Käimasolevaks Kumu 20. sünnipäeva aastaks sai värskema ilme Kumu aatrium. Muudatusi tegime koos sisearhitekt Pille Lausmäe-Lõokesega, kes on Kumu sisearhitektuurilise lahenduse algne autor. Nii on kõik uus sulandunud ühtse käekirjaga tervikusse. Aatriumi uuenduste projektijuht Inga Jaagus rääkis Pille Lausmäe-Lõokesega nii Kumu ehitusaegadest kui ka tehtud uuendustest ning laiemalt Kumu sisearhitektuuri olemusest.
Sisearhitekt Pille Lausmäe-Lõoke
Me ei olegi sellest varem rääkinud, nii et küsin alustuseks, kuidas see juhtus, et sa Kumu tegemise n-ö tuumikgruppi sattusid?
Tegelikult oli see üsna klassikaline lugu. Õppisin Soomes, olin seal 1990. aastate alguses Soome Haridusministeeriumi stipendiaat. Ja samal ajal oli seal Martin Pärn, kes õppis disaini. Pekka Vapaavuori [Kumu arhitekt] tundis Martinit ja oli uurinud, kas ta oskab kedagi soovitada. Et niisugune üsna veider kombinatsioon, aga nii need võrgustikud tekivad, eriti ülikooli ajal, kus tihti saavad alguse kontaktid kogu eluks. Ju siis toona juba e-kirjad liikusid, igatahes sain Pekkalt kirja, et võiksime kohtuda. Kohtusime äsja avatud Bocca restoranis. Vestlesime tööst ning loomingust ja ju ta siis sai kinnitust, et võiks koostööd alustada. Pekka Vapaavuori oli konkurssi võites noor, äsja ülikooli lõpetanud arhitekt, kuid muuseumi projekteerimine ja kontseptsiooni väljatöötamine koos Marika Valguga oli kestnud selleks ajaks juba aastaid.
Välismaa arhitektidega koostööd tehes, ka hiljem ERMi projekteerimisel, on alguses üsna mõistetav, et neil puudub sageli usaldus siinsete oskuste ja teadmiste osas ning see saabub alles tööprotsessis. Seda väärtuslikumad on aga mõlemale poolele saadud kogemused ja pikaajalised sõprussuhted hilisematel aastatel. Huvitav on ka tähelepanek, et lääne arhitektide ja sisearhitektide omavahelised tööpiirid on kardinaalselt erinevad sellest, kuidas meie siin Eestis oleme harjunud hooneid projekteerima. Seal jäävad sisearhitekti lahendada peaasjalikult mööbli ja muu sisustusega seotud küsimused. Algselt kaasas Pekka ka Soome sisearhitektuuribüroo, kellega jagasime eritellimusmööbli projekteerimist. Ehitusperioodil jäid meie tööks ka järelevalve ja igapäevane suhtlus Pekka bürooga, seda kuni muuseumi valmimiseni.
Ja tol ajal ikkagi tehti tööd öiste tundideni; näiteks hilja õhtul tuli Soomest kiri, kus paluti tõlkeabi järgmisel päeval üleantavale joonisele – projekt tuli ju välja anda eesti keeles.
Kumu aatriumi ehitusprotsess. Fotod: Inga Jaagus
Kuidas te omavahel suhtlesite, soome, eesti või inglise keeles?
Ikkagi soome keeles, inglise keelt ei kasutatud. Pekka büroos oli üks poiss, kes oli õppinud vahetusüliõpilasena aasta Eestis ja oskas natuke eesti keelt. Minul paluti kontrollida arhitektuursetel joonistel teksti osa. Mäletan, et ühel katusedetaili joonisel oli märge „taivutettu pelti“, mis otsetõlkes on „mõjutatud plekk“. Taaskord üsna lõbus eesti-soome keelenüanss. Soome keeles mõjutatakse nii plekki kui ka inimesi.
Kumu oli omas ajas ikkagi suur ja eriline projekt, millel ka arvestatav eelarve. Kas siin sai ka natuke midagi katsetada, nt uusi materjale või lahendusi?
Minu meelest oli väga sümpaatne ja oluline Pekka kontseptsioon kasutada kohalikke materjale nagu paekivi. Mäletan, et käisime Lasnamäel Väo Kivi tehases tutvumas paekivi erinevate kihistuste ja töötlemisvõimalustega. Kumus on kasutatud pea kõiki võimalikke paekivi viimistluse võimalusi: rihveldatud, lihvitud ja poleeritud paasi. Meelde sööbisid ka loomulikult paekivi töötlemisega kaasnev raske füüsiline töö ja toonased algelised töötingimused, mida tehases käies nägime.
