Paul Burman (1888–1934). Dr Kügelgeni kabinet. 1930–1934. Õli, papp. Eesti Kunstimuuseum
Paul Burmanit võib mitmel põhjusel vaadata kui enda ajas erandliku elukäiguga kunstnikku: psüühiliste häirete all kannatav Burman elas oma elu teise poole Seewaldi psühhiaatriahaiglas, samuti eristas teda eesti kunstnikkonnast baltisaksa päritolu. Burman ei kohanenud iial täielikult 20. sajandi alguses väljakujunenud rahvusliku kunstieluga ning tema teistsugune kultuurikogemus peegeldub ka loomingus. Burmani looming on introvertne ning isiklik, käsitletav teemadering äärmiselt lai. Eesti esimeseks animalistiks peetav kunstnik on muuhulgas loonud ka mitmeid sümbolistliku alatooniga alasti nais- ja meesratsanikega kompositsioone. Et selle maali puhul on tegu ainsa teadaoleva Burmani interjöörimaaliga, on seda huvitavam kunstniku valik kujutada end ümbritsevast keskkonnast just raviarsti kabinetti. Leo von Kügelgen oli Burmanile ka sõber ning metseen, kes toetas tema loomingu jätku. Ilmselt kandis ruum Burmani jaoks olulist tähendust, kohta, kus võis kogeda intensiivseid vaimseid läbielamisi. Ka teose tugev maalilaad rõhutab ruumi laengut, jõulised värvid ning poolik perspektiiv muudavad interjööri salapäraseks.
