Mai lõpus avati Kumu suures saalis maalikunstnik Kristi Kongi isikunäitus „Kromaatiline triiv“ (kuraator Ann Mirjam Vaikla). See on esimene Eesti naiskunstniku isikunäitus Kumu suures saalis ja eksponeeritud on spetsiaalselt selle väljapaneku jaoks valminud uued teosed. Näitus loob tervikliku taju- ja ruumikogemuse, mille keskmes on Kongile omaselt värv. Väljudes lõuendi piiridest, on värvid ja motiivid kandunud edasi põrandale, seintele, aknale ja väliruumi. Nüüdiskunsti kogu juhataja Brigita Reinert vestles kunstnikuga lähemalt Kumu näituse tööprotsessist ja kunstniku üldisemast loomingulisest teekonnast.
Kunstnik Kristi Kongi. Foto: Aron Urb
Palju on räägitud maalikunsti tagasitulekust. Sa oled esimene naiskunstnik, kes on saanud teostada isikunäituse Kumu suures saalis, ja kelle põhimeediumiks on maal. Ka tänavusel Veneetsia biennaalil esindab Eestit maalikunstnik – Merike Estna. Kas sinu jaoks on maal kui meedium viimastel aastatel kuidagi uue tähenduse või aktuaalsuse saanud? Millest see võiks tuleneda?
Ma olen tegelikult kogu aeg maalikunstiga elanud ja sellesse siiralt uskunud. Selle sees elades ma ei ole mõelnud väga palju muudele asjadele. Juba õpingutest alates on mu ümber olnud inimesed, kes on samuti sellele meediumile pühendunud. Muidugi on olnud aegu, kui maalikunst ei olnud nii esil, nt kui ma lõpetasin keskkooli ja alustasin õpinguid ülikoolis: siis olid selgelt esiplaanil ja hinnatud kontseptuaalsed meediumid nagu video, foto jms. Ma tegelikult leppisin selle olukorraga, et maali jõulist comeback’i võib-olla ei juhtugi.
Samas on maal kogu aeg olnud elus, see on hästi järjepidev ja sitke meedium. Kui hakkasin EKA maaliosakonnas töötama, panime Merike Estnaga maaliosakonnale metafoorselt „Roti osakonna“ hüüdnime, kuna rott on see, kes alati ellu jääb. Maalikunst ongi selline: see on aegadeülene ega sure kunagi – kuigi ka sellest on palju räägitud.
Tehisintellekti ja tehnoloogilise maailma esile tõusu ning pildi ülekülluse kõrval – või isegi sellele vastukaaluks – on üha enam esile kerkinud soov naasta füüsilise meediumi juurde ning kogeda selle materiaalsust.
Näitus „Kromaatiline triiv“. Foto: Stanislav Stepaško
Tuleme Kumu näituse juurde. Kuidas sündis pealkiri „Kromaatiline triiv“? „Kromaatiline“ viitab justkui värviküllasusele, „triiv“ aga poeetilisele olemisviisile kaardistamata territooriumil. Samas ei ole „kromaatiline“ võib-olla kõige intuitiivsem või ligipääsetavam sõna – selles on teatavat teoreetilist ja akadeemilist kõla. Mida see mõiste sinu jaoks tähendab ning miks tundus see just selle näituse puhul oluline?
Alguses oli näitusel teine pealkiri, see oli tööpealkiri – „Hüpnagoogiline visioon“, mis on ka ühe maali pealkiri. Aga päris viimasel hetkel, kui oli vaja pealkiri lukku panna, mõtlesin, et see ei toimi ega ole näituse jaoks piisavalt lai.
Mulle meeldivad pealkirjad, mis on natuke kummalised – sellised, mis vihjavad millelegi, aga jätavad samal ajal ruumi vabalt mõelda. Kuna näitus räägib väga laias mõttes värvist, hakkasin koos kuraatori ja ühe sõbrannaga erinevaid variante põrgatama. Nii jõudsin pealkirjani „Chromatic Drift“ ehk „Kromaatiline triiv“.
Kumu näituse puhul oli minu jaoks põhiline teema värv. Väga suur ja abstraktne teema, ja mulle tundus, et pean laskma end selles osas vabaks ja katsetama. „Kromaatiline“ on minu jaoks küll värviteoreetiline termin, aga seda saab mõista palju laiemalt. See viitab värvile, värviteooriale ja mingile külluslikkusele. „Triivimine“ lisab sellele mõtte vabast liikumisest – võimalusest lihtsalt hõljuda erinevate kujundite, seisundite ja mõtete vahel. Mulle tundub, et just selline teekond kujuneb ka näitusel, eriti seal, kus asuvad suured maalid. Triivimine on üldse üks mõte, mis läbib paljusid minu töid.
