Juubeliaastal pöörab muuseum senisest suuremat tähelepanu Kumu sisehoovile. Selle raames on sisehoovis alates 28. augustist avatud kunstnike Marta Vaariku ja Juri Krutii ühisprojekt „Hoia mind kaisus. Monument ellujäämisele“ (kuraator Anders Härm). Näitus on järgmine peatükk pikemalt kestnud koostöös noortega, kes viibivad kinnise lasteasutuse teenusel (KLAT). Tegu on ööpäevaringse rehabilitatsiooniprogrammiga noortele, kelle teod võivad seada ohtu nende enda või teiste elu, tervise või arengu.
Näitusel on väljas noorte endi loodud kunstiteosed, mida on tervikuna nimetatud ka sotsiaalseks skulptuuripargiks. Järgmisel aastal linastub samal teemal veel täispikk dokumentaalfilm, mis avab noorte lugusid seoses traumade ja valusate kogemustega. Ketlin Käpp uuris intervjuu käigus Marta Vaarikult ja Juri Krutiilt lähemalt kunstiprojekti põhiideede ja algsete eesmärkide kohta, keskendudes sotsiaalsetele ja kaasamisega seotud aspektidele.
Juri Krutii ja Marta Vaarik. Foto: Todd Richter
Marta, esimene kord astusid sa noortega koostöös loodud teostega avalikkuse ette Vabaduse galeriis toimunud isikunäitusel „Hoia mind kaisus“ (2022). Kui palju pööras Eesti ühiskond siis tähelepanu laste ja noorte vaimsele tervisele, probleemsetele perekondadele ning mis on aastatega muutunud?
MV: Esimest korda hakkasin selle teemaga tegelema aastal 2021. 2022. aastal, kui avasin Vabaduse galeriis esimese näituse „Hoia mind kaisus“, oli eelmisel päeval alanud täiemahuline sissetung Ukrainasse. See pani paratamatult mõtlema, kas teema, millega tegelen, on sõja valguses oluline. Vastupidiselt läks aga avamise hetkeks sõja taustal noorte vaimse heaolu teema kuidagi eriti tugevalt hinge. Selleks hetkeks oli juba toimunud olulisi muutusi. 2018. aastal viidi ellu reform, mille põhjal seati prioriteediks alaealiste vangi panemise vältimine. Vanglakaristus kehtib siiani, aga eesmärk on võtta esmalt kasutusele teised rehabiliteerivad meetmed.
Samuti on muudetud ametlikke sõnastusi. Enne oli kasutusel näiteks termin „erivajadustega või raskesti kasvatatavate laste kool“, mille asemel öeldakse nüüd „abivajavate laste asutus“. Isegi olen arenenud, proovides vähem sildistada. Esimesi intervjuusid sel teemal on kohati päris piinlik lugeda. Näiteks enam ei nimeta ma kinnise lasteasutuse teenusel viibivaid teismelisi kohe „riskikäitumisega noorteks“, vaid „noorteks, kellel võib esineda riskikäitumist“ ja nii edasi.
Teine suur muutus vaimse heaolu, perekondlike ja isikliku sfääri teemade esile toomise puhul on asjaolu, et naiskunstnikud ei olnud varem avalikult emad. Aastaid tagasi tundus, et olen üks esimesi Eestis, kes kunstnikuna emadusest räägib. See teema oli niivõrd maha vaikitud. Kui ma sain kümme aastat tagasi emaks, ei olnud ka sotsiaalmeedias sellist tuge, mida saaksid kindla algoritmiga endale luua. Näiteks algoritme, kus oleks veel nn lolle emasid, kes ei tea, mida nad teevad, ja jagavad teiste emadega oma teadmatust ja hirme. Mul on tunne, et olin kunstnikuna õigel ajal õiges kohas, tajusin emade, noorte ja lastega seotud probleemide suurust. Tänaseks märkan, et aastatega on hakatud neid teemasid aina rohkem näiteks meedias kajastama.
JK: Mitte ainult Eestis. Ka rahvusvahelisel tasandil on näha, et noorte vaimne tervis ja hakkamasaamine on rohkem meedias esil. Kui võrrelda nelja aasta taguse ajaga, siis on abi vajavad inimesed tänaseks palju vähem stigmatiseeritud. 2021. aastal alustades oli küsimus, kuidas üldse nimetada abi vajavaid ja ühiskonnas nõrgemaid inimesi, palju suurem. Keelekasutust mõjutab palju see, kuidas ja kui palju räägitakse nendest ühiskonna gruppidest meedias.
