Ando Keskküla (1950–2008). Õhtu. 1975. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum
Ando Keskküla peetakse Eesti hüperrealismi algatajaks ja ka stiilsemaks esindajaks, kuid tegelikult on tema loomingus hüperrealismi põhikarakteristikatele täiesti vastavaid töid üsna vähe. On tõsi, et just tema tõi maalikunsti külmad, mittelooduslikud toonid, hakkas kasutama aerograafi, et ähmastada järske piire ruumide vahel (või hoopis vastupidi), kuid ka selleks, et kaotada kuulus „kunstniku pintslilöök“, originaalsuse ja subjektiivsuse vägev atribuut oma teosest. Tema maalidelt kadus inimene ning selle asendasid justkui juhuslikud kaadrid tehislikest objektidest, mis on küll inimese loodud, kuid samas temast võõrandunud. Huvi nn vahemaailma, inimese loodava tehiskeskkonna ja selle ebatäiuslikkuse vastu, mis oli esil ka Keskküla popteostes, kulmineerus tühjades ruumides, külmades toonides ning eksistentsiaalses surutises, mida piltidel tunda.
Maalil „Õhtu“ on olulised kaks musta, tühjadesse aknaavadesse maalitud ruutu. Nagu paljusid kunstnikke enne teda, vaevas ka Keskküla igavene küsimus kunstiteose võimatusest käsitleda lõuendipinnal tegelikkust. See on pilt, mitte reaalsus, rõhutavad need kaks musta ruutu, sekkudes häirivalt pildi loogikasse ja vastandudes aknaavadest avanevale loodusvaatele. Hüperrealismile omaselt on ruumisügavus taandatud pigem geomeetriale, kunstnik on teravdanud valgusmänge objektidel, rõhutanud seina faktuuri ja materiaalsust, kuid lisanud ka oma hüperrealistlikule loomingule omase metafüüsilise mõõtme.
