Sirje Runge 1970. aastate teosed on ühed vähesed geomeetrilise abstraktsionismi esindajad tollases – ja laiemalt sõjajärgses – Eesti maalikunstis. Ehkki ruumiproblemaatikaga – ruumisuhete kujutamise, konstrueerimise, analüüsiga – tegelesid 1970. aastatel ka mitmed teised kunstnikud, kasutati selleks pigem muid (ruumi käsitlemiseks paindlikumaid ja kaasaegsemaid võimalusi pakkuvaid) meediume: graafikat, fotot, arhitektoone ja objekte. Runge maalid muudab erandlikuks… Loe edasi

Nikolai Kormašovi „Raudbetoon“ (1965) on nõukogude modernismi märgiline teos. Selles ulja vormiüldistusega maalis kohtuvad sulaajastu Nõukogude Liidu moderniseerimise eufooria ja lääneperifeerias tegutseva Eesti kunstniku julgus kombata uue kunstistiili piire. Vladimiri oblastis sündinud ja kasvanud, ent pärast Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist Tallinnasse elama jäänud Nikolai Kormašovi temperamendile sobisid 1960. aastate nõukogude kunstis levinud karm stiil… Loe edasi

Veel viimast nädalat on avatud Katja Novitskova isikunäitus „Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud. 2. aste“. Selle puhul on nädala teoseks Eesti Kunstimuuseumi kogusse kuuluv „Aktiveerimise muster (Planetaarsed sidemed)“ (2014). Novitskova looming asub visuaalkultuuri, digitaaltehnoloogia ja spekulatiivse fantastika kokkupuutepunktis – teda huvitab, kuidas üha kiiremini arenev planeet tugineb järjest rohkem erisugustele… Loe edasi

Toomas Volkmanni portreede sarjas, kuhu kuulub ka „David ja Warren” (1994) keskendutakse maneristliku portree ikoonilisi tunnuseid kasutades intiimsele, põgusale, isiklikule, kaduvale ja varjatule, mis võib ilmneda ainult portreteerija ja portreteeritava usalduslikus dialoogis. Portreteeritu käte asend, tema atribuudid ja silmavaade moodustavad selles pildiretoorikas olulise osa. See, mida autor meile pakub, oleks nagu konventsionaalseil sümboleil põhinev pildikeel,… Loe edasi