2026. aasta suvel külastasid Eesti Kunstimuuseumi töötajad mitmeid Euroopa muuseume, et tutvuda nende tööpraktikatega ning saada uusi ideid haridusprogrammide loomiseks ja publikuga suhtlemiseks uuel hooajal. Õpirännete käigus tutvuti Soome, Prantsusmaa ja Itaalia näituseasutuste tegevusega.
Erasmus+ õpirändel osalejad Veneetsia biennaali Eesti paviljonis koos kunstnik Merike Estnaga
SAAMIMAA
Juulis suundus Kumu haridustöö kuraator Frederik Klanberg õpirändele Põhja-Soome Saamimaale, Inari külas asuvasse Siida muuseumisse. Õpirände eesmärk oli koguda lisainfot ja valmistada ette publikuprogrammi Kumu kaasaegse kunsti galerii näitusele „ei algust ega lõppu. Saami maailma ülesehitamine“.
Frederik Klanberg: Siida muuseum asub Inari külas, Sápmi alal Saamimaal. Siida on kõige suurem saami kultuuri ja ajalugu tutvustav muuseum, mis on olnud külastajatele avatud alates 1998. aastast. Nende tegevus on suunatud nii kohalikule kogukonnale kui ka Saamimaad külastavatele turistidele. Minu Siida muuseumi külastus langes turismihooajale, see tähendas, et muuseumiparkla oli täitunud busside ja autoelamutega. Mind võttis vastu Taija Aiko, kes on Siida muuseumi publikutöö juht. Külastuse käigus õnnestus mul tutvuda Siida muuseumi püsiekspositsiooniga „Need maad on meie lapsed“, mis keskendub saamide suhtele maaga ning nende kultuuri ja loodusliku keskkonna tihedale läbipõimitusele. Lisaks püsiekspositsiooni ja vabaõhumuuseumiga tutvumisele oli mul võimalus osaleda Siida muuseumi publikuüritusel, mis oli pühendatud kohalikule kogukonnale ja kus vaadati üheskoos perealbumite fotosid. Selliste kohtumiste kaudu on muuseumil õnnestunud tuvastada mitmeid oma kogusse kuuluvatel teostel kujutatud inimesi ja paiku. Lisaks on taolised kokkusaamised vajalikud, kuna muuseumis järgitakse põhimõtet, et püsiekspositsiooni ei panda välja ühtegi fotot, millel kujutatud isikud pole kõik teada. Nende tuvastamiseks on tehtud järjepidevalt koostööd kohaliku kogukonnaga, mille üheks näiteks oli ka eelnimetatud fotode jagamisele ja ühisele vaatamisele pühendatud üritus.
Kuigi olin juba enne reisi näituse „ei algust ega lõppu. Saami maailma ülesehitamine“ kaudu tutvunud saami kunstnike ja nende teoste ning saami kultuuri ja mõtteviisiga, vapustasid mind sügavalt kohalike elanike lood sellest, kui jõhkralt ja vägivaldselt on rahvusriikide (käesoleval juhul Soome) elanikud saame läbi aegade kohelnud. Mõned sünged näited sellest on saami naiste steriliseerimine ning saamide haudade üleskaevamine nende pealuude mõõtmiseks, et tõestada saamide intellektuaalset alaväärsust võrreldes soomlastega. Samuti rakendati vaimset vägivalda, halvustades ja tõrjudes koolides saami keelt ja kultuuri.
Juba enne õpirännet olin teadlik, et saamide suhted rahvusriikidega ei ole kujunenud võrdsetel alustel, kuid siiski olin üllatunud ja pettunud, et vägivald saamide vastu on olnud nii julm ja jõhker. Eriti Eesti poolt vaadates, sest Põhjamaad on olnud meile eeskujuks demokraatia ja võrdsuse ideaalina. Seda häirivam oli tõdeda, kui teistsugused on olnud nende riikide ajaloolised suhted saamidega.
