grupis Para ’89, mis oli näituseelus aktiivne kuni 1993. aastani.
Nii nagu tänapäevalgi, peeti Nõukogude ajal oluliseks, et eesti kunstnik omandaks kunstialase kõrghariduse käigus võimalikult kiiresti mingi omapära, oma kaasaegsete kunstikriitikute jaoks tuttavlikult mõjuva isikupärase käekirja või stiili. Okupeeritud Eesti kunstielus kehtis vaikimisi seesama olemuslikult läbinisti modernistlik ideaal, et hea kunstnik on kordumatu kunstnik ja mida varem see väljendub, seda parem. Nii ongi Vello Vinn jäädvustunud siinsesse kunstiajalukku suure üksiklasena. „Ta saavutas väga kiiresti tunnustuse oma täiesti eriliste söövitustega, mis ei sarnanenud kellegi teise tolleaegsete katsetustega,“ sedastab Teise maailmasõja järgse Eesti kunsti üks autoriteetsemaid uurijaid Sirje Helme ammendavalt 2016. aastal. (S. Helme, Realismi mõiste hajumine ja peavool kunstis. – Eesti kunsti ajalugu 6: 1940–1991, II osa. Koost ja toim)
Kumu blogi 