NÄDALA TEOS: Richard Kaljo. Kavand kompositsioonile „Jaanituli“ (hiljem „Rahvapidu“) (1956)

Richard Kaljo. Kavand kompositsioonile „Jaanituli“ (hiljem „Rahvapidu“). 1956. Tušš. Eesti Kunstimuuseum

Richard Kaljo. Rahvapidu. 1956. Ofort. Eesti Kunstimuuseum

Richard Kaljo (1914–1978) oli graafika-, raamatu- ja eksliibrisekunstnik, kelle loominguline tegevus sattus kahele drastilistelt erinevale etapile eesti kunstis. Kaljo edukad õpingud Pallases (1936–1940), kus joonistamis- ja graveerimismeisterlikkus andsid põhjuse näha temas Wiiralti mantlipärijat, leidsid aset Eesti Vabariigi algusajal. Tema küpsem kunstnikutegevus langes aga kokku nõukogude okupatsiooni perioodiga, kus ta pidi kohanema pealesurutud sotsrealistliku kunstikaanoni ja -teemadega, mis tõid töödesse teatud kohmakuse ja ka emotsionaalse distantseerituse. Siiski leidis kunstnik omamoodi pelgupaiga žanristseenides, kus nautis põnevate detailide kaudu lugude jutustamist ja ilmekate kujundite otsimist.
Leht „Jaanituli“ on tušiga hoogsalt joonistatud kompositsioon, mis kujutab jaaniöö meeleolukat tähistamist ühes maakohas veekogu ääres. Näeme inimesi külakiigel kiikumas, kitarrimängu saatel paadiga sõitmas, suplemas, tantsimas, kuulamas karismaatilist jutustajat jne. Kaljole omaselt kutsub see pilt vaatajat kujutatusse süvenema ja esmapilgul märkamatut mitmekesisust avastama. Stseeni keskpunktiks on kõrge posti otsas põlev tünn, mis tuletab meelde vanu külatraditsioone ja paneb mõtlema jaanikule kui maailmatelje sümbolile.
Siiski ei kulge pildil kõik plaanipäraselt – osaliselt ära kustutatud, kuid siiski eristatav on punane rist, mis kriipsutab jaanitule maha. Samuti on algne pealkiri „Jaanituli“ pliiatsiga maha tõmmatud, selle kõrvale on tekkinud alternatiivne versioon „Rahvapidu“. See lubab oletada, et kavand läbis tsenseerimisprotsessi ja seda lubati teostada teatud muudatustega. Eesti Kunstimuuseumi kogus on ofort „Rahvapidu“ täiesti olemas ning üldjoontes on see käesoleva kavandi peegelpilt, kuid ilma mõne olulise detailita. Kadunud on igasugune märk jaanitulest, aga ka väga tinglikult visandatul kujul täiesti eristatavad rahvarõivad – justkui viited Eesti rahvakultuurile ja -traditsioonile poleks antud juhul soovitatavad. See paneb tundma tänulikkust, et elame ajal, mil saame avalikult tähistada jõule, lihavõtteid või jaane ning kunstnikud ei pea igapäevaselt puutuma kokku (enese)tsensuuriga.