Veel kuni 9. augustini saab Kumu 5. korrusel külastada näitust „Galatea triumf. Kunst tehisaru ajastul“, mille kuraator on Anders Härm. Tehnoloogiline kunst on olnud Kumu üks huvivaldkondi muuseumi avamisest saadik ning kõnealune näitus jätkab selle teemaga. Pygmalioni müüdile viitava pealkirjaga rahvusvaheline grupinäitus vaatleb inimkogemuse muutumist ja arengut kultuuris ja ühiskonnas seoses uute tehnoloogiate pealetungiga. Vestlesime kuraator Anders Härmiga näitusest lähemalt.
Kuraator Anders Härm. Foto: Aron Urb
Kuidas sündis näituse idee ja miks tundus just praegu oluline teha Eestis suur tehisaru-teemaline näitus?
Teema on aktuaalne ja kahtlemata mõjutab tehisaru tehnoloogiana praegu kultuurilisi protsesse nii lokaalselt kui ka globaalselt rohkem kui ei miski muu. Ka kunstiväljal on teema juba viimased kolm-neli aastat erakordselt aktuaalne olnud. Sestap ei saa Kumugi nendest vaidlustest kõrvale jääda. Kindlasti mängis siin rolli ka Kumu institutsionaalne soov seda teemat puudutava näitusega oma juubelit tähistada.
Miks pealkiri „Galatea triumf“? Miks osutus just Pygmalioni müüt selle näituse keskseks kujundiks? Kas sinu jaoks räägib see müüt rohkem inimese loomisihast või kontrolli kaotusest oma loomingu üle?
Mõlemast. See räägib ühest arhetüüpsest kultuurilisest fantaasiast – äratada inimese tehtud asi ellu –, mis on teatud mõttes nüüd realiseerunud või vähemalt oleme selle realiseerumisele jõudnud väga lähedale. Slavoj Žižeki sõnul tuleb aga fantaasiatega olla väga ettevaatlik, sest realiseerunud fantaasia on peaaegu alati košmaar. Tehisaru kätkeb endas nii utoopilist kui düstoopilist potentsiaali, kumbki neist ei ole tegelikult täielikult veel realiseerunud. Kindel on see, et tehisaru muudab meie kultuurilisi arusaamu üsna fundamentaalselt. Mingis mõttes on kontrolli kaotamine Tehisaru fantaasiasse ju sisse kirjutatud, muidu ta ei oleks „aru“ – transformatiivse teadvusega Asi, mis on võimeline iseseisvalt arenema. Praegusel hetkel minu arvates küsimuse tuum selles ongi: kas tegemist on kompilatiivse masinaga, mis suudab olemasolevat informatsiooni hankida ja korrastada, või on ta juba transformatiivse teadvusega, mis suudab ka uut teadmist produtseerida? On teadlasi ja spetsialiste, nagu nt Oliver Laas, kes on kindlad esimeses, ja on teadlasi ja spetsialiste, nagu näiteks Kristjan Port, kes on kindlad teises. Ma ütlen ausalt, et ma ei tea vastust, aga hetkeseisuga ma kaldun pigem Laasi poole. Kas tehisaru evolutsioneerub transformatiivseks teadvuseks ja mis siis täpselt juhtuma hakkab, näitab aeg …
Näitus „Galatea triumf. Kunst tehisaru ajastul“. Fotod: Aron Urb
Kui peaksid näituse kokku võtma ühe küsimusena, siis mis see oleks?
See küsimus võiks olla: millises kultuurilises situatsioonis me hetkel viibime? Sest see näitus ei ole ainult tehisarust, vaid katsub kaardistada nii-öelda inimese olukorda antud kultuurilises situatsioonis laiemalt.
AI-ga on näiteks kirjutatud ka näituse saatetekst. Kas see oli iroonia, eksperiment või tõsine katse? Kas siin kontekstis käsitled AI-d pigem tööriista, kaasautori või autonoomse subjektina?
See oli natuke kõike, aga peamiselt iroonia. Minu prompt oli küllaltki lihtne, aga pealkirja ning autorite põhjal suutis ta midagi kokku panna, mis on küll lame ja lapergune, aga ei saa öelda, et ta üldse pihta ei saanud, millest see näitus võiks rääkida. See oli peamiselt katse luua kuratoorset kujundit, mis näituse sisuga haagiks. Minu tegelik kuraatoritekst on peidetud nimiteose annotatsiooni, kus ma tõesti avan neid küsimusi ja hirme, mis mind selle näituse ettevalmistamise ajal päriselt valdasid ja mis paljuski on tuletatud nendest teostest, mis näitusel eksponeeritud.
Mitmed teosed näitusel käsitlevad AI temaatikat pigem kaudsemalt ja n-ö ümbernurga viidetega, seda nii vormiliselt kui ka sisuliselt. Millest tulenevalt valisid sellise lähenemise? Ehk millest lähtusid kunstnike ja teoste valikul?
