Sügise saabudes alustab uue hooga ka Kumu Dokumentaal, mis toob kolmapäevaõhtuti Kumu auditooriumi värske valiku dokumentaalfilme Eestist ja mujalt maailmast. Tänavune sügisprogramm liigub kunsti ja arhitektuuri juurest kultuuri, ühiskonna ja keskkonnani, pakkudes nii ajaloolisi tagasivaateid kui ka teravaid vaateid tänapäeva maailma. Kumu Dokumentaal tähistab tänavu ühtlasi koos Kumuga oma 20. aastapäeva – sari on toonud dokumentaalfilme Kumu ekraanile juba alates 2006. aastast. Sellest, millised filmid sel sügisel vaatajaid ees ootavad ja miks just need programmi jõudsid, annab lähemalt ülevaate Kumu auditooriumi programmijuht ja Kumu Dokumentaali programmikoostaja Mare Pedanik.
Kumu Dokumentaali sügishooaja avas üks kõigi aegade parimaid kontsertfilme „Viimane valss” (1976), milles Martin Scorsese on jäädvustanud 50 aastat tagasi San Franciscos toimunud rokkansambli The Band hüvastijätukontserdi.
Lisaks muusikale on kavas filme arhitektuurist, ühiskonnast, loodusest, aga ka Kersti Uibo autoriõhtu. Viimase peenekoeline vaatlev portretistika on siinses dokumentaalfilmis omaette nähtus. Oma usalduslikul suhtel põhinevates pealetükkimatutes jäädvustustes otsib ta ikka ja jälle lihtsat inimlikku puudutust. Aeg voolab neis aeglaselt ja mõtlikult, pilt ei kujuta üksnes konkreetset tegevust või tegelikkust, vaid viitab üksiti millelegi, mis seisab sellest kõrgemal – nimetagem seda armastuseks elu vastu.
23. septembril jõuavad vaatajate ette Kersti Uibo üks tema esimesi filme „Evaldimaa“ ja viimane film „Emakivi“. „Evaldimaa“ portreteerib teoloog Evald Saagi ja tema abikaasat Emiliet – see 1994. aastal Inglise rahvusliku filmi- ja telekooli üliõpilasena valminud soe ja südamlik linateos tõi autorile ühtlasi esimese suurema tunnustuse, Pärnu dokumentaalfilmide festivali grand prix. „Emakivi“ on aga sõnatu mõtisklus juurtest ja olemisest, mida sümboliseerib tuhandeid aastaid tagasi siia jõudnud rändrahn.
Mänguilust ja -tasakaalust vestleb autoriga anglikaani preester Stephen Knowers.
Kumu Dokumentaal: „Evaldimaa“
Kumu Dokumentaal: „Emakivi“
Kumu kunstimuuseumis toimuva näituse „ei algust ega lõppu. Saami maailma ülesehitamine“ publikuprogramm toob Kumu Dokumentaalile loo sellest, kuidas Gröönimaa rokkansambel Sumé poliitilistest sõnumitest kantud laulud muutsid saare elanike eneseteadlikkust ‒ ning seeläbi Gröönimaa ajalugu. Alates president Donald Trumpi väljaütlemistest, mille kohaselt peaks Gröönimaa (Kalaallit Nunaat) kuuluma Ameerika Ühendriikide territoriaalsesse koosseisu, on see Arktika piirkonna saar muutunud geopoliitiliseks tulipunktiks. Lisaks ähvardustele ohustada Gröönimaa poliitilist stabiilsust on see tõmmanud tähelepanu Gröönimaad valitsenud Taani koloniaalvõimule, mille tagajärjed on valusalt tunnetatavad tänaseni. 16. septembril linastuv dokumentaalfilm „Sumé. Revolutsiooni hääl“ (2014) räägib 1973.–1976. aastatest, mil rokkansambel Sumé grööni keeles salvestatud muusika andis tõuke kohaliku kultuuri ja identiteedi taassünniks ning sillutas teed Gröönimaa omavalitsuse kehtestamisele.
Filmiõhtule teeb sissejuhatuse Kumus toimuva näituse kuraator Ann Mirjam Vaikla.
Kumu Dokumentaal: „Sumé. Revolutsiooni hääl“
Koostöös Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumiga ning Goethe Instituudi toel linastub täna, 9. septembril film „Bauhaus igavesti“ (2026), mille keskmes on Berliinis asuv, legendaarse Bauhausi suurimat ja väärtuslikumat kollektsiooni haldav ja säilitav Bauhaus-Archiv. Algse hoone kõrvale kerkib Staab Architekteni projekteeritud juurdeehitus – varasema hoone otsene jätk, mille 2018. aastal alustatud ehitustööd on mitmete õnnetute asjaolude tõttu korduvalt viibinud. Bauhausile aluse pannud Walter Gropiuse projekteeritud ja alles pärast tema lahkumist valminud ikooniline hoone on endiselt suletud, muuseumi valmimine ja näituste avamine on lükkunud aastasse 2027.
