24. oktoobril avanes Moderna Museetis Malmös Eesti kunstniku Anu Põdra isikunäitus, mida saab külastada kuni 21. veebruarini 2027. Eestist reisis Rootsi teoseid kolmest kogust: Eesti Kunstimuuseumist, Tartu Kunstimuuseumist ja Anu Põder Estate’ist. Välja on pandud umbes 20 teost, lisaks skulptuuridele jõuab vaatajate ette ka viis kunstniku varajast joonistust. Eesti Kunstimuuseumi kogudest läksid näitusele „Reisija“ (1978), „Hele topis“ (1992), „Kompositsioon mehe peaga“ (1984), „Kompositsioon rippuvate kätega“ (1992), „Pasunaga Lasnamäelt (Roosa lind)“ (1988) jt. Saabuval kevadel liigub näitus edasi Moderna Museetisse Stockholmis. Väljapaneku jaoks valmistati spetsiaalselt näitusekoopiad Põdra teosest „Keeled“ (1998). Sellest tööprotsessist annab täna blogis täpsema ülevaate Eesti Kunstimuuseumi konservaator Isabel Aaso-Zahradnikova.
Anu Põder. Keeled. 1998. Installatsioon. Eesti Kunstimuuseum
… keetsin suppi, tegelesin lastega, tegin tööd …
Anu Põder1
Kunstiteadlane Juta Kivimäe on kirjutanud, et „Anu Põder (1947‒2013) on suutnud midagi enamat kui eesti ajaloolased. Tal on õnnestunud argiritualism omast kontekstist välja tuua ja muuta mõjuvaks artefaktiks. Ta poetiseerib ajalugu. See, mis kunagi on olnud tavaline ja üldlevinud, muutub tema esitluses eriliseks, statistiline fakt muutub artefaktiks, bioloogiline elamisfakt muutub kultuuriliseks.“2
Anu Põdra skulptuurimaterjalide valik on teiste ajakaaslastest Eesti kujuritega võrreldes silmapaistvalt mitmekülgsem ning ebatavalisem, ja sellega justkui omast ajast ees. 1970. aastatel kasutas Anu peamiselt kipsi, millele 1980. aastatel lisandusid tekstiil, sünteetiline vill, plast, metall, metallvõrk, nahk, puit ja epoksiidvaik. 1990. aastatel laienes materjalivalik veelgi. Autor võttis kasutusse kile, kilekotid, väetisekotid, suled, kondid, lambanahksed kasukad, lambipirnid, kraadiklaasid, kunstnahast käekotid, kirsad, seebi, vakstu, kummi jne. Tema loomingus omandasid kunstilise tähenduse esemed ja materjalid, mis olid osa igapäevaelust.
Ühes intervjuus on Põder meenutanud, et materjalide valikut mõjutasid praktilised asjaolud. Väikese naisena ei jaksanud ta tõsta kive ega liigutada raskeid tellinguid. Nii hakkas ta, teadmata midagi maailmakunstist, laste kõrvalt otsima, katsetama ja kasutama kergemaid materjale. Skulptorina kujunes tema põhiteemaks, kuidas luua erinevatest materjalidest terviklik objekt.3
Anu Põder intervjuu ajal 2008. aastal
Aastatel 1997–1999 oli Anu Põdra skulptuuride keskseks materjaliks seep, mida ta komponeeris ready-made argiste asjadega. Sel perioodil valmis kolm seebist kui materjalist lähtuvat kompositsiooni, mis on otseselt seotud inimeste argiste tegevustega lähiajaloos. 1997. aastal valmis seebiga täidetud käekott, 1998 „Keeled. Installatsioon“ (materjalid: seep ja vana pesukauss) ja 1999 „Kirsa, 20. saj mehe jalaruum“ (materjalid: vanadesse kirsasaabastesse valatud seep ja kirsade osad).