Näitus „Kromaatiline triiv“. Fotod: Stanislav Stepaško
Näituse kujundajaks on arhitekt Mari Hunt, kuid ruumikujunduses on tunda ka väga tugevalt sinu kui kunstniku kätt. Kuidas kujunes koostöö Mari Hundiga ning kuidas jaotusid teie loomingulised rollid?
Kui me tiimiga Mari poole pöördusime, siis see oligi üsna abstraktne soov – tahtsime kedagi, kes aitaks ruumiga tegeleda, sest arhitekt tajub ruumi teistmoodi kui mina.
Meie koostöö oli hästi avatud. Mari ütles kohe, et ta ei sekku minu värvimaailma. Me ei jaganud rolle paberil ära, aga vestluste käigus kujunes üsna loomulikult välja, kes mille eest vastutab. Kõik, mis puudutas värvi – põrandad, seinad, kokku umbes 120 AkzoNobeli tooni, rääkimata veel õlimaalidest –, oli minu otsustada. Samuti otsustasin suuresti ise tööde paigutuse ja kompositsioonid.
Samas küsisin ma temalt vajadusel nõu. Olen päris mitmeid näitusekujundusi teinud, nii et meie rollid vahel põimusid. Kui oli vaja luua mõni konkreetne ruum, näiteks keraamiliste plaatidega installatsioon, pakkus Mari lahendusi ja töötasime need koos läbi. Ka monumentaalmaalide esitlus ning üldine ruumikompositsioon olid kohad, kus tundsin, et mul on tema pilku vaja. Näiteks etiketid on sellel näitusel samuti ruumilised objektid – nende üle arutasime koos Mari ja Brit Pavelsoniga, sest need on osa arhitektuurist.
Valguse puhul oli Mari abi samuti väga oluline. Palusin tal vaadata, kuidas valgus ruumis liigub ja millal teos kõige paremini tööle hakkab. Selle põhjal sättisin ka kompositsiooni. Päikesevalgus muudab värve hommikul ja õhtul erinevalt ning maist oktoobrini elavad need teosed kogu aeg natuke teistsugust elu. Seda analüüsisime Mari stuudios koos ja minu jaoks oli väga põnev näha, kuidas arhitekt valgusest mõtleb.
Näitus „Kromaatiline triiv“. Foto: Stanislav Stepaško
Oled Kumusse loonud mitmeid monumentaalmaali mõõtu teoseid ning õppinud ka ise monumentaalmaali. Milline on sinu suhe monumentaalmaali kui meediumiga? Oled selles kontekstis viidanud isegi Lascaux’ koobastele – kas monumentaalmaalis on sinu jaoks midagi ürgset või rituaalset?
Olen õppinud monumentaalmaali ning mingi aeg teenisin sellega ka raha. Tegin sgrafiitot, aga ka mosaiiki, freskot ja muid monumentaaltehnikaid. See jääb juba päris kaugesse kooliaega. Magistriõppes tegelesin küll teiste teemadega – toona ei olnud monumentaalmaal EKAs eriti fookuses. See on tulnud hiljem tagasi.
Kui hakkasin ise EKAs õpetama, tõime koos Merike Estnaga monumentaalmaali taas rohkem õppetöösse. Minu jaoks on oluline, et tudeng saaks seda kogeda – kas või selleks, et mõista, kas see teda üldse kõnetab. Viimased kaks-kolm aastat olen andnud kursust „Monumentaalmaal kaasaegse kunsti kontekstis“, keskendudes pigem teoreetilisele poolele. See on mind ennast väga käivitanud.
Mulle tundub, et monumentaalmaalil on tulevikuplaanis eriline potentsiaal. Tehisintellekti ajastul muutuvad käelised oskused, materjalid ja vahetu materiaalse kogemuse tähtsus järjest olulisemaks. Käeline tegevus on see, mida inimene tegelikult vajab ja millest puudust tunneb. Selles mõttes näen nii monumentaalmaali kui ka õlimaali omamoodi tulevikumeediumitena. Need mõtted on viimastel aastatel ka minu enda loomingut tugevalt suunanud.
Selle näituse ettevalmistamise ajal töötasin samal ajal loengutega ning hakkasin palju mõtlema koopamaalidele ja sellele, kuidas iidsed kujundid meid tänaseni mõjutavad ja suunavad. Kindlasti mõjutas mind ka Mehhiko kogemus. Siis sattusin lugema Georges Bataille’ raamatut Lascaux’ koobastest, mis avas mulle täiesti uue vaatenurga.
