Irmgard Menning on üks enim maalitud naisi 20. sajandi alguse Eestis. Mõjuka teatrimehe Karl Menningu abikaasana kuulus ta kujuneva rahvusriigi kultuurieliiti, kelle hulgast tuli suur osa esindusportreede tellijatest. Nii on ka sellised eesti kunsti suurnimed nagu Konrad Mägi ja Nikolai Triik teda aastate jooksul mitu korda maalinud, luues oma loometee ühed silmapaistvamad portreed. Irmgard Menningu elust ja kujutamisest kunstis annab täpsema ülevaate Kumu kunstimuuseumi näituste koordinaator Magdaleena Maasik.
Irmgard Menningu elust on üsna vähe teada. Ta sündis 1886. aastal Saksamaal Lehnstedtis Voigtländerite aadliperekonnas. Tema vanaisa oli kuulsa 1840. aastal Viinis asutatud ja tänini toimiva Voigtländeri fototehnoloogia firma rajaja Peter von Voigtländer. Aadlipreilile kohaselt sai ta hea ja kultuuriküllase hariduse ning peagi tärkas temas teatrihuvi, mis viis noore naise Berliini kuulsa teatriuuendaja Max Reinhardti vast avatud režiikooli. Just seal kohtuski vaid 19-aastane Irmgard noore Eesti lavastaja Karl Menninguga. 1906. aastal tulid nad koos Eestisse, kus abiellusid, ning Karl Menningust sai esimene kunstiline juht Vanemuises. Peagi sündis nende perre esimene poeg Henn.
Seltskonnadaam Irmgard liikus koos abikaasaga poliitikute ja kultuuriinimeste ringkonnas ning kohtus ühtlasi mitme kunstnikuga. 1910. aastal otsustab teda maalida Nikolai Triik. Sünnib küll veidi etüüdlikult lahendatud, ent vahest üks eesti kunstiajaloo kuulsamaid portreesid, mis üllatab tolleaegse kunsti kohta üsna harjumatu värvijulgusega. Tegemist pole veel klassikalise esindusportreega, aga siin on selgelt näha kunstniku käekiri ja isiklik nägemus modellist.
Nikolai Triigi jaoks olid esemed ja kehad ruumis kindlate piirjoontega, ning kui vaja, rõhutas ta neid kontuuri abil veelgi. Plastiline vorm kerkis esile toonivarjundite või värvipindade koosmõjust. Kuigi tema varasematel portreedel on näha teatavat modelli idealiseerimist, siis ei kaotanud tema portreed kunagi tõepära ja usutavust. Need jäid vägagi veenvaks. Sellel etüüdil, nagu teisteski varasemates portreedes, on välise hoiaku rangust tunda vähem kui hilisemates. See mõjub sundimatumalt ja vabamalt.
Sel perioodil maalitud teoste puhul võib täheldada, kuidas Triigi skandinaavialikule orientatsioonile lisandus ka saksa ekspressionismi kaudset hõngu. Eelkõige on seda näha karakteriteravuse kaudu, mille toob esile osavalt rõhutatud kaelajoon, veidi ülepakutult suured silmad ja ülipikk kulmukaar. Triik annab vaid 24-aastase proua Menningu graatsilist ilu edasi uudses ja teravdatud vormis.
Pärast Tallinna kunsttööstuskoolis pedagoogina tööle asumist muutus Nikolai Triigi stiil rahulikumaks ja vaoshoitumaks. Eriti võib seda märgata tema portreeloomingus, kus ka tellija maitse mängis tähtsat rolli. Triigi kui portretisti populaarsus kasvas Eestis kiiresti. 20. sajandi teise kümnendi lõpul leiab tema teoste hulgast terve rea suureformaadilisi täis- ja kolmveerandfiguurina lahendatud naisportreesid. Nendes töödes kaugeneb Triik üha rohkem avandgardistlikumast maalimislaadist ning näib oma väljenduslaadi kohandavat kohaliku kunstipubliku konservatiivsema maitse järgi.