Meeles on veel see, kuidas me Pekkaga koos nuputasime, et kuidas lahendada Kumu fuajeed läbiva kõrge seina paekivist viimistlust. Siis tuli mõte, et kui kivid on väikesed ja kitsad, on see võimalik.
Kumu oli minu jaoks esimene riigihanke objekt ja siin puutusin esimest korda kokku tõsiasjaga, et ehitaja võib asendada projektis määratud tooteid, sõltumata sellest, mida sisearhitekt on ette näinud. Sel ajal eriti olid valgustuse ning kanalisatsiooni ja ventilatsiooni projekteerijatel kindlad firmad, kelle tooteid nad tunnistasid. Tahtsime seda barjääri murda – Kumu on selline objekt, kus peaks ikka mõtlema natuke pikemalt ja laiemalt. Seda oli keeruline ja närvesööv teha, aga õnnestus, ning olen veendunud, et see on ka pikas perspektiivis ära tasunud, sest Kumu on hästi säilinud ja hästi hoitud.
Kumu aatriumi ehitusprotsess. Fotod: Inga Jaagus
Mis tunne oli nüüd, 20 aastat hiljem kunagise töö juurde tagasi tulla?
Ikka on tore, eriti sellise objekti puhul, kui saad oma tööd jätkata. Kumu puhul on algset käekirja ikkagi hoitud. Ma täitsa mõistan, kui tahetakse uut ja värsket, midagi poppi ja kaasaegset, aga kui võtta jälle inimene, kes võib-olla esmakordselt siia tuleb, siis ega tema seda ei tea. Tema näeb ikkagi tervikut ja tajub ühte käekirja.
Kõigest ei pea muidugi kinni hoidma, me oleme aatriumi renoveerimisega ikka väga palju muutnud: lae lahendus, uus mööbel, ruumi logistika, valgustus ja loomulikult suurim muudatus – poe asukoha muutmine. Seda kõike eeskätt vastavalt muutunud vajadustele ja ka uutele võimalustele – ligipääsetavus, hoiukappide vajadus, tänapäevane valgustuslahendus ja LED-ekraanide kasutuselevõtt.
Mitmed on öelnud, et nad ei saa aru, mis aatriumis teistmoodi on. Kas see on hea?
Ma arvan, et jah, see on kompliment.
Mis on praegu tehtust sinu jaoks kõige suurem või põnevam muudatus?
Ma arvan, et poe asukoht, see, et aatriumist näeb nüüd otse hoovi, inimesed saavad aru, et Kumul on ka sisehoov, ning et seda ala on võimalik siduda aatriumis toimuvate üritustega. Ma ei ole väga kindel, et mujal maailmas oleks levinud see, et muuseumi fuajeed või aatriumi renditakse üritusteks välja. Seda oli väga raske lahendada, polüfunktsionaalsus on alati keeruline, kuskilt tuleb siis lõivu maksta, aga ma arvan, et saime ka selle lahendatud.
Kumu vana aatrium vs uus aatrium: pood asus enne vasakul sisehoovi poolel, nüüd on see kolinud rohkem kontorite suunale, panduse ja raamatukogu kõrvale (uuel vaatel ka näituseprojekt „Hoia mind kaisus. Monument ellujäämisele“)
Kumu uus aatrium: pood on nihkunud paremale poole ning endises poe asukohas on suur aken, kust avaneb vaade sisehoovile. Uues avaras ruumis peetakse erinevaid Kumu publikuüritusi
Kumu vana pood
Kumu uus pood
Mis on sinu jaoks Kumu sisearhitektuuri nurgakivid või märksõnad, millega võiks ka edasisi muudatusi tehes arvestada?
Üks on kindlasti materjalid, paas ja kask. Ka värvid, need on ju läbi terve maja, see nii-öelda Kumu hall näiteks. Ilmselt niisugune minimalistlik joon, mis laseb ruumil kõlada. Loomulik valgus, mis on arhitektile oluline, need pikad-pikad läbi aatriumi vaated. Muuseumi interjöör peab olema taust seal toimuvale, sest elu muuseumis on pidevas muutumises.
Räägime ligipääsetavusest ka. Kumu ehitamise ajal ei olnud ligipääsetavus nii päevakajaline teema kui praegu. Aatriumis muudatusi tehes tahtsime sellele eraldi tähelepanu pöörata. Kuidas ligipääsetavuse mõõtme lisamine sisearhitekti tööd mõjutab?
Mina isiklikult suhtun sellesse hästi positiivselt, sellega tulebki arvestada. Ligipääsetavus on väga lai teema ja paraku puudutab paljusid inimesi. Vestlesin just ühe sisearhitektiga, kellel oli hiljuti põlveoperatsioon. Ta ütles, et nüüd, kui ta pidi kaks kuud karkudega ringi liipama, alles nüüd mõistab ta kõiki neid vajadusi ja probleeme.
