Tiit Pääsukese „Poiss viiuliga” on Elmar Kitse maali uusversioon, mille sündmustik on toodud 1980. aastate alguse elukeskkonda: poiss pildil kannab teksapükse ja seisab moodsas valges ruumis, mille tagaseinal pole mitte peegel, vaid linnale avanev aken. Pääsukese kommentaarina Kitse kompositsioonile on lisatud poisi käele laskunud lind. Erinevalt Kitse noorest viiuldajast, kelle pilk on pööratud noodilehele, vaatab… Loe edasi

Feministliku kirjanduse lugemisgrupp The Elfriede Jelinek School of English Language tegutses aastatel 2007–2012 ja selle algkoosseisu kuulusid teiste hulgas Kadi Estland (1973) ja Killu Sukmit (1975). Institutsioonikriitiline aktsioon „Tooda või sure“ on eesti kultuuri kontekstis erandlik ja märgiline nähtus. Teos tõukus Kumu kunstimuuseumi ja Hansapanga vahelisest sponsorlepingust, mis oli ilmekas näide nullindatel kultuuriasutustele seatud ootustest… Loe edasi

1978. aastal toimub Leonhard Lapini loomingus murrang, millega lõpeb esimene avangardne periood ning algab üleminek postmodernistlikku ajajärku. Just sellesse üleminekuaega jääb suurejooneline, paralleelselt nii klassikalises õlimaali meediumis kui ka tiražeeritavas akvatintatehnikas loodud sari „Märgid“ (1977–1982). Ka Eesti Kunstimuuseumi kogudes asuv maal „Rahva Hääl“ on osa sellest sarjast. Võrreldes varaste guaši- ja kollaažitehnikas sarjadega, milles nõukogude… Loe edasi

„Flora“ on mitmeski mõttes märgiline teos Lembit Sarapuu loomingus. Tegemist on tema varase perioodi ühe hitiga, maaliga, mida tema kuue- ja seitsmekümnendate loomingust on ehk isegi enim reprodutseeritud. Samuti on see tema esimene otseselt mütoloogilisele süžeele viitav maal – Flora on teadupärast Vana-Rooma lillede ja kevade jumalanna. Motiiv muutus taas populaarseks renessansiajal ning ka Sarapuu… Loe edasi

Väikelinnast Viljandist pärit Raul Rajangu, Eesti kunsti 1980. aastate imelaps, oli kunstis iseõppija ning tõi oma 1984. aasta debüüdiga Eesti kunstimaastikule pahvikslöövat perifeerset energiat. Asudes varaküpse kunstnikuna oma eripärast autoritehnikat – mille võis hõlpsasti ära tunda hoolega viimistletud reljeefsete maalipindade järgi – välja töötama juba 1980. aastate alguses, oli Rajangu kümnendi lõpuks jõudnud suuremõõtmeliste autoritehnikas… Loe edasi

Kristiina Hansen (1986) ja Johannes Säre (1983) on Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna lõpetanud kunstnikud, kes tegutsedes nii individuaalselt kui ka eri kunstirühmituste liikmetena, sulandavad fotokunsti ja installatsiooni piire. Hanseni ja Säre loomingu ühiseks jooneks võib pidada mängulisusest kantud ruumi ja taju nihestatust ning minimalistlikku kujundikeelt. „Sein ilma kunstiteoseta“ (2012) on kohaspetsiifiline fotoinstallatsioon, mis koosneb suureformaadilisest… Loe edasi