Siida muuseum. Foto: Frederik Klanberg
Sellest kogemusest lähtuvalt sai otsustatud, et Kumus peagi avatava näituse „ei algust ega lõppu. Saami maailma ülesehitamine“ (avati 10. septembril – toim.) haridus- ja publikuprogrammid ei hakka kordama kunstnike endi räägitud lugusid kohalikust elust, vaid keskenduvad laiemalt võimuga seotud küsimustele. Need süsteemid ja võimustruktuurid, mis saami kogukonda on represseerinud, on osaliselt need samad süsteemid ja struktuurid, milles meie eestlastena osaleme. Seetõttu on oluline paremini mõista, kuidas suured ja abstraktsed võimustruktuurid kohalike inimeste elu mõjutavad. Nii saaksime maailma ülesehitamise (world-building) mõistest lähtuvalt hakata looma õiglasemat maailma.
Selle mõttega haakub Kumu näituse kuratoorse konsultandi Jenni Laiti tähelepanek, et saami kunstnike näituse puhul ei ole näitusesaal pelgalt teoste eksponeerimise paik, vaid keskkond, kus saab katsetada tuleviku maailma loomise võimalusi. Sain seda kogeda Siida muuseumis ning nüüd jätkame selles vaimsuses Kumus.
Siida muuseum. Foto: Frederik Klanberg
PARIIS
15.–18. juulini külastasid Erasmus+ programmi toel Pariisi valitud muuseume Eesti Kunstimuuseumi hariduse kommunikatsiooni ja turunduse spetsialist Kadri Piirimäe, haridus- ja publikutöö arendaja Signe Siim, Kumu kunstimuuseumi direktori abi Mari Kangur ning Kumu kunstimuuseumi näituste koordinaator Anastassia Langinen. Peamine eesmärk oli kohtuda Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumi (Musée d’Art Moderne de Paris, edaspidi MAM) haridusmeeskonnaga ja vahetada kogemusi, kuidas luua ja pakkuda programme õpilastest eakateni, erivajadustega inimestele, hoolivale kogukonnale ja süvahuvilistele. Meid võõrustasid Massimo Craman, publikuarenduse ja kultuuritegevuse spetsialist, ning Amélie Arnaiz, kultuurivahenduse, kaasatuse, ligipääsetavuse ja heaolu spetsialist. Paar nädalat hiljem saabus Tallinna meiega kohtuma veel üks MAMi töötaja, haridus- ja publikuprogrammide kuraator Sophie Leromain, kes tegeleb kooli- ja üliõpilasgruppidega.
EKMi töötajad koos Massimo Craman’i (vasakul) ja Amélie Arnaiz’iga (keskel)
Meil oli suur rõõm alustada kokkusaamist meie oma näituse „Réalités estoniennes“ külastusega, mis oli juulis veel viimast nädalat avatud. Näitus oli saanud prantslaste üllatuseks päris suure külastusnumbri, sest tegu on ju suure riigi ja rahvuse mõistes täiesti tundmatute kunstnike väljapanekuga. Aga Anu Põdra roosad keeled sunnivad selfit tegema ükskõik millises maailma näituseruumis.
Massimo ja Amélie tutvustasid meile ka oma töö- ja stuudioruume, mis meie rõõmuks olid samuti ajahambast puretud ja tundusid väga kodused. Üldistavalt võiks öelda, et meie ja Prantsuse kolleegide töövoog ja kogu publiku elukaare ulatuses loodud programmid on sarnased, mõlemal poolel oli mugavaid nippe ja nüansse tutvustada. Meil Eestis on paar põhimõttelist erinevust: meie rahvaarv ja rahastussüsteem. Koolilapsed on Prantsusmaal kõikidesse muuseumidesse oodatud tasuta ning ka erivajadustega inimesi käib väga palju, sest külastuse eest maksab suures mahus kas linnaosa sotsiaalamet, linna sotsiaalamet või riigi sotsiaalamet.