Autor, kelle ümber ma seda näitust punuma hakkasin, oli Jon Rafman. Tema on üks neist kunstnikest, kellega ma olen juba ammu tahtnud koos töötada, ja see projekt pakkus selleks lõpuks suurepärase võimaluse. Rafman on minu meelest üks neid kunstnikke, kelle loomingus sellise homo digitalis’e enesetaju avaldub erakordselt võimsalt, olgu siis poeetiliselt või transgressiivselt. Ta on olnud viimased kümme-viisteist aastat minu jaoks üks eristuvamaid kunstnikke. Siin eksponeeritud kaks teost – „Sina, maailm ja mina“ aastast 2010 ning „Unenäopäevikud 2016–2019“ – on mingis mõttes tema ühed ikoonilisemad teosed, ja ma ei tahtnud jätta seda võimalust kasutamata, et neid täies hiilguses eksponeerida. Ma arvan, et teismendate lõpus ja kahekümnendate alguses oli vähe suurnäitusi, kus „Unenäopäevikuid“ ei näidatud. See on võimas tripp kaasaegse, tehnokultuurist läbiimbunud inimese alateadvusesse. Ma oleks võinud valida ka tema uuemad teosed, kus ta tõepoolest ka AI-d kasutab, aga praegu sai otsustatud klassika kasuks.
Ja Rafman hakkas siis mingis mõttes ka edasisi valikuid tingima. Kui ma käisin läbi kõik teemakohased näitused, mis Euroopas tol ettevalmistusperioodil olid, siis Jan Zuiderveldi „Kohvimasin“ või Maria Arnali „Maria KOOR“ olid teosed, mis kohe silma jäid, samuti sattusin Taanis ateljeevisiitide raames Andreas Albrectseni ja Jens Settergreni otsa. Eesti kunstnikud olid kõik vähem või rohkem teemas juba sees. Ja nii ta läks. Sellega ma päris nõus ei ole, et nad tehisaru temaatikat ümbernurga kasutavad, vähemalt pooled tööd sel näitusel on kasutanud seda moel või teisel. „Kohvimasin“ ja Timo Tootsi „Neuronektar“ kasutavad seda reaalajas.
Näitus „Galatea triumf. Kunst tehisaru ajastul“. Fotod: Aron Urb
Kas näitusel on teoseid, mille puhul isegi sina kuraatorina tundsid ebamugavust või võõristust?
Võib-olla Jens Settergreni „Piim pluss“ oli selline teos, aga üldiselt on nad kõik mulle afektiivselt mõjunud. Albrectseni joonistused olid tema ateljees vaimustavad, Arnali kooriga ma veetsin Ars Electronica’l pikalt aega, Popolitova „iTouch Store“ sööbis mällu juba A-Galerii seifis. Näitusel on ka Timo Tootsi, Marge Monko, Andreas Albrectseni ja Olga Jürgensoni uued teosed, mis on spetsiaalselt näitusele valminud. Ma olen nende kõigi üle väga õnnelik.
Kas näitusel on sinu jaoks ka mõni „võtmeteos“?
Sellele küsimusele ma vist juba vastasin ära, et Rafman on mingis mõttes selle näituse alfa ja oomega, aga väga tähtis on ka Marge Monko „Kuldmees“, kus ta selle sama Pygmalioni müüdi feministlikult ümber pöörab. Võib-olla ma oleksin ka näituse pealkirjast loobunud, kui seda tööd ei oleks sündinud.
Minu teemanäitused üldiselt saavadki alguse mõnest kunstnikust või teosest, mingist kogemusest, mis on nii võimas, et ma lausa pean selle ümber näituse tegema.
Millised olulisemad teemaliinid sinu jaoks näitusel kõige tugevamalt esile kerkivad? Kuigi näitust on kirjeldatud märksõnade nagu masinõpe, andmed, automatiseerimine ja simulatsioon kaudu, siis mil viisil tegeleb see laiemalt töö ja hiliskapitalismi temaatika, tehnoloogia ja AI „allumatuse“, füüsilise ja digitaalse reaalsuse üha tihedama põimumisega jne?
Nii Settergreni kui ka Albrectseni teostes on digikapitalismi problemaatika subtiilsel kujul olemas, aga tehisaru puhul on see nii suur teema, et see nõuaks eraldi kriitilist näitust. Olukorras, kus art as knowledge production, selline uurimuspõhine kunstipraktika on marginaliseerunud, on väga keeruline leida ka autoreid, kellega sellist näitust teha. Kunstwerke näitus „Poetics of Encryption“ seda teha üritas ja see on ka kõige tulemuslikum näide, kuid nimetatud näitust lihtsalt korrata polnud mõtet, meil ei ole ka viiendal korrusel nii palju ruumi kui neil läbi terve maja tehtud projektiga. Ma otsisin mingit teemat, mis oleks olemas, aga seni võib-olla tervikuna nõrgemalt artikuleeritud. Ja selles kontekstis avanes see subjektikeskne problemaatika mu ees kõige mitmekesisemaid võimalusi pakkuvana ning ma tahtsin, et näitus toimiks pigem afektiivselt. Füüsilise ja digitaalse läbipõimumine võiks olla üks motiive, mis näitusel kindlasti läbivalt kohal on. AI allumatuse probleem on kindlasti Timo Tootsi teose kontekstis oluline, võiks isegi öelda, et selle keskne küsimus. Üks läbiv motiiv on kindlasti digitaalse võõrandumise problemaatika, ka koos teatud melanhoolse alatooniga, mida üritasin näituse dramaturgiasse sisse lavastada.