Kui rääkida näituse ideelisest poolest, siis vitraažiruum on tegelikult vihje Lascaux’ koobastele. See valmis kõige viimasena ja paljud mõtted jõudsid minuni alles töö lõppfaasis. Bataille kirjutab inimese eksistentsist ja loomalikust jõust ning see kõnetas mind. Lascaux’ koopad on tänaseks nii palju restaureeritud, et tekib küsimus, kui palju sellest algsest ajast üldse alles on … Samas püsib paiga tähendus ja kujutlus sellest endiselt. Mind huvitabki, kuidas seda tunnetust tänapäeva tuua – kuidas midagi nii iidset saab olla ühtaegu täiesti kaasaegne. Just see ajatus paelub mind kõige rohkem. Minu jaoks on oluline ja huvitav sümbolite kaudu suhtlemine ja sõnumite edastamine. See oli ka üks põhjus, miks koopamaal ja sellega seotud kujundid mind paelusid.
Näitus „Kromaatiline triiv“. Foto: Stanislav Stepaško
Rääkides monumentaalmaalist ja ruumist laiemalt, siis sinu loomingu puhul on ruumil sageli väga oluline roll: maal ei ole ainult kujutis, vaid suhestub konkreetse ruumilise keskkonnaga, valguse ja vaataja liikumisega. Kust tuleb selline ruumiline mõtlemine ning kuidas see on kujundanud sinu kui kunstniku tööprotsessi ja suhet ümbritseva arhitektuuriga?
Ma arvan, et siin kõige otsesem huvi ja seos ongi minu monumentaalmaali taust, mis käib alati koos arhitektuuriga. Kui ma seda õppima hakkasin, mõtlesime väga palju ruumi kaudu – alustasime ruumist ja seejärel selle kontekstist ning sellest, mida see ruum vajab. See oli küll üsna puhas, isegi primitiivne ja tehniline lähenemine, aga seal tekkis mul hoopis teistsugune tunnetus.
Sain aru, et kui maal on seinal, siis ma mõtlen alati ka sellele, mis on selle ümber: kuidas valgus liigub, kuidas mina seda ruumis vaatan ja kuidas keegi teine seda kogeda võiks. Selle järgi olen ka loonud liikumist ruumis.
Ma vaatan alati kogu tervikut: maal läheb kindlasse kohta ja see on enamasti ruum – olgu see siis avalik või teistsuguse iseloomuga. Alustan sageli ruumi lahti kirjutamisest: millised on selle omadused ja kuidas sellele mõelda, kuni detailideni nagu pistikud ja muud elemendid, mis on minu jaoks samuti oluline ruumi osa.
Näitus „Kromaatiline triiv“. Foto: Stanislav Stepaško
Ka sinu töödest endist leiab mitmeid konkreetseid arhitektuurseid kujundeid ja motiive: läbikäike, avasid, treppe ja koridore. Ilmnevad erinevad ruumivaated ja arhitektuuri kujutluspildid. Kust tuleb selline huvi arhitektuursete motiivide ja ruumi vastu ja milline on sinu suhe arhitektuuriga?
Mul on tunne, et see läbikäik maali sees kuhugi on tulnud pigem hiljem. Täpset aega on isegi raske öelda, sest olen teinud analüüse ka näiteks oma stuudio akendest jne – olen maalinud konkreetseid kohti ja vaateid.
2022. aastal oli meil koos Mare Vindiga Tartu Kunstimajas näitus ja tema tööd inspireerisid mind väga. Need metafüüsilised maastikud, mis olid samuti justkui käigud kuhugi või kuskilt, see mingi tühjus seal ruumi sees. Samas näiteks Köler Prize’i näitusel kümme aastat tagasi olid minu aineseks ruumid või aknad, millest ma vaatasin läbi. Mind on alati huvitanud see keskkond, milles ma ise kõige rohkem viibin, ja mulle meeldib seda kuidagi dokumenteerida. Kui ma nüüd oma töödele tagasi vaatan, siis ruum on alati olnud üks keskne teema maali sees.
Kui ma olen aja jooksul oma käsitlust ruumist ja keskkonnast üha enam puhastanud ja lihtsustanud – näiteks liikudes välja loodusesse, taandades selle värvideks ning kirjutades üles värviskeeme, mille põhjal olen maali sisse ruume ehitanud –, siis on ka need ruumikujutlused muutunud järjest puhtamateks värviväljadeks. Need teosed kujutavad kas vaateid taevale või vee ja taeva kohtumisele või siis väravaid, mis võivad olla ka mõttelises dialoogis Mare Vindi metafüüsiliste maastikega.
Sinu varasemates maalides on mõned kujutatud paikadest päriselt eksisteerivad kohad. Kuidas on sinu huvid praegu: kas oled liikunud rohkem kujuteldavate maastike ja ruumide suunas? Ning kuidas sa ise ikkagi nende paralleelruumide tähendust näed ja mõtestad?
Mulle kohutavalt meeldib, kui maali mahub mitu erinevat maailma ja ajalõiku. Need kujutatud maailmad või paralleelruumid on suuremates monumentaalmaalides ja väiksemates maalides minu jaoks oma loomult tihti ka erinevad.