Installatsiooni „Keeled“ 15 seebist keele valamiseks on Põder kasutanud surnud looma keele järgi modelleeritud vormi. Installatsiooni juurde kuulub vana alumiiniumkauss, kus eksponeerimise ajal liguneb 1‒2 selleks spetsiaalselt juurde valatud keelt.4 Installatsiooniga tutvudes hakkab silma materjalikasutuse omamoodi vastuolu: surnud loomalt lõigatud kehaosa järgi valatud vorm on täidetud materjaliga, mis on keedetud tapetud looma rasva jääkidest. Eesti traditsioonilises köögis on keedetud veise- ja seakeel olnud läbi aegade pidupäeva delikatess, mida enne valmistamist pesti plekist kausis. Sarnast kausis leotamise kujundit näeme installatsioonis, kus kausis liguneb seebist keel. Keel kujundina võimaldab erinevaid seebi ja keele kontseptuaalse suhte tõlgendamise võimalusi. Juta Kivimäe on toonud sama keeleinstallatsiooni kirjeldades välja näiteks sellise kultuurimütoloogilise kujundi nagu „Pilatus pesi oma käed puhtaks“, aga ka seebi kaasaegse tähenduse, milleks on teleseriaal või odavavõitu sisuga suure lugejamenuga bestseller.5 Seebi kasutamist skulptuuride materjalina mõjutas Anu Põdra isiklik kogemus: „Mul oli omal ajal maal vanaema juures, nagu ikka külas, ise keedetud seepi. Alati kui siga tapeti, siis rasva ülejääkidest keedeti seepi. Ja seda oli pööningul üksjagu. Ma proovisin seepi üles sulatada ja valada vormi. Ja see täitsa hästi voolas ning täiesti ilusti tuli vormist lahti ja püsis koos.“6 Seebi puhul köitis kunstnikku nii materjali töödeldavus kui ka selle muutumine ajas. Ta katsetas eri seepide, värvide ja valutehnikatega ning märkas, et vanad kodused seebid käitusid teisiti kui kaubandusvõrgus müügil olnud tooted. Mõned seebid kuivasid kokku, teised muutusid hapraks. Nende pinnale võis tekkida valkjas kristalne kiht, mis meenutas kunstnikule keelekattu.7
Seebist skulptuuride peamiseks probleemiks on nende kokkukuivamine. Muuseumile tähendab see lahendamiseks keerulist ülesannet, sest teose säilitamise kõrval tuleb mõelda ka turvalisele eksponeerimisele. Iga näitus toob kaasa käsitsemise, transpordi ja keskkonnatingimustega seotud riskid. Eriti suure koormuse all on teosed, mis liiguvad ühelt rahvusvaheliselt näituselt teisele. Seetõttu tekkis muuseumis arutelu, kuidas vähendada installatsiooni „Keeled“ kahjustumise ohtu ning tagada, et teos säiliks ja jõuaks publikuni võimalikult kaua. Lahendusena eksponeeritakse Eesti kunstipublikule tulevikus originaale, kuid välismaal toimuvate näituste jaoks valmistatakse originaalide järgi näitusekoopiad.
Tüüpilised seebist keelte kahjustused: helvestumine, kihistumine, sooldumine, diskoloratsioon, murenemine
Kui idee oli sõnastatud, tuli leida selle teostamiseks sobivad materjalid ja töövõtted. Konserveerimistööd algasid vormi võtmisest. Kuna ainuke säilinud keelte originaalvorm kuulub koos reprodutseerimisõigusega moodsa kunsti muuseumi Tate kunstikogusse Suurbritannias, siis tuli skulptuurikonservaatoritel teha Eesti Kunstimuuseumis kõige paremini säilinud keele järgi uus vorm. Õigupoolest tehti kaks vormi, sest ka skulptoril on valatud kahte mõõtu keeli: suuri ja väikeseid. Koopiaid valades tekkis kahtlus, et tegemist oli algselt looma- ja seakeelte valanditega.
Ees väike, taga suur seep
Konserveerimistööde teine etapp algas valuks sobiliku materjali otsingutega. Koopiate materjali valikul oli oluline jäljendada nii originaalide tekstuuri, värvi kui ka lõhna. Tänu lahketele annetajatele ja Eesti Vabaõhumuuseumile saime kastide viisi vanu pesuseepe, mille värv ja lõhn vastasid soovitule.