Lastenurk
MAMis on publikuga töötavas osakonnas 5‒6 töötajat (nende hulgas ka programmide läbiviijad). Infolaual on lihtsas keeles raamat külastajale, aga ka voldik, kus näituse tekst hiidsuures kirjas. Igal näitusel on viipekeele tõlk ja alati tehakse suur tuur nägemispuudega inimestele. Aastas külastab muuseumi keskmiselt 366 algkooliõpilaste rühma, 444 teise kooliastme rühma ning 2094 gruppi erivajadustega inimesi. See viimane arv jääb meile ka järgmisel kümnel aastal kahjuks kättesaamatuks, sest nii suurt erirahastust on Eestis keeruline leida.
MAMi stuudioruumid
Prantsusmaa rahvaarv annab muuseumile võimaluse teha igal hooajal kaks suurt näitust (võrdluseks: Eesti Kunstimuuseumis on 12–14 vahetuvat näitust aastas!), millel on alati vähemalt kaks erinevat erivajadustega inimestele mõeldud programmi. MAM kuulub suuremasse katusorganisatsiooni ning igal nädalavahetusel toimub ühes liikmesmuuseumis mingi eriprogramm. Lastepäevad on igas muuseumis ühel hooajal neljal nädalavahetusel – nõutav on küll eelregistreerimine, aga osalemine on tasuta. Sellisel nädalavahetusel on 5‒6 erinevat ettevõtmist päevas.
Õpilasrühm oli tulnud palavast Pariisist jahedasse muuseumitundi, taustal Henri Matisse’i maal „La Danse“
Kogu reisi kõige teravam kogemus tuli aga hoopis Grand Palais’ist – meid kui täiskasvanuid ei lubatud laste näitusele. Isegi mitte ICOMi kaardiga ja oma eriala tutvustamise järel.
Argentina kunstniku Leandro Erlich interaktiivne installatsioon „Bâtiment“ (2004) Grand Palais näitusel „Leandro Erlich“
Grand Palais’ muuseumipood
VENEETSIA
Juuli lõpus osalesid Kumu hariduskeskuse töötajad ja projektijuhid Anu Lüsi, Eva-Erle Lilleaed, Inga Jaagus, Kaarel Eelma, Ketlin Käpp, Maari Hinsberg, Mari Kangur ja Maria Lota Lumiste Erasmus+ õpirändel Veneetsias. Õpirände jooksul külastati erinevaid näituseasutusi ning õpiti pikemalt Peggy Guggenheimi muuseumi töötajatelt külastajakogemuse, haridustegevuste ja näituste vahendamise kohta.
Peggy Guggenheimi kollektsioon paikneb Veneetsia Suure Kanali ääres asuvas ajaloolises Palazzo Venier dei Leonis. Muuseum on üks Veneetsia külastatumaid kunstiasutusi, kust leiab muljetavaldava kogu 20. sajandi kunsti. Selle väljapanek annab hea ülevaate erinevate avangardistlike kunstisuundade arengust ning Peggy Guggenheimi rollist nende kunstnike toetaja ja kollektsionäärina.
Õpirändel osalejad tutvumas Peggy Guggenheimi muuseumi kollektsiooniga
Õpirändel osalejad kohtumisel haridus- ja publikuprogrammide kuraatori Michela Perrotta ja haridusvaldkonna juhi Elena Minarelliga Peggy Guggenheimi muuseumi sisehoovis
Muuseum avati avalikkusele 1980. aastal ning samast aastast on muuseumis tegutsenud ka praktikaprogramm, mis pakub noortele võimaluse osaleda aktiivselt muuseumi igapäevaelus. Praktikantidel on muuseumi igapäevatöös tõesti nähtav osa – iga päev viiakse läbi tasuta lühitutvustusi, mis annavad ülevaate nii hoonest, Peggy Guggenheimi elust ja tegevusest kui ka muuseumis eksponeeritud teostest. See loob külastajatele vahetu võimaluse kunstikoguga tutvumiseks. Muuseumi haridusprogramm hõlmab koolidele ja õpetajatele suunatud tegevusi, pereprogramme, publikuprogramme ning ligipääsetavuse ja sotsiaalse kaasatuse programme.