Just värvide ja heletumeduse kaudu soovin luua erinevaid ajahetki. Selleks meeldib mulle anda värvile mingisugune kellaaeg või n-ö väärtus. Näiteks ühe sarja puhul tegin aasta jooksul kolmkümmend kolm videvikuvaadet. Mõnel maalil, kus on kujutatud erinevad ruumid, on ka kaks kuupäeva. Tahtsin, et maalidel oleks aeg määratud ja et iga maal oleks mingist kindlast kohast lähtuv. Ka valitud toonid kirjeldavad selgelt aega ja olustikku sel hetkel: kas on näiteks kuum suvi või külm talv – selle järgi valin ma tihti värvid.
Mõned nendest kujutatud ruumidest on kindlasti olnud päris kohad, aga mida aeg edasi, seda enam on need muutunud ka väljamõeldud maastikeks. Võib-olla meie aeg ise suunab seda – keegi ei taha enam ainult seda reaalset maailma, sest kõik ebameeldiv, mis ümber toimub, mõjutab paratamatult ka seda, kuhu kujutlus liigub.
Seda tajusin ka tugevalt Kumu näituse puhul: mingi melanhoolia ja sellised ruumid, mida otseselt ei oskagi ette kujutada, hakkasid maali sisse suruma. Aga ma mõtlen nendest maalidest justkui käikudest kuhugi – need on ettekujutused kuskile paremasse kohta minekuks või isegi need paremad kohad ise.
Näitus „Kromaatiline triiv“. Foto: Stanislav Stepaško
Samal ajal veedame üha suurema osa ajast digitaalsetes keskkondades, mis loovad samuti alternatiivseid kogemusruume. Kas oled mõelnud, et sinu loodud maaliruumid võiks pakkuda neile omamoodi füüsilist vastet või alternatiivi?
Kusjuures olen selle peale varemgi mõelnud, kuigi natuke teises võtmes. Olen juba pikemat aega tahtnud luua maalidega üleinimsuurust maailma. Seetõttu on tööd kas väga suured või vastupidi hästi väikesed – et tekiks tunne, nagu oleks võimalik sellesse teise ruumi päriselt siseneda. Samas saab seda maailma alati ka distantsilt vaadata. See ruumiline kogemus on olnud mulle oluline.
Õlimaal on selles mõttes hästi huvitav meedium. Seekord jätsin alles ka pintslitõmbed – tavaliselt olen ma pinna palju siledamaks töötanud. Mulle tundus oluline, et maal säilitaks oma materiaalsuse ja füüsilise kohalolu. Võib-olla hakkasin alles töö käigus aru saama, et see loob omamoodi paralleeli digitaalsete ruumidega. Maal pakub samuti võimaluse siseneda teise maailma, aga teeb seda täiesti teistsugusel, tugevalt materiaalsel viisil.
Üks motiiv, mis Kumu näitusel korduvalt esile kerkib, on trepp. Trepp on ühtaegu konkreetne arhitektuuriline objekt, aga ka tugev sümbol – ülemineku, vahepealsuse, transformatsiooni ja teadvusseisundite muutumise kujund. Gaston Bachelard käsitleb raamatus „The Poetics of Space“ maja vertikaalset struktuuri – eriti keldrit ja pööningut – kui inimese psüühika metafoori, kus trepid justkui vahendavad liikumist alateadvuslike, mäluliste ja kujutluslike tasandite vahel. Mida trepi motiiv sinu jaoks sümboliseerib ja miks see näitusel nii keskseks kujunes? Kas taoline filosoofiline tõlgendus trepist sind siin kontekstis kuidagi kõnetab?
Bachelardi ma olen isegi lugenud ja kuskil Mehhikos nägin hiljuti ka viidet temale teises kontekstis. Ma hakkasin teda uuesti lugema ja selle peale mõtlema ning sellega ma resoneerin küll. Samas selle näituse puhul ei toonud ma teadlikult teooriat väga sisse – kuidagi ilukirjandus ja luule tundusid selle kirjeldamiseks täpsemad.
Alguses oli neid treppe viisteist, aga nüüd on neid kokku nelikümmend viis. (naerab). Mõte oli luua ühte suurde ruumi mingisugune vaheaste või liikumishetk, mis annaks sellele ruumile teise mõõtme. Mul on hea meel, et need trepid on ka hiljem liikunud ja ümber paigutunud – nad resoneerivad enim suurte maalidega, aga tegelikult ka tühjade maastike ja kogu ruumiga, mille ma olen loonud.
Tegelikult hakkas kogu näitus mul pihta just trepi kujundist. See oli esimene mõte, kui hakkasin seda ette kujutama: sisenemine suurde ruumi ja kohe esiplaanil hiiglaslik trepp, mis juhatab külastaja liikumist ja mille all on n-ö kuristik. Turvakaalutlustel seda algset varianti teha ei saanud.