1916. aastal laseb Irmgard Menning end taas Nikolai Triigil maalida. Seekord valmib temast väärikas täispikkuses esindusportree, mis vaatamata mõningatele salongiportree tundemärkidele, kajastab ilmekalt oma aega ja selle ideaale. Neid kahte portreed on põnev võrrelda. Irmgard Menning on siin 34-aastane ning vahepeal ilmale toonud veel kaks poega – Heiti ja Miku. Kontrastselt sooja tooni detailidega pidulik tume kleit, karusnahkne muhv ja tume lillakaspunane taust rõhutavad naise peent figuuri ja kuninglikku rühti. Kui varasema portree puhul võis arvata, et maalimise idee tuli kunstnikult, siis siin on selgelt tegemist kliendi tellitud tööga. Varasem originaalne maaliline visioon on maad andnud välisele esinduslikkusele ja elegantsile. Hoolimata salongilikkusest pole see siiski tühine ja pealiskaudne. Menningu väline imposantsus on portreel ühendunud modelli sügavamat isikupära toonitava karakteristikaga. Triigi modellide seast puuduvad lihtsad, rahvalikud karakterid. Ükskõik keda ta ka ei maaliks, ikka omandab kujutatav tema pintsli või pliiatsi all teatava väärikuse. Triiki ei huvitanud juhuslik miimikavarjund inimnäos, seetõttu on vähem tähtsad jooned ja igapäevased juhuslikud detailid eemaldatud ning järele on jäänud vaid kaalukas ja soliidne. On kahtlustatud, et kunstniku haigus põhjustas värvide ebaõiget nägemist, kuna värvimeel pole tema tugevaim külg. Triik ise pidas end rohkem joonistajaks ja ütles, et näeb maalimisega palju vaeva. Seda vaeva tajub ka vaataja. Peaaegu igas portrees kipub domineerima lillakaspunane värvigamma, eriti taustades. Tumedus muutub raskepäraseks, jääb puudu õhust ja valgusest, samas toonitab see pidulikkust ja ametlikkust.
1919. aastal esitas Triik mitu naisportreed Eesti kunsti ülevaatenäitusele, kus need sattusid kriitikute põlu alla. August Gailit võrdles neid lausa valmisriiete kaupluse plakatiga. Kuid tema maalitud porteedes leiab tabavat tõde kujutatud modellide ja ajastu kohta.
Eelmise maaliga umbes samal ajal valmib Irmgard Menningist portree ka Konrad Mägil. Värviküllaste maastike kõrval on Mägi portreed saanud vähem tähelepanu ja nende vastuvõtt pole olnud pooltki nii tormiline. Kuid sõjaajal hakkab Mägi aina rohkem ka portreesid maailma, sealhulgas just naistest. Ilmselt oli oma osa ka selle töö tasuvusel: paljud tellijad olid küllaltki jõukad.
Mägi polnud tavaline portretist. Tema teostes jäi puudu sellele kunstiliigile omasest objektiivsusest ja analüüsivast inimesevaatlusest. Neis domineeris üldmulje efektselt esitatud naise ilust ja alles seejärel tuli inimese isiksus. Kunstiteadlased on valdavalt arvanud, et Mägi portreed polnud tema tugevaim külg. Mägi maalid tema tutvusringkonna noortest naistest on tundelised, kujutades modelli naiseliku ja elegantsena. Tihti lausa manerismi kalduvad väljavenitatud kaelte ja pikkade sõrmedega graatsilised naised olid maalitud värvikireva paletiga, mis väljendus ka modelli näos. Selline stiil ei sobinud Mägi kaasaegsetele, kes kahtlesid tema portreteerimisoskustes ja sarnasuse tabamises. Viimane ei tundunudki olevat kunstniku peamine taotlus. Jääb mulje, nagu oleks tal enne maalima asumist valmis oma nägemuslik algkuju, mis tungis alati tema ja reaalse modelli vahele. Tal oli pidevalt justkui silme ees tolle aja maitsele vastav iluideaal, mida ta igas järjekordses portrees uuesti realiseerida püüdis. Seetõttu on tema portreed tihti omavahel suguluses ning domineerima jääb kunstniku nägemislaad, mis on välja kasvanud sajandivahetuse juugendlikust kunstist. Kui võrrelda Mägi portreed Triigi omadega, tunduvad nende näojooned tõesti üsna erinevad. Ilmse sarnasuse puudumise tõttu on „I. Menningu portree“ või ka „Neiu valges“ nime all katalogiseeritud teost kaua ekslikult peetud ka Ida Menningu portreeks. Kuid hiljuti on kunstiteadlased jõudnud konsensusele, et tegu on siiski sama Irmgard Menninguga.
