Lepo Mikko oli koos Elmar Kitsega Kõrgema Kunstikooli Pallas viimase, vahetult II maailmasõja eel lõpetanud lennu üks andekamaid lõpetajad. Nad said alles 1950. aastate teise poole vabanevas vaimses atmosfääris võimaluse oma kunstnikumina realiseerimiseks. Maal „Lume eel” on üks poeetilisemaid maamiljöö uuenemisele pühendatud teoseid selle ajastu Eesti kunstis. Kuigi Mikko veetis palju aega looduses, kus ta lakkamatult visandas huvitavaid vaateid ja vorme, valmisid suuremad teosed eranditult ateljees. Erinevalt enamikust pallaslastest ei viljelenud Mikko vaba assotsiatiivset maalimislaadi.
Kunstnikku tsiteerides: „Otsin loodusest püsivat, ürgset ja kestvat. Mind pole huvitanud impressionistlik valguse ja varju mäng, õhu vibreerimine, esemete ümber liikuv ja sündiv maailm kuivõrd olemine täiuses”. Ka selles maalis on loodusvormid allutatud selgele joonte ja värvipindade rütmile. Samas on säilinud ka midagi kordumatut looduses kogetud hetkest. Samuti on kunstnikul õnnestunud edasi anda lühikese vabanemisajastu lootusrikast usku paremasse tulevikku.
Kumu blogi 