Trepp on minu jaoks sarnane nende portaalide ja sisenemistega, mis maali sees korduvad. See on optimistlik, liikuv kujund, aga samas vahepealne seisund – sa ei ole ei üleval ega all, ei heas ega halvas. Mulle tundub, et just selle lihtsuse tõttu see mind huvitaski. Loomulikult on seal ka inimese mõõde: kuidas sisemine taju liigub. Selles mõttes on trepp kõige täpsem viis kirjeldada midagi, mis võib toimuda meie sees.
Näitus „Kromaatiline triiv“. Foto: Aron Urb
Näitus „Kromaatiline triiv“. Foto: Stanislav Stepaško
Sinu maalidel ei ole peaaegu kunagi inimest. Abstraheeritud inimene on sisenenud vaid viimasel ajal, ja pigem sinu akvarellidesse. Kui vaadata neid väiksemaid akvarelle, siis seal on mingid inimesetaolised olendid, aga tegelikult sinu ruumides puudub inimene. Miks?
Jah, inimeseta ruumid on mulle alati olnud kuidagi olulised. Ma ise olen autorina kogu aeg seal sees, isegi kui töö on abstraktne. Samas olen soovinud, et teos oleks võimalikult „tühi“ – et vaatajal oleks võimalik ise olla see inimene maali sees. See vabadus on mulle olnud väga tähtis.
Ka mõni aasta tagasi akvarelliseeriat tehes teisendasin ma värve justkui inimesteks või karakteriteks ja andsin neile füüsilise mõõtme – nii et nad olidki nagu tegelased seal ruumis.
Üldiselt on mulle olnud oluline, et maal oleks võimalikult puhas ruum, mis võib küll kuhugi viia, aga võib olla ka lihtsalt paigalseis. Vaataja saab selles ise oma teekonna leida. Viimasel ajal on see aga muutumas. Ma olen juba paar aastat mõelnud, et tahaks inimese tagasi tuua, aga mitte otseselt – pigem nii, et ta hiilib kuskile sisse. (naerab). Olen veel otsimas sellele õiget vormi.
Kumu akendel on teos, kus sa oled kujutanud sootuid olendeid, kes justkui vaatavad väljastpoolt sisse. Mida või keda nad sinu jaoks kehastavad: kas see on välispilk, publik või hoopis lähedased inimesed, kes kõike jälgivad?
Nad on sootud olendid nelja erineva silmapaariga. Need on mind ümbritsevate inimeste silmad, mida olen teatud ajaperioodi jooksul üles joonistanud. Ma otsisin seda silmakujundit päris kaua, ja kui ma neid jooniseid tegin, siis mulle oli kohe oluline, et silmade kuju ja isikupära säiliks. Need on igapäevaselt minu ümber olevad inimesed, kellega mul on mugav koos ruumis olla.
Aga olles mõelnud inimese tagasitoomisele oma loomingusse, siis on tekkinud küsimus, et kes see inimene siis on, keda peaks kujutama või võiks kujutada? Mulle on olnud siinkohal oluline, et leiaksin mingisuguse abstraktse vormi. Aknateose puhul olengi kutsunud neid „olenditeks“, kes on sootud ja võivad olla ükskõik kes. Nad tõesti vaatavad ja jälgivad. Ma arvan, et me kõik saame aru, mis asi on jälgimine igapäevaselt meie ümber: see on paraku igapäevaelu. Ja teine aspekt on see, et keegi vaatab seda näitust kogu aeg. See teos oli kohe ka nii mõeldud, et see on nii seest kui ka väljast ehk sisehoovist vaadeldav.
Akvarellide puhul olen ma toonud välja ka konkreetsete inimeste nimesid, sest seal on selgelt viidatud neljale maalikunstnikule, kes on minu ümber. Ma otsisin nende akvarellide kaudu ka nendele olenditele mingisugust mõtet, kuna nendel kahel teosel on päris palju paralleele.
Näitus „Kromaatiline triiv“. Foto: Stanislav Stepaško
Näitus „Kromaatiline triiv“. Foto: Aron Urb
Sa väljud sageli lõuendi piiridest – ka Kumus kanduvad värvid ja motiivid seintele, põrandale, akendele ja väliruumi. Kuidas sa täna kunstnikuna mõtestad maali kui meediumi? Kas sind on alati huvitanud maali piiride nihutamine?
Mul on tunne, et vahel on vaja ruumi väga palju muuta ja sinna n-ö siseneda. Üks põhjus on see, et ma tahan ise palju sellist kogemust kogeda. Ma tahaks, et see oleks totaalne. Siin tuleb mängu arhitektuur ja see, kui palju ma võin ruumis midagi teha ehk palju on vabadust eksperimenteerida.