Proua Menning on üks väheseid Mägi modelle, kelle portree taust on jäetud neutraalseks. Naine istub profiilis, tema parem käsi puhkab heledal diivani seljatoel, vasak toetub puusale. Maalil puudub kontrast ja domineerivad pastelsed toonid. Valge mütsi tume pael raamistab modelli nägu. Naise modernne riietus, poos ja mõtlik, tõsine nägu kiirgavad enesekindlust.
Kahvatu värvipalett ja modelli kehahoiak meenutavad üht teist, juuditari kujutavat portreed – neid kaht teost peetakse ühtedeks paremateks portreedeks Mägi loomingus. Ja just seetõttu, et kunstnik on loobunud liiga julgetest värvidest ning näidanud nende nägude maalimisel üles tagasihoidlikkust. Ka tolleaegsed kriitikud pidasid lugu tavapärasest suuremast realismitaotlusest.
Kõige meelsamini maalis Mägi inimest siis, kui tolle välimuses oli midagi ebatavalist ja eredat. Seetõttu võibki tema maalidel näha romasid või juuditare. Juhul kui modellis midagi eksootilist ei esinenud, mõtles ta selle lihtsalt juurde. Ühelgi tema portreel ei kohta tavalise eestlase tüüpi, kõik mõjuvad mingil määral võõrapäraselt. Mägi porteed on teravaks kontrastiks näiteks Triigi portreedele ja toovad eesti portreemaali mitmekesisust ja vaheldust.
Nii Triik kui ka Mägi kujutasid naisi portreedel iseseisvate ja tugevate isiksustena, kes vastasid tolleaegsele iluideaalile. Mägi ehk surus neid rohkemgi sellesse vormi kui Triik, ent moekalt elegantsed ja naiselikud olid mõlema kunstniku maalidel figureerivad naised. Triik oli rohkem huvitatud modelli isikupärast ning suutis temast välja tuua karakteersemad jooned. Mägi aga jätkas oma värvimängu ja kasutas modelli eelkõige vahendina, et luua head teost. Mõlema kunstniku portreemaale on tugevalt mõjutanud tolleaegne tellimusportreede tellijate maitse ja moevoolude suunav mõju.
Pärast Vabadussõda, kui kuulutati välja Eesti Vabariik, algas Karl Menningu diplomaatiline karjäär. 1918. aasta jaanuarist oli ta välisdelegatsiooni liige ja Eesti esindaja Skandinaavia riikide juures, esialgu Stockholmis, sama aasta sügisest oli ta ka mitteametlik Eesti esindaja Kopenhaagenis. 1921. aasta veebruarist sai temast asjur-konsul Saksamaal, Austrias, Ungaris, Tšehhoslovakkias ja Šveitsis. Irmgard reisis koos abikaasaga ja elas mitmes Euroopa riigis, kuni 1937. aastal kutsuti härra Menning tagasi Eestisse ning ta jäi pensionile. Irmgard Menning mattis oma abikaasa 1941. aastal ning elas lesena veel kaua Tartus. Enne surma reisis ta tagasi oma sünnimaale ja suri 1963. aastal Riederaus.
Kasutatud allikad:
Evi Pihlak, Nikolai Triik. Tallinn: Kirjastus Kunst, 1969
Evi Pihlak, Nikolai Triik inimese kujutajana. Tallinn: Kirjastus Kunst, 1985
Evi Pihlak, Konrad Mägi. Tallinn: Kirjastus Kunst, 1979
Konrad Mägi – The Enigma of Painting. Toim Pilvi Kalhama. EMMA, 202
Kumu blogi 