Kohtumine Peggy Guggenheimi muuseumi haridus- ja publikuprogrammide kuraatori Michela Perrottaga
Suhtlusvõrgustiku loomine on osa haridustööst
Olulisel kohal on ka koostöö õpetajatega. Muuseum töötab aktiivselt välja õppematerjale ja trükiseid, mis aitavad kommunikeerida muuseumikülastuse olulisust ja seost kooli õppekavaga. Haridustegevuse üks keskseid programme on „A scuola di Guggenheim“, mis on mõeldud Veneto piirkonna kõigi kooliastmete koolidele. Programmi aluseks on muuseumi püsinäituse teosed ning multidistsiplinaarsed teemad, mis seovad kunsti teiste teadmiste ja õppevaldkondadega. Pidevalt leitakse samale kollektsioonile uusi vaatenurki, et toetada korduvkülastusi. Klassiruumis toimuv õppetöö kulmineerub muuseumikülastusega. Osalevatele klassidele on programm, muuseumipääse, giidituur ja õppematerjalid tasuta. Projekt on teadlik institutsionaalne investeering koolidesse ja muuseumi tulevasse publikusse. Tegemist on suure osalejate arvuga projektiga, mis vajab eraldi koordineerimist ja ressursse. Programmi koordineerib eraldi töötaja ning haridustegevust viivad läbi 4 haridustöötajat, kes teevad tuure ja töötube. Kaheosalises omavahel seotud ülesehitusega programmis saab õpetaja materjalid ja teemad, mille abil käsitleda kunstiteoseid koolis. Seejärel jõutakse muuseumisse, kus eelnev teadmine aitab õpilastel teoseid lähemalt vaadelda ja mõtestada. Programmis osaleb umbes 300 klassi aastas ning nõudlus on suur. Aastate jooksul on kujunenud programmiga seotud õpetajate, õpilaste ja vilistlaste kogukond.
Pühendumine ligipääsetavusele
Muljet avaldas ka muuseumi pühendumine ligipääsetavusele ja kaasamisele. Sooviga olla võimalikult ligipääsetav on muuseum teadlikult otsustanud pöörata esialgu erilist tähelepanu pimedatele ja nägemispuudega inimestele, kelle jaoks on kunstimuuseumi kogemus olemuslikult keerulisem. Pikaajalise partnerlusena on juba kümme aastat toimunud programm „Double Meaning“, mille eesmärk on muuta kunstikogemus taktiilse uurimise kaudu kaasavaks. Programmis kasutatakse kunstiteoste taktiilseid reproduktsioone ning ka mõningaid skulptuure saab taktiilselt uurida. Taktiilsed tuurid toimuvad novembrist maini kord kuus ning neid juhib muuseumi ligipääsetavuse ekspert Valeria Bottalico. Tuurile järgneb töötuba, mida juhendab pime kunstnik Felice Tagliaferri.
Võimalusel tehakse paindlikult taktiilseid tuure ka väiksematele gruppidele, isegi kui osalejaid on ainult üks. Lisaks saavad pimedad ja vaegnägijad kasutada muuseumis tasuta taktiilseid reproduktsioone ning valitud teoste kirjeldustõlkeid. Muuseumi külastamine on pimedatele, vaegnägijatele ning nende saatjatele tasuta.