Vahel on ka nii, et ruum ise ongi teos ja maal on võib olla lihtsalt dokumentatsioon: st ma olen maalinud sellest konkreetsest ruumist teatud detaili. Ja vahel on vaja tõesti ehitada mingisugune uus objekt. Tihtipeale tundub, et näitusele on vaja lisada teine tasand, ning ruumi ja värvi näol on seda kõige lihtsam teha. Samas ma ikkagi usun endiselt ka õlimaali enda puhtasse jõusse: ei pea alati seda keskkonda ümber tekitama.
Kui tihti teed oma töödele kavandeid? Kui suur roll on sinu loomingus etteplaneeritusel ja kui palju sünnib ning muutub tööprotsessi käigus intuitiivselt?
See on sõltuvalt olukorrast erinev. Vahel teen ühele maalile mitu üpris täpset kavandit, vahel teen lihtsamaid kavandeid ning vahel ei tee üldse. Akvarelle ma olen erinevatel aegadel hakanud tegema algselt selle põhjusega, et mul oleks mingisugune kavand ehk akvarellid olidki algselt kavandid. Kumu näituse puhul ma tahtsin, et neid kavandeid praktiliselt poleks. Suurtele maalidele olid mul joonistatud ülipisikesed kavandid, kus olidki värvid, millel olid märgitud nimed, näiteks Hirm jne.
Kumu näituse tööprotsessi jooksul muutsin ma mingeid maale päris palju. Maalisin mõningaid asju ümber, sest tahtsin, et intuitsioon juhiks tööprotsessi. Ka seda kõige suuremat maali, mis on tõesti viis korda kolm meetrit, ma maalisin kaks ja pool aastat – ja selles on palju muutusi. See maal algas hästi teravalt ja sakiliselt, kuid ma kaotasin selle aja jooksul ära, sest tundus, et aeg muutus nii palju.
Näitus „Kromaatiline triiv“. Foto: Stanislav Stepaško
Oled mitmeid korda Mehhikos käinud: viibinud seal nii residentuuris kui ka teinud eri projekte. Kuidas sa ise tunned: kuidas on seal elamine sind kunstnikuna mõjutanud?
Kindlasti kunstnikuna on see kogemus andnud mulle mingisugust uut sügavust. Suhtlemine omavanuste aktiivsete maalijatega sealselt kunstiväljalt on andnud enesepeegeldusvõimaluse ja enesekriitikat – aga samas võtnud ära ka. (naerab). See on andnud teatud mõttes ka kerguse ja suurema globaalse pildi tajumise. Sel ajal, kui ma olen seal käinud, on Mexico City kujunenud kaasaegse kunsti mekaks, ja see on mind ka tagasi kutsunud. Sealt on mulle jäänud alates esimesest reisist kuni praeguseni mitmeid inimesi, kellega ma väga tihti suhtlen.
Algselt seostusid mulle Mehhikos käigud tegelikult palju ohu, ärevuse ja mingisuguse ebakindlusega. Sealne keskkond on tegelikult päris hull ja ebaturvaline. Selle käigus sai värv minu jaoks tegelikult mingi teise, uue ja huvitava tähenduse: et see ei seostu alati rõõmu ja positiivsusega. Seal toimus selline teatud nihe.
Su värvikäsitlus on alati olnud väga intensiivne ja julge – ka enne Mehhikos elamist. Kust selline tõmme erksate värvide poole? Ning kuidas on sinu suhe värviga ajas muutunud? Mida värvid sinu jaoks endas kannavad?
Värvi tähendus ajas on minu jaoks kindlasti muutunud: on olnud eri perioodid, kust ma osasid värvitoone kasutan rohkem ja teisi vähem. Juba Pelgulinna Gümnaasiumis käivitas mind värv väga. Mulle kohutavalt meeldis värviga töötada ning keskkooli ajal meeldisid mulle väga Malle Leis ja Tiit Pääsuke. Kui ma keskkooli lõpetasin, läksin Tartusse ja jätkasin seal värviga töötamist.
Mõni aasta tagasi näitasid vanemad mulle mu algklasside töid ja ütlesid: „Noh, midagi suurt vist ei ole muutunud, kõik on täpselt sarnane“. (naerab). Need olid ülivärvilised tööd, ja isegi vormilt oli sarnasusi. Mulle lihtsalt kohutavalt meeldisid värvid ja ma käisin isegi värviliselt riides.
Näitus „Kromaatiline triiv“. Foto: Stanislav Stepaško
Sinu loomingut vaadates tekib sageli tunne, et värv ei ole enam lihtsalt kujutise vahendaja, vaid midagi, mis hakkab aktiivselt kujundama vaataja ruumikogemust ja emotsionaalset seisundit. Kas tajud värvi pigem kujutava vahendi või iseseisva afektiivse ja ruumilise jõuna? Ning kui teadlikult sa mõtled sellele, kuidas maal vaatajat kehaliselt või emotsionaalselt mõjutab?