Võib-olla võiks siiski olla mingisuguseid mööndusi. Oleme sel teemal ka Puuetega Inimeste Kojaga suhelnud. Nemad on palju liberaalsemad ja ratsionaalsemad kui tehniline järelevalve. Mõnikord lihtsalt tõstame käed üles ja teeme kõige näotuma lahenduse. Igale hoonele ei sobi täht-tähelt nõuetele vastav käsipuu või piire. Usun, et häid ja kõigile osapooltele sobivaid lahendusi on võimalik leida ka erilahendustena. Hiljuti vaatasin muinsuskaitse all olevat endist Laste Maailma hoonet Pärnu maanteel. Sinna on pandud kõige lihtsam tsingitud torust ramp. Äkki oleks võinud olla midagi muud, peatänaval paiknevale väärikale hoonele sobivamat?
Kumu endine kassa oli rohkem suunatud Lasnamäe poolsele sissekäigule
Kumu uus kassa on rohkem ruumiliselt avatud ja ligipääsetavam ka Kadriorust saabujatele
Kas Kumu (sise)arhitektuur on ajale hästi vastu pidanud või on tugevalt oma aja pitseriga?
Ma ei oskagi öelda. Mind endiselt teeb võib-olla natuke murelikuks see kunagine üldine plaanilahendus. Aga konkursitöö oli selline. Osa saale on kiilukujulised, aga kõige parem näituseruum on ikkagi tühi kandiline ruum. Ja mõte panna massid liikuma Lasnamäe poolt, teha peauks sinna suunas – see oli juba toona utoopiline. Nüüd on 20 aastat möödas ja see ei ole kahjuks tööle hakanud ega inimeste teadvusesse jõudnud, et jätaks auto üles parklasse ja teeks ilusa jalutuskäigu läbi tunneli ja aia.
Ma ei olnud aastaid Kumu töötajate ruumides käinud – sealne mööbel on küll väga hästi vastu pidanud. Samuti põrandad, uksed. Pekka võib-olla tõi meile tookord natuke Skandinaavia lihtsust, mis püsib. Nägime sellega päris palju vaeva, kuidas kõik tuletõrje- ja muud tehnokapid koridoridesse diskreetselt ära paigutada, kuidas valgus tuleb jne.
Üks asi, mis mul toona natuke kriipima jäi, ja mind sellega seoses isegi kutsuti välja, olid suured maalihoidla riiulid. Need olid meil projektis määratud ühe Austria firma omad, käisime isegi tehases neid vaatamas. Aga siis oli ikkagi projekti lõpuperiood, rahad olid otsas, ja nii tehti need maaliriiulid käepäraste vahenditega. Sel ajal maalikogu hoidja kutsus mind välja ja oli väga häiritud, et miks tema peab selliste riiulitega töötama. See on andnud mulle õppetunni, et ikkagi mingites olukordades ei tohi olla nõus toodet vahetama. Selle õppetunni järel otsustasin, et kui ma ei ole nõus, siis ma ka ei kirjuta alla projekti muudatustele, ka mitte jõuga.
Kumu vana garderoob vs uus garderoob uuendatud kapisüsteemiga
Kumu uued uksekoodiga garderoobikapid
Kui saaksid, mida sa veel Kumu sisearhitektuuris muudaksid või uuendaksid, kui eelarve ega miski ei oleks piir?
Võib-olla muudaksin valgustust. Praegu tegelesime ju uute valgustitega ainult aatriumi ühes osas. Palju on juba ajas tehniliselt paremaks muutunud. Ja valgusega saab hästi palju mängida, ruumi ja meeleolu muuta. See võiks olla teema, kui kunagi jälle muudatusi kaaluda.
Ma ei tea, kuidas praegu restoran töötab, aga juba ehituse ajal oli juttu, et see on kitsas. Võib-olla võiks kuskile mingi restoranimahu juurde projekteerida. Muuseumikohvikud üle maailma on ju ikkagi nii-öelda lahedad kohad, kuhu tullakse ka niisama aega veetma.
Üks ruum/majake, millest on kahju, mis oli hästi äge, oli planeeritud resideeruva kunstniku ateljee Kumu sisehoovi servas – praeguseks on seal kontoriruumid. Minu arust ehitati seal üsna varakult teist korrust rohkem kinni, algselt oli see avaram, suur ruum läbi kahe korruse, üles viis kitsas trepp ja seal oli magamistuba. Seal oleks tahtnud isegi elada.
Kumu uus aatrium ja pood