Näitus „Hoia mind kaisus. Monument ellujäämisele“. Fotod: Todd Richter
Millal te hakkasite koostööd tegema ja mis on olnud mõlema roll selles projektis? Miks on riskikäitumisega seotud ja kinnistes lasteasutustes viibivatele noortele hääle andmine teie jaoks oluline?
MV: Juri oli minuga kaasas selle projekti esimesest päevast peale. Esimesed „Hoia mind kaisus“ näitused olid minu isikunäitused ja Juri oli esimese filmi operaator. Koos käisime esimest korda noortega kinnistes lasteasutustes kohtumas. Koostööle aitas kaasa asjaolu, et Juri on ka filmitegija ja meid mõlemaid huvitavad noorte kogemused. Tundsime, et me paikneme kunstnikena väga piiritletud kultuuriruumis, ja saime aru, et ei tea tegelikult üldse, kes meie ümber elavad ja mis probleemid eksisteerivad.
Kiira Gornischeff Sotsiaalkindlustusametist ütles mulle kohe alguses, et see teema on kõige ebaseksikam ja keegi ei taha sellega avalikult tegeleda. Seetõttu sai projekti üheks sihiks muuta levinud suhtumist, kus välditakse kinnise lasteasutuse teenusel viibivate noorte eluolu käsitlemist ja tehakse nägu, et neid justkui ei eksisteeri. Tahame, et need noored saaksid anda märku, et nad on tegelikult head lapsed, kellel puuduvad võib-olla mingid pidurdussüsteemid. Teisisõnu, teod on halvad, mitte inimene ise.
JK: Olime teinud Martaga koostööd juba varem teiste projektide ja muusikavideote produtseerimisel. Algul tundus lihtsalt huvitav, kui Marta kutsus mind appi pildistama ja filmima Hiiumaale ühte KLAT-i asutusse. Tagasi sõites tekkis meil väga pikk ja sügav arutelu, kuidas need noori toetavad süsteemid toimivad ja miks just sellisel viisil. Olime toona väga süsteemikriitilised. Sellest kriitilisusest tekkisidki küsimused, kas üldse peaksime sellest rääkima ja kui palju teatakse, mis nende noortega toimub.
Näitus „Hoia mind kaisus. Monument ellujäämisele“. Fotod: Stanislav Stepaško
„Hoia mind kaisus“ kui uurimuslik kunstiprojekt on realiseerunud nii füüsiliste kunstiteoste kui dokumentaalfilmi kaudu. Film linastub järgmisel aastal ja käsitleb abivajavate noorte lugusid veelgi sügavamalt. Kuidas olete tunnetanud seni valminud füüsiliste kunstiobjektide võimekust neid tundlikke teemasid avada võrreldes filmi formaadiga?
MV: Alguses tegime juba ühe lühikese, lihtsa ülesehitusega ja intervjuudest koosneva filmi. Kuulasime selle käigus noorte lugusid ja olime üllatunud, kui lähedaseks saime ja kui avatud nad olid. Sain aru, et nad ei vaja minu kaastunnet ja nuttes käe hoidmist. Nad tahavad lihtsalt, et ma oleks normaalne ja lahe inimene, kes huvitub sellest, mida nad oma elus teevad. Siiski tekkis ühel hetkel tunne, et me võtame neilt muudkui midagi, aga tagasi justkui ei anna.
Otsustasime, et tahame omalt poolt neile täispika filmi protsessiga juurde anda, neisse uskuda ning leida juurde mentoreid, kes aitaksid noortel kunstiteoseid luua ehk teisisõnu neid integreerida. Hoidsime kogu aeg mõttes, et kui sellisel noorel on kasvõi üks turvaline täiskasvanu, kes usub tema paremasse tulevikku, siis tema tulevik saab olla päriselt ka parem. Igasugune normaalne kontakt täiskasvanuga annab midagi juurde, selleks ei pea seda noort lapsendama. Saab olla ka mõistev inimene tänavalt, kes tekitab temas üldse usaldust inimeste vastu, sest nende noortega on elus väga palju halba juhtunud. Mind üllatas kõige rohkem ühe alaealise vangiga tehtud intervjuu, kus ta rääkis, kui õnnelik ta oli, kui oli jõudnud lastekodusse. Algul tundub suhteliselt imelik, et see teeb kedagi õnnelikuks, aga see panebki aru saama, kui kehvas seisus keegi võib üldse oma kodus olla.