Kohe, kui sinna tuleb ruum juurde, siis ma saan selgelt aru, et see tegelikult mõjub vaatajale üleni. Selleks, et seda hästi füüsiliselt üleni kogeda, lisan sinna ka selle terve ruumi. Kuraator Ann Mirjam Vaikla tegelikult rääkis näituse tööprotsessi jooksul päris palju sellest somaatilisusest ja värvi tajumisest keha kaudu.
Samas tundub maali meedium mulle oma olemuselt n-ö vaikne. Kõige lõpus tekkis mul tunne, et hea pealkiri näitusele võiks olla ka hoopis „Vaikiv karjatus“, sest see tundub mulle maali kohta paljuütlev: see on vaikne oma olemuselt, aga samal ajal see nagu „karjub“. Ja ma arvan, et seda nn karjumist aitab värv kui selline kindlasti tekitada.
Sinu ühe teose pealkiri on „Tundub, et kogu maailm on muutunud selleks, mida näen“ – Georgia O’Keeffe tsitaat, mis mõjub väga täpse võtmena sinu loomingu laiemaks mõtestamiseks. Sinu maaliinstallatsioonid mõjuvad justkui siseilma pikendustena, mis on valgunud ruumi ja selle täielikult üle võtnud. See ei ole maaliruum, mida distantsilt vaadelda, vaid keskkond, mis sünnib värvi, ruumi, taju ja vaataja vastastikuses suhtes. Siin peitub minu jaoks ka teatav fenomenoloogiline mõõde: vaataja ei vaata üksnes pilti, vaid siseneb värvi ja ruumi kaudu intensiivistunud tajukogemusse. Kui teadlikult mõtled sa maalist kui keskkonnast või nähtusest, mis kujundab vaataja tajukogemust ja tema kohalolu ruumis?
Konkreetselt see teose pealkiri on tegelikult ka minu jaoks üks kõige paremaid leide. Soovin, et oleksin ise selle lause öelnud. (naerab). Kui ma mõtlen oma loomingule tervikuna, siis see läheb päris hästi kokku selle ideega, et see võiks olla hästi kehaline kogemus ja et inimene saaks olla üleni selle sees ja selle osa. See oli ka üks põhjuseid, miks ma tahtsin, et need maalid oleksid formaadilt suured: need ongi üleelusuurused ruumid, kuhu inimene võib siseneda ja end ära kaotada.
Konkreetselt see teose pealkiri on tegelikult ka minu jaoks üks kõige paremaid leide. Soovin, et oleksin ise selle lause öelnud. (naerab). Kui ma mõtlen oma loomingule tervikuna, siis see läheb päris hästi kokku selle ideega, et see võiks olla hästi kehaline kogemus ja et inimene saaks olla üleni selle sees ja selle osa. See oli ka üks põhjuseid, miks ma tahtsin, et need maalid oleksid formaadilt suured: need ongi üleelusuurused ruumid, kuhu inimene võib siseneda ja end ära kaotada.
Esteetiline kogemus ei välista intensiivsust või eksistentsiaalset mõõdet ning võiks öelda, et sinu loomingus on ka teatud annus dekoratiivsust. Kuidas sa ise dekoratiivsusesse kui sellisesse suhtud? Kas näed dekoratiivsust pigem probleemina, teadliku strateegiana või hoopis millegi sellisena, mida kaasaegses kunstis põhjendamatult kardetakse? Kas töötad teadlikult selle piiri peal, kus dekoratiivsus muutub ruumitaju ja fenomenoloogilise kogemuse tööriistaks ja hakkab n-ö sinu kasuks toimima?
Seda on mulle öeldud ka varem. Kui inimene, keda ma ei tea, on vaadanud mu töid, siis kõige rohkem on nad kasutanud sõna „ilus“. Ja see on mind tegelikult mingitel hetkedel isegi peatanud ja pannud mõtlema, et kas üldse teha mingeid asju nii, nagu ma teen. Samas pole ilus ju halb. Aga sõnal „ilus“ on tegelikkuses suur tähenduste väli.
