„Flora“ on mitmeski mõttes märgiline teos Lembit Sarapuu loomingus. Tegemist on tema varase perioodi ühe hitiga, maaliga, mida tema kuue- ja seitsmekümnendate loomingust on ehk isegi enim reprodutseeritud. Samuti on see tema esimene otseselt mütoloogilisele süžeele viitav maal – Flora on teadupärast Vana-Rooma lillede ja kevade jumalanna. Motiiv muutus taas populaarseks renessansiajal ning ka Sarapuu maalil pole raske aimata Botticelli mõjusid. Flora ikonograafiliseks atribuudiks on tavapäraselt lilled, enamasti viirpuu õied. Sarapuu maalil keerutab Flora sõrmede vahel aga hoopis kirssi, mitte õit vaid küpset vilja, tekitades nii sümboolse lõtku „Flora“ ikonograafilises skeemis. Sarapuu toonase loomingu kontekstis on aga tegemist küllaltki erandliku pildiga; nn mütoloogiline periood lahvatas metsiku jõuga alles kümmekond aastat hiljem. Seda metsikust, mis iseloomustab tema mütoloogilisi maale, siin veel leida ei ole. Tegemist on tundliku, nukra ja poeetilise maaliga, mis kujutab mõistatusliku ilme ja vaevumärgatava naeratusega kaunitari (ka „Mona-Lisa“ on maalis viitelise elemendina tuvastatav) ning just siit tuleb otsida tema populaarsuse põhjuseid. Nagu kirjutas 1973. aastal Aino Kartna, on see teos, mille „omaduseks on külgetõmbejõud, mis sunnib seda ikka ja jälle vaatama.“
Kumu blogi 