Paljud ei ole kunagi muuseumis isegi käinud. Teosed Kumu sisehoovis on kunstiline väljendus nende traumast. Kunstiteoste kaudu on seda vaatajal kindlasti lihtsam vastu võtta ning kogeda. Võid näiteks alati mööda jalutada, kui mõni teema liiga raske tundub. Ise loomise puhul kehtib see, et kui sa oma trauma või probleemiga tegeled, siis ei ole see võib-olla lõpuks nii valus. Teame ka täiskasvanutena, et mida kauem vastikut mõtet endas hoiame, seda suuremaks see kasvab. Kui saad kasvõi korraks selle välja lasta või kellelegi lahti sõnastada, siis see võib ajaga muutuda vähem hirmuäratavaks või võtta teise kuju. Mälu töötab nii, et kui tahad midagi väga hästi mäletada, siis öeldakse, et ära meenuta seda. Iga kord meenutades saab sellest aja jooksul mingi uuem versioon ja sellest omakorda eelmise meenutuse meenutus. Traumaga tegelemisel võib noortel tekkida mingi hetk sama tulemus.
Peaaegu kahe tunni pikkune dokumentaalfilm on seevastu juba n-ö kangem kraam, palju sügavam ja emotsionaalsem. Seal on noored oma kehade ja lugudega väga siirad, selle kõrvale peegeldame ka teadlaste kommentaare ning ei jäta midagi n-ö õhku rippuma. See hakkas lihtsalt meid ennast huvitama, kuidas kommenteerivad antud teemat neuroloogid, lastepsühhiaatrid või laste seksuaalse väärkohtlemisega tegelevad spetsialistid.
JK: Dokumentaalfilm on igal juhul sügavam ja selle kaudu saame kätte, mis noorte kunstiteoste taga tegelikult peitub, milline on olnud nende lapsepõlv ja kust traumad ja ellujäämisstrateegiad tulevad. Füüsiliste kunstiobjektide loomise taga mängib rolli kindlasti asjaolu, et just töötoa formaat aitab noortega kõige paremini kontakti luua. Juba esimene külaskäik Hiiumaale oli töötoa formaadis, noored said midagi oma kätega teha. Läbi füüsilise protsessi tuleb päris palju mõtteid ja emotsioone välja. Sellises vanuses on hästi oluline, et sa saad ennast väljendada ka muul viisil kui ainuüksi sõnadega. Seetõttu oli oluline, et nad saavad luua füüsilised kunstiobjektid, mida saab katsuda, teosesse sisse ronida jne. Ka nendes objektides sisalduvad videoteosed tegid noored täielikult ise.
Näitus „Hoia mind kaisus. Monument ellujäämisele“. Foto: Todd Richter
Milliseid uusi vaatenurki või hoiakuid võiks võtta endaga kaasa keskmine näitusekülastaja?
JK: Oluline on mõista, et probleem ei ole ainult riiklikus süsteemis, vaid see hõlmab ühiskonda laiemalt. Ma loodan, et näituse külastaja näeb, et see teema ei lõppe KLAT-i süsteemiga, sest kui noor inimene asutusest välja tuleb, peaks jätkuma tema märkamine. Tihti juhtub, et noor satub tagasi samasse keskkonda, kus tema trauma ja halvad kogemused tekkisid, ning tsükkel kordub kas näiteks depressiooni või enese vigastamise näol. Seetõttu tuleb proovida mõista noori, kui nad käituvad näiteks bussipeatuses sinu peas loodud normidele mittevastavalt. Peame proovima näha selle käitumise taga inimest ja saada aru, et solvumine või agressiivne lähenemine ei ole lahendus.
MV: Kindlasti tahame rõhutada, et meil kõigil on tegelikult lapsed, kes vajavad märkamist. Võib-olla näeb näituse külastaja esimest korda, et noorte ja lastega võib tekkida selliseid probleeme, ja tajub rohkem, kui oluline on oma laste jaoks olemas olla. Nii näitusel kui filmis on meie sõnum, et traumad ja vaimse tervise mured ei ole ainult Kaagveres viibivate lastega seotud teema, vaid seotud asjaoluga, et me ei suhtle omavahel. Ei ole midagi kurvemat, kui sa oled kellegagi koos kodus ja ei julge temaga rääkida ning kui pere ei saa omavahel kokku.