Nico Weberi koostatud seitsme peatükina kulgev, paiguti traagiline lugu jutustab ideaalidest, protsessist, eksperimenteerimisest, aeglusest ja paljudest Bauhausi universaalsetena püsivatest ideedest. See filmi formaadis essee kõneleb Bauhausi järelelust ja selle tänaseni universaalsetest ideedest, peategelaseks koht ja selle muutumine, ning maja, mida pole veel tänaseni olemas.
Bauhausi huvilistel tasub kindlasti külastada ka ETDMis 4. oktoobrini avatud näitust „Kogu maailm on Bauhaus“ ja võtta sealt kaasa näiteks teadmine, et ka eestlased on olnud seotud selle nii paljudele arhitektuuri ja disainiga seotud uuendustele aluse pannud kooliga Rudolf Parise näol.
Filmiõhtu juhatab sisse kunstiteadlane Kai Lobjakas.
Kumu Dokumentaal: „Bauhaus igavesti“
Kumu Dokumentaal armastab arhitektuuri. Seekord näitame ka filme 2026. aasta Tallinna Arhitektuuribiennaali „Palju maksab? “ raames Eesti Arhitektuurikeskuse, Tallinna Arhitektuuribiennaali ja Kumu Dokumentaali koostööna.
Seda, et Bauhausi mõju ja järelelu kestab, saame näha ka 28. oktoobril linastuvas Gerardo Panero dokumentaalfilmis „El Ariston“ (2024), mis kajastab Argentinas Mar del Plata linnas asuva ikoonilise Parador Aristoni ajalugu ja hoone järkjärgulist lagunemist. Bauhausi liikumise ühe võtmefiguuri Marcel Breueri poolt 1948. aastal projekteeritud ehitis on arhitekti ainus valminud teos kogu Ladina-Ameerikas. Film jälgib Breueri 1947. aasta visiiti Argentinasse ning uurib hoone modernistlikku pärandit, dokumenteerides samaaegselt hilisemaid jõupingutusi vaatamisväärsuse säilitamiseks ja selle olulisuse mõtestamiseks.
Tänu režissööri püüdlustele suunatakse filmi abil avalikkuse tähelepanu Ladina-Ameerika unustusse vajunud maamärgi, olulise modernistliku ehitise säilitamisele, küsides muuhulgas, milline on arhitektuuri roll ühiskonna mälus.
Kumu Dokumentaal: „El Ariston“
Teine arhitektuurifilm „Sooned“ (2023) linastub 30. septembril ja jälgib 30 000 tonni Portugali marmori teekonda karjäärist läbi Euroopa tehaste kuni selle muutumiseni New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse Perelman Performing Arts Centeri poolläbipaistvaks fassaadiks. Neutraalselt vaatlev film toob esile nii inimlikud kui ka tööstuslikud protsessid eri paikades ning käsitleb arhitektuuri kujundavaid sotsiaal-poliitilisi ja keskkonnaküsimusi, seades peategelase rolli marmori enda. Aeglaselt ja visuaalselt kulgev film jätab ruumi tunnetuseks ja mõtiskluseks ning haarab oma täiuslikult komponeeritud rütmiga.
Filmi režisööride loominguline duo Laurian Ghinitoiu ja Arata Mori ühendab erinevad, kuid üksteist täiendavad distsipliinid, et avardada arhitektuurse jutustamise võimalusi. Ghinitoiu, üks tänapäeva nõutuimaid arhitektuurifotograafe, on dokumenteerinud Zaha Hadidi, SANAA ja Tadao Ando olulisemaid töid, arendades visuaalset tundlikkust, mis on häälestunud ehitatud ruumi poeetikale. Vaheldumisi Berliinis ja Tokyos tegutsev filmitegija Mori, Wim Wendersi stipendiumi laureaat, kelle käe all valmis ka hiljuti Kumu Dokumentaalil ekraanile toodud „Johatsu“ , ühendab oma loomingus kinemaatiliseks tervikuks dokumentalistika, kunsti ja narratiivse eksperimenteerimise.
Filmis ületab autoriduo traditsioonilise arhitektuuridokumentalistika piirid, luues selle asemel kinemaatilise meditatsiooni ehitatud keskkonnast kui elusorganismist – struktuuridest, millel on oma rütmid, tekstuurid ja narratiivid.
Kumu Dokumentaal: „Sooned“
Amazonase vihmametsad lummavad lopsaka looduse ja avastusahvatluse poolest.
1996. aastal suunduvad Brasiilia riigiametnik Sydney Possuelo ja Rootsi ajakirjanik Erling Söderström koos saate- ja filmivõttemeeskonnaga sügavale Amazonase vihmametsa raskesti läbitavasse Vale de Javari orgu, et kohtuda haruldase korubo hõimuga, mis elab tsivilisatsioonist eemal ning mida on näinud vaid väga vähesed. Ekspeditsioon algab kui põnevusfilm, kus kohalikud elanikud räägivad hirmutavaid lugusid sellest, kuidas üks või teine elanik on korubo hõimuga kokku puutudes otsa leidnud ja kas nende ülesotsimine on ikka mõistlik. Kuid kurnavat teekonda jätkatakse ning peagi leitakse hõim üles. Näeme džunglirahva siirast imestust valgete inimeste üle, kes panevad kohe kaamerad surisema ja filmivad kõike tundega, nagu oleksime sattunud seni tsivilisatsiooni eest varjus olnud maailma, mida keegi pole kunagi varem näinud. Seda missiooni ja „esmakontakti“ tähistati lääne meedias kangelasliku ja sensatsioonilise läbimurdena. Kolmkümmend aastat hiljem otsustab Erling tagasi hõimu juurde minna, kuid kõik ei lähe just plaanitult.
