Kadi Estlandi jaoks on kunst eelkõige vahend ja võimalus pidada kompromissitut võitlust patriarhaarse ühiskonnakorra vastu ning tema tegevuse teravik on seega suunatud süsteemidele, mis hoiavad alal ebavõrdsust. Tuttavaid ühiskondlikke märke otsekoheselt ja endale omase terava huumoriga miksiv installatsioon „Töötukassa juuksepikendused” viitab tarbimisel ja teenindamisel baseeruvale ning justkui igiliikurina toimivale ühiskonnale, küsides, mis rolli paigutub naine taolises vaesust taastootvas süsteemis. Vabakutselise kunstnikuna, kelle jaoks kapitalistlikus, edukultusel põhinevas ühiskonnas toimetulek tähendab pidevat ebakindlust, adresseerib Estland väsimatult ka kunstivälja probleeme. Enda teostes ning avalikes väljaütlemistes juhib ta tähelepanu vastuoludele kunstimaailmas, tuletades pidevalt meelde, et enamasti on kunstnik süsteemis see, kelle töö on kõige vähem tasustatud ja kelle positsioon enda õiguste eest seista pea olematu.
Kumu blogi 