Minu jaoks on värv ikkagi hästi suur suhtlemisvahend, millel on mingisugune alge, põhjendus ja lugu. Kui ma töötan värviga ja mõtlen värvist ruumis, siis mul hakkab suu vett jooksma ja mõte kiiresti liikuma. Samas vihjavad teatud toonid, mida kasutan, tegelikult hoopis millelegi võib-olla negatiivsele. See oli ka üheks põhjuseks, miks Kumu näitusel on tegelikult palju toodud sisse ka teksti. Mul on tegelikult päris palju negatiivse alatooniga tekste seal maalide sees ja juures – aga ma ei taha täielikult vaataja rõõmu ka ära võtta …
Minu jaoks liigub dekoratiivsus kui selline ikkagi kusagil maneristliku ja kitšiliku kohmakuse vahealadel. Minu jaoks ei ole see üdini negatiivne sõna – ma olen õppinud sellest teistmoodi mõtlema. Aga „dekoratiivsusel“ ja „dekoratiivsusel“ on ikkagi vahe: sa saad aru, et mis võib olla on veel hea, ja mis on halb dekoratiivne maal. Sa ikkagi tajud ära, kui selle asja sees on mingi sügavus.
Sinu teosed on üldjuhul pigem abstraktsed või poolabstraktsed, kuid oled Kumu näitusel lisanud hulganisti pealkirju, mis mõjuvad poeetiliselt, kirjanduslikult ja narratiivselt. Lisaks oled kirjutanud mõtteid ja tsitaate ka maalide tagakülgedele jne. Need mõlemad suunad justkui annavad vaatajale mingi võtme, kuidas teoseid lugeda. Kui oluline on sinu jaoks narratiivsus ning kust tuli idee kaasata tekst sedavõrd otseselt näituse struktuuri?
Ma olen alati teksti kasutanud, aga pole seda lihtsalt nii suures mahus näidanud. Mulle tundus, et äkki sellise näituse puhul peab andma rohkem vaatamis- ja tõlgendamisvõimalusi. Ja võiks anda ka mingi võtme, kuidas teoseid näha ja lugeda. Minu meelest saab seda näitust vaadata mitmel moel: võib vaadata kui puhast visuaali, aga võib minna kohe ka seda teksti osa lugema.
Näitus „Kromaatiline triiv“. Foto: Stanislav Stepaško
Viimase näituse puhul oled varasemast rohkem kasutanud ka maalähedasi ja tumedamaid toone – pruuni, bordoopunast jm. Näituse tekstis on välja toodud, et need justkui n-ö põlevad maastikud „kõnelevad antropotseeni esteetikast, kus kollektiivne taju nii ökoloogilisest rahutusest kui ka ebakindlast sotsiaalpoliitilisest olukorrast on saanud kunstniku tajuilma kaudu kaasaegse maailma peegelduseks.“ Kui oluline on sinu jaoks, et sinu looming suhestuks keskkonna- ja geopoliitiliste küsimustega?
Muidugi sündisid need tekstid ja mõtted koos kuraatoriga, aga ma arvan, et minu looming on minu viis, kuidas teha midagi mõtestatult ja põhjusega. See tegelikult on meie sees: me kõik soovime kuidagi maailma või siis kellelgi teisel olemist paremaks teha. Kunstnik ikkagi peegeldab oma aega – sellesse ma usun siiralt. Isegi kui minu vahendiks on puhtad värvilised pinnad või lihtsad mõtted, siis tegelikult mõtlen ma ise palju keerulisemalt ja sageli ka kurvemalt mingite asjade peale. See aeg, milles viibime, peegeldub paratamatult ka loomingus. Ja kunstnikul on võimalus kaasa rääkida.
Sinu loodud maaliruum ei mõju siiski düstoopiliselt või raskepäraselt, vaid pigem on seal mingi lootusrikkus, positiivsus ja optimistlik toon. Kas seda näitust võiks tõlgendada ka eskapistliku projektina või hoopiski katsena kujutleda uusi võimalikke maailmu? Kuidas näed selle näituse nii-öelda potentsiaali praeguses hetkes? Ning mida võiks publik näituselt kaasa võtta?
Ma tajun ikkagi aina rohkem, et see võiks mõjuda eskapistlikult. Mulle meeldib see mõte võib-olla kõige rohkem, et inimene saab ennast sinna ära kaotada ja mõelda mingeid teisi mõtteid. Kaotada ennast kuskile värvi sisse ei ole tegelikult halb.
Samuti võiks see anda mingisuguse võimaluse näha asju teise nurga alt. Näitusel on üksjagu teksti: palju on metafoore ja tuntud autorite mõtteid, mis tegelikult mõjuvad aegade üleselt ja võiksid mõtted mujale viia.
Ma olen oma loomult ikkagi väga optimistlik ega tahaks sellest taanduda. Minu jaoks on selle näituse toon kindlasti pigem positiivne. Isegi kui näituse tööprotsessis liikusid vahepeal mõtted negatiivsemasse suunda, siis mul oli alati kuklas see, et tahaks jõuda kuskile optimistlikusse kohta tagasi. Kunstnikuna tunnen ma ikkagi vastutust kaasa mõelda, kuidas me tajume ja võtame neid igapäevaselt maailmas toimuvad sündmusi.
Näitus „Kromaatiline triiv“. Foto: Stanislav Stepaško
Kumu blogi 