Tahaks loota, et näitus annab arusaamise, et meie, täiskasvanud, eksime, aga saame vabandada, õppida ja olla paremad. Saame keskenduda rohkem sellele, et me ei jäta lapsi murega üksi ükskõik mis vanuses. Ise lapsevanemana mõistan hästi, kui keeruline see on. Kolmeteist- või viieteistaastasena võib olla emotsionaalse läheduse vajadus isegi veel suurem kui varem. Teismeiga on üks raskemaid aegu, kus segadust sinu sees on palju, puudub tegelik põhjuse ja tagajärje vaheline seos. See on ka põhjus, miks teismeline suudabki teha palju riskantsemaid otsuseid kui täiskasvanu. Teisalt tahan näitusega rõhutada seda kaisus hoidmise aspekti, millele viitab ka pealkiri. See ei ole niisama välja mõeldud lause, vaid on näiteks fakt, et last ei saa esimesel kolmel eluaastal ära hellitada. Sa võid neid kallistada ja kaisutada nii palju kui võimalik. Need füüsilised hoidmised tekitavadki baasturvatunde, mis aitab lapsel hiljem elus hakkama saada. Laps peab saama olla tähelepanu keskpunktis.
Näitus „Hoia mind kaisus. Monument ellujäämisele“. Fotod: Todd Richter
Eesti kaasaegses kunstis ei ole osaluskunst enam üldse esil, erinevalt 2000. aastatest. Teie looming on selles osas suur erand – kõik sisehoovi loodud teosed on väga otsesel viisil kollektiivne looming. Osaluskunsti defineeribki eelkõige kunstniku aktiivne koostöö osalejatega, kindla sihtrühma või kogukonnaga, kus nende osalus ja panus ongi kunstiteos ise. See võtab aluseks arusaama, et kapitalistlikku ühiskonda iseloomustab killustatus, kus inimsuhted kaotavad ajas olulisuse, ja üritab pakkuda sellele leevendust. Kuidas on kulgenud teie projektis kogukondlikkuse kasvatamine ja inimsuhete tugevdamine, näiteks noorte endi või teie enda kogemuses?
MV: Alguses läksime ka meie nendesse koolidesse üsna kriitilise suhtumisega, et sotsiaalabi süsteemis on midagi väga valesti ja tahaks tõestada, et mis täpsemalt, ja pakkuda ka leevendust. Selle ajendiks oli ka enda suitsiidse sõbra kogemus, keda Seewaldist kolm korda minema saadeti. Inimsuhete aspektist saan öelda, et noored olid KLAT-is koos, kui me neid intervjuusid ja töötubasid läbi viisime, aga pärast me neid omaalgatuslikult kokku viinud ei ole.
Kogukondlikkuse osas rõhutan, et mitte midagi ei oleks sündinud, kui meie kõrval ei oleks olnud võttegruppi ja kõiki toetajaid, kes projektiga kaasa on tulnud. Võttegrupi liikmed pidid olema valmis kõike süvitsi kuulama. Näiteks helioperaatoril on kogu aja klapid peas ja ta peab kuulama kõiki lugusid, mida meile filmi jaoks jagatakse. Samuti monteerija, kes peab vaatama läbi suures koguses materjali. Tegu on väga ajamahuka ettevõtmisega. Kumu sisehoovi näitusega tegelesime samuti väga aktiivselt alates 2025. aasta novembrist. See ei olnud nagu supiköögi avamine, et teed uksed lahti ja kogukond voolab kokku, vaid kogukondlik panus algusest peale, mis võimaldas näitusel ja filmil üldse sündida. Sellepärast oleme me filmi režissöörid kahekesi, sest üksi sellist koormat kanda ei ole inimlik. Ma olen üldiselt üsna hea taluvusega, et kuulata hirmsaid lugusid, aga ka siis on vaja kedagi, kellele oma mõtteid aeg-ajalt peegeldada.
Näitus „Hoia mind kaisus. Monument ellujäämisele“. Fotod: Stanislav Stepaško
JK: Näituse avamisel oli väga tore kõiki jälle koos näha. Kõik, kellega mina jõudsin sel õhtul rääkida, mainisid ka, et eriti tore oli näha kõiki teisi noori, kellega pole vahepeal kaks aastat kohtunud. Esimene võttepäev oli hoopis midagi muud. Noorte seas oli ikkagi väga tugev usaldamatuse või vastupanu, fight or flight olek. Nägime mitmeid viise, mis peegeldavad, kas nad üldse tahavad sinuga kontakti luua ja kuidas. Osad tahavad teha kohe midagi sinuga koos, samal ajal on mingi seltskonna jaoks sel hetkel sobiv samas ruumis oma tegevusi teha. Lõpuks neljandal võttepäeval oli näha, kuidas nad moodustasid ühise grupi ja tegutsesidki kõik koos. Kui me pool aastat hiljem uuesti tulime, nägid hiljem asutusse saabunud noored, et meil on mingi grupp, ja andsid kohe teada, et „ma tahan ka liituda, mul on ka midagi jagada“.