Teoste taktiilsed reproduktsioonid vaegnägijatele
Muuseum kui keeleõppe ja sotsiaalse kaasatuse koht
Muuseumi ja kollektsiooni enda ajalugu võimaldab rääkida liikumisest, rändest, pagulusest ja identiteedist. Kollektsioonis on töid mitmetelt kunstnikelt, kes olid Teise maailmasõja ajal põgenikud. Sellest lähtuvalt ning publiku kogemusi arvesse võttes töötati muuseumis välja programm „I Go to the Museum“, mis on suunatud migratsioonitaustaga inimestele ning juhindub mitmekeelse keelekasutuse põhimõttest. Mõte on kasutada ära kõik keeled, mis grupis olemas on. Itaalia keel on küll ühine keel, mille kaudu suheldakse ja õpitakse, aga osalejatele pakutakse võimalust kasutada kõiki keeli, mida nad räägivad, ja kogeda, et nende keel ja kultuur on sama väärtuslikud kui teiste omad. Koos vaadatakse muuseumis eksponeeritud teoseid, õpitakse nende kaudu itaalia keelt ning jagatakse omavahel mõtteid, tähelepanekuid ja lugusid. „I Go to the Museum“ kujunes välja koostöös Ca’ Foscari ülikooli MILE-projektiga (Museums and Innovation in Language Education). Muuseumi haridustöötajaid koolitati koodivahetuse (mitme eri keele kasutamine samas suhtlusolukorras) kasutamiseks mitteformaalses õpikeskkonnas ning ülikooliga tehti koostööd uute muuseumituuride ja tegevuste väljatöötamisel.
„I Go to the Museum“ programmis osalejate päritoluriigid. Programm toob muuseumis kokku eri keele- ja kultuuritaustaga itaalia keele õppijad
Programm sai alguse 2019. aastal, kui muuseumis toimus näitus „Migrating Objects“. Näitus tõi kokku Peggy Guggenheimi kogusse kuuluvad teosed Aafrikast, Okeaaniast ja Ameerikast ning kutsus mõtlema sellele, kuidas inimesed, esemed ja lood ühest kohast teise liiguvad. Sellest ideest kasvas välja eksperimentaalne haridusprogramm, kus kunsti vaatlemine põimus mitmekeelse suhtlemisega. Programmi kaasati rohkem kui 1000 õpilast, üle 70 õpetaja ja 6 muuseumipedagoogi. Pärast näituse lõppu jätkus töö juba uute tegevuste ja muuseumituuride loomisega püsikollektsiooni teoste põhjal. Nii kasvas näitusega seotud katsetusest välja „I Go to the Museum“, mis ühendab kunsti, keele ja erinevad kultuurilised kogemused ning vaatab muuseumile kui kohale, kus eri taustaga inimesed saavad kohtuda ja üksteiselt õppida.
Selle programmi juurde kuuluv põnev näide on mitmekeelne taskuhääling „Once Upon a Time“. Neli Peggy Guggenheimi kollektsiooni teost inspireerisid nelja lugu, mille kirjutasid itaalia keelt õppivad migratsioonitaustaga täiskasvanud. Lugude autoriteks olid 60 Veneetsia C.P.I.A. (Centro Provinciale per l’Istruzione degli Adulti ehk Provintsi Täiskasvanuhariduse Keskuse) õppijat, kes osalesid programmis „I Go to the Museum“. Nad vaatlesid ja analüüsisid nelja kunstiteost ning kirjutasid nende põhjal lood, mille nad hiljem helistuudios sisse lugesid.
Külastajatele läbi klaasseina nähtav konserveerimisruum Peggy Guggenheimi muuseumis
Kokkuvõte
Kohtumisest jäi kõlama, et püsinäitus ei ole midagi valmis ja muutumatut, vaid pidevalt uusi võimalusi pakkuv lähtekoht – küsimus on selles, kelle pilguga ning millise teema või kogemuse kaudu me teost vaatame. Eriti inspireeriv oli näha, kuidas ühest projektist võib kasvada midagi palju püsivamat. Näituse „Migrating Objects“ kaudu tekkinud mõtted ja koostöö viisid edasi migratsioonitaustaga publiku kaasamiseni püsinäitusel ja mitmekeelse podkastini. Püsiekspositsioon sisaldab endas lugusid, mille tähendus võib muutuda, kui vahetame vaatenurka ja lubame erineval publikul neid lugusid oma kogemuse ja keelega täiendada. Neid haridus- ja publikutöö näiteid seob järjepidevus ja pikaajaline partnerlus – algselt ühest programmist välja kasvanud koostöö võib jätta endast maha idee, meetodi, suhte või uue koostöövõrgustiku ning üksik projekt areneb püsivaks praktikaks.
Õpirändel osaleja puhkamas Veneetsia kanali ääres