Režissöör Nathan Grossman („Mina olen Greta“) võtab filmitud materjali taas ette, et uurida selle loo varjatumat poolt. Ja see, mis ta leiab, on kohati väga šokeeriv ja üllatav.
„Amazomaania“ linastub 7. oktoobril ja sellele teeb sissejuhatuse reisikorraldaja ja maailmarändur Ivo Tšetõrkin.
Kumu Dokumentaal: „Amazomaania“
Aasta tagasi näitasime Norra režissööri Asgeir Helgestadi imekaunist dokumentaali „Looduse kutse“ sealse erakordse looduse ökosüsteemide haprast tasakaalust.
Nüüd toome teieni sama režissööri poolt jääkaru Frosti ja tema poegade loo ellujäämisest, armastusest, konfliktidest ning kaotustest Teravmägedel – maailma kõige kiiremini soojenevas paigas. Kogenud fotograafi ja filmitegija kaamera jäädvustab jääkarudest lummavaid hetki. See, mis algab režissööri jaoks lihtsa vaatlusena, kujuneb tasapisi sügavalt isiklikuks looks ning muudab Asgeiri vaiksest vaatlejast selle loo osaliseks. Seistes silmitsi inimtegevuse tagajärgedega, mõtiskleb ta oma kohtumiste üle Frostiga ning küsib, kas empaatia ja mõistmine suudavad ületada inimeste ja loomade vahelise lõhe enne, kui on liiga hilja. „Frost ilma Snow’ ja Ice’ta“ (2026) linastub 14. oktoobril ja puudutab sügavalt.
Kumu Dokumentaal: „Frost ilma Snow’ ja Ice’ta“
Rohkem kui 50 aastat tagasi Kopenhaagenisse elamiskõlbmatuks muutunud sõjaväebaasi rajatud Christiania kommuun Christianshavni linnaosas on suur tükk Taani ja Euroopa kultuuriloost, mis on täis värvikaid lugusid. Filmitegija Karl Friis Forchhammer on väga südamlikult lähenenud sellele isetoimivale „vabalinnale“, kus näeme küll õnnelikke inimesi ja vaba loovust, kuid ka julmust, vägivalda ja välismaailma survet. See on film uusasunike idealismist, hipidest, religioonist, konsensusdemokraatiast, aga ka ühest alkoholilembesest karust. Näeme ka seda osa karmist reaalsusest, mil Christianiat tabasid jõugusõjad seoses kanepituru vallutamisega (n-ö Pusher Streeti sõjad) ning seda, mis tagajärgi need kaasa tõid. Mõneti on 21. oktoobril publiku ette tulev „Christiania“ (2026) võrreldav Jaan Tootseni dokumentaalfilmiga „Uus Maailm“ (2011), mis samuti jälgis aastate vältel ühe väikese Tallinna kommuuni püüdlusi pakkuda alternatiivi jäikadele ühiskondlikele reeglitele.
2015. aastal Kumu Dokumentaalil linastunud „Christiania. 40 aastat hõivamisest“ andis hea ettekujutuse kommuuni tekkimisest ja võitluse esimestest kümnenditest, rež Forchhammeri pilk jõuab kaasajani ja on isiklikum.
Filmile teeb sissejuhatuse dokumentalist Jaan Tootsen.
Kumu Dokumentaal: „Christiania“
Hooaja lõpetab kurbnaljakas film, kus kaks naabruses elavat Devoni farmerit, kellel on juhuslikult üks ja seesama nimi, on pööranud lootusetult tülli. Üks Derekitest pooldab traditsioonilisemat intensiivpõllumajandust, teine Derek soovib rohkem looduslähedasemat ja muudab oma talumaad metsloomade oaasiks. Mehed, kes on mõlemad parajad pujäänid, löövad sarved hooga kokku, sest üks ei anna teisele järele igivanas küsimuses: milline peab üks Inglise maapiirkond siis lõpuks välja nägema ja kellel on õigus selle üle otsustada, kuidas oma maad peab harima?
„Derek Dereki vastu“ (2026) linastub 4. novembril ja meenutab vahest isegi liiga palju eestlaste omavahelist nägelemist Eesti kirjanduse kullavaramust nagu „Kuulsuse narrid“ või „Tõde ja õigus“. Pole vahet, kus maailma otsas inimesed elavad või mis rahvusest nad on, kõik me muretseme samade probleemide pärast ühtemoodi. See jääb vaataja enda otsustada, kas filmis alustatud diskussioon ka kuhugi jõuab või lõpeb see ikka nii nagu tavaliselt: eikusagil!
Kumu Dokumentaal: „Derek Dereki vastu“
Kumu blogi 