Uus kunstimuuseum Gruusias

Sellel sügisel on Kumu blogis põhjust kirjutada erainitsiatiivil loodud ja finantseeritud kunstimuuseumidest. 16. oktoobril seisab ees Leedu esimese erakapitalil põhineva Moodsa Kunsti Muuseumi – MO avamine Vilniuses. Pikalt oodatud MO muuseumi arhitektiks on Daniel Libeskind ning patroonideks Danguolė ja Viktoras Butkus, kelle moodsa ja kaasaegse kunsti kollektsioon hõlmab ligi 5000 teost. Sarnane eramuuseumi ehitamise plaan on käsil ka Lätis.

Ent veel enne Vilniust või Riiat avas võimsa pidulikkusega uksed Gruusia Kaunite Kunstide Muuseum Tbilisis. Otse Tbilisi peatänaval Rustaveli avenüül, Gruusia parlamendi vastas, Ooperimaja, Gruusia Rahvusmuuseumi ja Pildigalerii vahel on koha saanud uus kivist ja klaasist, kuid siiski idamaise karakteriga kunstimaja. Uhkusega tituleeritakse seda esimeseks spetsiaalselt muuseumiks ehitatud hooneks Gruusias, sest kui mitte arvestada Gruusia armastatuima kunstniku Niko Pirosmani sünnikülla Mirzaanisse 1960ndatel aastatel ehitatud väikest memoriaalmuuseumi, asuvad kesksed riiklikud kogud kõik erinevates algselt esindus- või haridusasutusteks mõeldud ajaloolistes hoonetes, mida on jõudumööda kohandatud muuseumifunktsioonidesse.

Just vastukaaluna rasketesse oludesse kinni jäänud Gruusia riiklikule kunstimuuseumile ongi sündinud uus Kaunite Kunstide Muuseum, mis seab eesmärgiks suurepärased eksponeerimistingimused (7000 m² näitusepinda!) ja ulatusliku püsiväljapaneku Gruusia omamaisele kunstile. Uue muuseumi rajamise taga on kohalik ärimees, Gruusia suurima telekommunikatsioonifirma MagtiCom omanik George Jokhtaberidze ja tema abikaasa Manana Ševardnadze, nõukogudeaegse Gruusia liidri ja Gruusia Vabariigi endise presidendi Eduard Ševardnadze tütar. Kahekümne aasta jooksul on nad kogunud aukartustäratava kollektsiooni Gruusia autorite töid, esmajoones maalikunsti, aga lisaks ka skulptuure. Sellest kollektsioonist on 3500 teost ligi 80 kunstnikult leidnud oma koha uues muuseumis, võttes enda alla 31 näitusesaali maja ülemistel korrustel. Lisaks moodsa kliima ja valgustusega ekspositsioonikorrustele mahub majja veel 6000 ruutmeetritpinda kunstihoidlatele, 300 ruutmeetrine saal vahetuvatele näitustele, mida esialgu pakutakse samuti vaid gruusia kunstnikele ja seda kiires ühenädalaste väljapanekute rütmis, konverentsihall, mitu kohvikut, restoran jpm. Ekspositsioon ülesehitus vastab ilmsel iga maa nö kunstnike liidu soovunelmale, pakkudes hulga väikeseid terviklikke retrospektiive kohaliku 20. sajandi kunstnikkonna nomenklatuursetelt autoritelt, iga üksiku kunstniku looming võimalust mööda omaette ruumis ja võimalikult tervikliku ülevaatena noorusaja töödest kuni hilisloominguni välja.

Väljapaneku struktuuri on pannud paika George Jokhtaberidze ise ja mingit temaatilist kuraatorikontseptsiooni või sügavamat probleemiasetust see sihiks ei võta. Küll on aga tegemist rikkaliku, tundliku ja suure sentimendiga loodud ülevaatega Gruusia kaasaegse maalikunsti tähtsamatest nimedest, nende eeskujudest, omavahelistest suhetest (õpetaja-õpilane), stiililistest pürgimustest ja maitsest. Kindlasti saab sellest väljapanekust hea õpperada kohalikele koolidele, aga loomulikult ka turistidele, kes seni on pidanud rahulduma Pildigalerii napi gruusia kunsti ekspositsiooniga, mis keerleb esmajoones ja ainuüksi Niko Pirosmani fenomeni ümber.

Gruusia naivistlik maalija Niko Pirosmani (1862–1918) on tänaseks rahvusvaheline suurnimi, kelle näitusi korraldatakse üle maailma (sellel sügisel saab suurt Pirosmani näitust näha Viinis Albertina muuseumis). Pirosmani muhedad maalid annavad tabavalt edasi vana Gruusia eluolu linnades ja külatänavatel, kõrtsides ja karjaaedikutes. Tema isiku puhul sümpatiseerib omakorda lugu kunstnikust kui tunnustamata vagabundist, kes elas täielikus teadmatuses maailma muuseumidest ja kunstikoolidest, täitis oma töödega kohalikke poode ja kohvikuid ning avastati kunstnikuna alles postuumselt, sedagi esmalt välismaalaste poolt, kes märkasid tema loomingu sarnasust prantsuse naivisti Henri Rousseau’ga. Eesti Kunstimuuseumil on plaanis korraldada Pirosmani näitus 2019. aastal Mikkeli muuseumis.

A WordPress.com Website.