Väike osa muuseumile annetatud taluseepidest
Enne kasutamist tuli seebid ükshaaval valuks ette valmistada: koorida maha kuivanud kihid ja eemaldada vajadusel pinnamustus. Peagi ilmnes aga uus probleem: aastakümnete jooksul olid seebid kuivanud ja muutunud liialt rabedaks, mistõttu puudus neil vormi valamiseks vajalik elastsus. Pärast seepide riivimist ja esmakordset läbikeetmist tuli seebimassi elastsemaks muutmiseks juurde lisada kaasaegset seebimassi ja saadud segu uuesti läbi keeta. Kuna kõik kuusteist keelt olid eri värvi, oli vaja seebimassi toneerida iga keele jaoks eraldi. Heledamate toonide saavutamiseks kasutati kaubanduses leiduvaid seebivärve, tumedamate puhul vähese veega segatud pigmendipastat. Pliidil sulatatud seebimass valati vormi kuumalt. Valades tuli jälgida, et õhumullid jõuaksid pinnale. Pärast valu jäeti seep 24 tunniks tahenema. Kui seebimass oli tahkunud, oli aeg keel vormist välja võtta ja liigne mass ära lõigata. Töö jätkus originaalkeelte vormikahjustuste modelleerimisega ja värvimuutuste imiteerimisega.
Materjalid ja töövahendid
Vorm
Seebi keetmine
Koopiad ja originaalid
Koopiad ja originaalid, lähivaated
Kõigi koopiate tagaküljel on sarnane kiri
Kokku tehti 16 keele koopiad ja kaks tagavarakeelt, mida saab teose eksponeerimisel panna pesukaussi ligunema. Välisnäituste koopiad said valmis vahetult enne Anu Põdra teoste saatmist Malmö Moderna Museeti näitusele „Anu Põder“ (24.10.2026–21.02.2027).
Valmis koopiakeelte rida konserveerimisosakonna fotostuudios. Taustaks olev juhuslik maal vihjab Eesti Kunstimuuseumi suuremale teadusprojektile „Maerten de Vos. Universaalne pildimootor (2025–2030)“
Õhus on küsimus, kas ka seebiga täidetud kirsadest peaks tegema välisnäituse koopiad? Kui see oleks vajalik, siis kuidas seda teha?
Saab mis saab, aga konservaatoritele mõjub lohutavalt, et skulptor Anu Põder pidas mõtet ja ideed tähtsamaks kui seda, et tema skulptuurid oleksid igavesed. Kui oli valida, kas otsida igavikulist või tunda rõõmu tehtud tööst, valis Anu Põder loomisrõõmu.
Autor tänab abi ja kaasamõtlemise eest Juta Kivimäed, Aleksander Meresaart, Grete Otsa, Kadrin Pritsonit (Örrekese õpituba), Sille Siidirätsepat (Eesti Vabaõhumuuseum), Johanna Jolen Kuzmenkot, Kersti Kuldnat, Alar Nurkset ja Aleš Zahradnikut.
- EKMA.12.1.8.11 2008 intervjuu Anu Põdraga.mp4. Isabel Aaso-Zahradnikova ja Juta Kivimäe intervjuu Anu Põdraga 2008. aastal. ↩︎
- J. Kivimäe, Anu Põdra meenutusprojektid. – Anu Põder. Koostaja ja toimetaja Reet Varblane. Tallinn: Tallinna Kunstihoone Fond, 2009, lk 6–15. ↩︎
- EKMA.12.1.8.11 2008 intervjuu Anu Põdraga.mp4. ↩︎
- Juta Kivimäe koostatud kirjeldus Eesti Muuseumide Veebiväravas Muis: https://www.muis.ee/museaalview/1445543. ↩︎
- J. Kivimäe, Anu Põdra meenutusprojektid. ↩︎
- EKMA.12.1.8.11 2008 intervjuu Anu Põdraga.mp4. ↩︎
- Info intervjuust: EKMA.12.1.8.11 2008 intervjuu Anu Põdraga.mp4. ↩︎