Teen ka eraldi suure aplausi meie võttegrupile. Grupp oli üsna väike, mis tähendas, et Kaagverre või ükskõik millisesse asutusse kaasa sõites said ka nemad väga palju kontakti seal viibivate noortega, pidid nendega rääkima ja selleks valmis olema. Võttegrupi inimestest on saanud minu ja Marta nn tugiisikud. Nad on noortele olnud sama lähedal kui meie, mistõttu oleme saanud neile ventileerida või mingeid ideid õhku visata.
Näitus „Hoia mind kaisus. Monument ellujäämisele“. Fotod: Stanislav Stepaško
Noored on valinud Kumu sisehoovi oma teoste väljenduseks väga erinevad argised objektid. Näiteks on teoste osadeks auto, bussipaviljon, korvpalliväljak, konteiner. Miks just sellised linnaruumiga seotud objektid?
MV: Need on kohad, kuhu noored saavad peitu pugeda. Meiega koostööd teinud noored tahavadki tihtipeale põgeneda oma argisest keskkonnast ja seal tekibki küsimus, kuhu üldse minna on. Need objektid tundusid sobituvat hästi ka just välinäituse konteksti.
JK: Kui sul ei ole oma kodus turvatunnet ja pelgupaika, siis sa otsid seda mujalt ja tihtipeale leitaksegi need pelgupaigad tänavatelt.
Osalusel põhinevas loomingus on autorid välja toodud eri viisidel. Mõnikord viidatakse konkreetsele kogukonnale laiema koondterminiga, mõnikord tuuakse välja konkreetsed nimed. Teie olete jäänud vahepealsele alale ehk eesnimede juurde. Seaduslikult on see ilmselge, aga räägime korraks lähemalt: miks on oluline tagada nende noorte anonüümsus?
MV: Need ei ole tegelikult isegi nende pärisnimed. Osad on otsustanud kasutada õiget eesnime, osad on valinud endale varjunime. Nad on kõik alaealised ja me teame väga hästi, mis juhtub, kui sa saad tähelepanu, sest meedia võib olla väga julm ja ei mõtle selle peale, kuidas teatud tähelepanu võib noorele inimesele mõjuda. Võib-olla oleks algul tore see tähelepanu, mis noortele filmi linastumisega kaasneks, aga see kaob kiiresti ära. Ja me ei tea, mis võib selle järel toimuda noorega, kellel on niigi kalduvus depressioonile, suitsiidimõtetele, enesevigastamisele. Anonüümsuse tagamise eesmärgiks on hoida ära igasugune uuesti traumeerimine.
Alaealiste käest me ei küsinud, kuidas nad ise sooviksid, aga meil on näiteks üks täisealine tüdruk, kes otsustas vahepeal olla filmis oma näoga. Tal on täiesti uus situatsioon ja perekond, kõik on läinud paremuse poole, mis andis talle julgust. Ta soovib kunagi saada kogemusnõustajaks ja leidis, et oma näoga rääkimine tuleks selles aspektis kunagi kasuks. Paraku, kui sa üha rohkem nn normaalsesse ellu sisened, uusi suhteid lood, siis kohtud ilmselt ka inimestega, kes võivad sellistele teemadele viltu vaadata. Võib-olla vaatab noor ise ka mitmete aastate pärast seda teemat teise pilguga. Ta võibki tunda, et on sellest sitaaugust välja saanud ja see ei defineeri teda enam 30-aastasena, aga siis on tema nimi ikkagi kuskil üleval. Kutsuks seetõttu ka kõiki vanemaid mitte postitama pilte oma alaealistest lastest.
JK: Nõustun, et eesmärk on kaitsta neid noori. Võib juhtuda, et kümme või viisteist aastat hiljem avastab keegi, et sul on selline minevik, ning sa oled proovinud tegelikult sellest lahti saada, aga siis hakkab see täiskasvanuna sul järel käima.
Näitus „Hoia mind kaisus. Monument ellujäämisele“. Foto: Todd Richter