Näitus „Galatea triumf. Kunst tehisaru ajastul“. Fotod: Aron Urb
Oled ise ka näituse kujundaja. Millest lähtusid näituse kujunduse väljatöötamisel?
Minu jaoks on kureerimine ruumis mõtlemine: ma ei kujuta ette, et keegi teine saaks seda minu eest teha. Seda ma veel kujutan, et keegi saab seda teha minuga koos. Selles mõttes on Kaarel Eelma, kes ka ise näituseid kujundab, hea partner, kes aitab ka mõnda ideed viimistleda, nt Rafmani „Sina, maailm ja mina“ videoboksi arhitektuurne lõpplahendus on sündinud tänu temale. Aga kõik sai alguse sellest, et leidsin KW näitusel Berliinis, et PVC-kardinad isoleerivad heli fantastiliselt, nad on läbipaistvad ja teisalt annavad kogu näitusele läbivalt sellise pisut futuristliku ilme. See võib-olla ei sobi kõigile näitustele, aga sellele sobis ideaalselt ja isoleerida oli vaja päris palju heli.
Edasi tundus, et tekstiosa trükkimine läbipaistvale plastile on ainuvõimalik tee. Sellisel moel ei ole ma etikette ja seinatekste varem teinud. Minu üldine põhimõte on, et näituse arhitektuur ja kujundus ei tohi hakata varjutama näitust ennast, kujundada on vaja nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ülekujundatud kunstinäitused on jubedad ja varjutavad peamise ehk kunsti enda. Pinge saalis tuleb luua teoste omavaheliste suhete dramaturgias, mitte dekoratiivsete elementidega. Teisalt nt Marge [Monko] pruun saal oli tema teose osa, samas Timo [Tootsi] hõbedast seina ma soovitasin talle ise, praegu ilmselt ei kujuta seda installatsiooni kuidagi teisiti ettegi, see mõjub nii orgaaniliselt. Teised teosed eeldasidki kas neutraalset valget kuupi või black box’i. Tilman Hornigi ja Andreas Albrectseni tööde saalis või ka Darja Popolitova ruumis oli steriilne valge lausa kontseptuaalselt möödapääsmatu, rõhutamaks teoste enda sisu. Kahjuks ei võimaldanud Kumu valguspark mul saavutada seal täiesti steriilset külma valgust. Väga igatsesin vana Kunstihoone külmi valgusteid.
Kui palju mõtlesid näitust tehes ökoloogilistele küsimustele nagu serverite energiakulu ja muu digitaalne infrastruktuur?
Loomulikult ma teadvustasin seda, aga kuratoorse otsusega ei olnud see teema kõnealuse näituse fookuses. Ma ei ole kindel, et kõik näitused maailmas peavad tegelema antropotseeni küsimustega, aga viimased kümme aastat see umbes nii on olnud ja mul oli sellest kõigest ausalt öeldes natuke villand. Võib-olla mõni näitus võiks olla, mis ei tegele a) dekoloniseerimise, b) antropotseeni, c) sooproblemaatikaga. Kuna ma ise tulen neokontseptualismi ja uurimusliku kunsti traditsioonist, siis varasemalt suutis kunst uurida väga erinevaid asju ja osaleda teadmise loomise protsessides. Kus on uued Sammad, Monkod, Kasearud, Koplimetsad ja Normanid?
Kas selle näituse tegemine muutis sinu suhtumist AI tuleviku osas pigem optimistlikumaks või pessimistlikumaks?
Nagu ma ka ühes intervjuus ütlesin, võttis see maha irratsionaalsed hirmud, jäid ainult ratsionaalsed.
Näitus „Galatea triumf. Kunst tehisaru ajastul“. Fotod: Aron Urb
Kuidas suhtud ise kunstiloomesse, mille tegemisel on mingil viisil kaasatud AI-d?
Nii nagu ükskõik mis teise vahendiga tehtud teose puhul, võiks siingi küsida, kas see teos kõnetab kuidagi seda olukorda, ühiskondlikku situatsiooni, kus ta on sündinud. Iga uue tehnoloogia puhul tegeldakse selle kasutamise algfaasis selle omaduste kriitilise analüüsiga ning ühel hetkel on see üksnes tööriist. Kas tehisaru puhul on kuidagi teisiti, näitab aeg.
Kas Eesti kunstiväljal on AI-teemaline diskussioon sinu meelest piisavalt arenenud?
Alati saab paremini. Palju on emotsioneerimist, kriitilist dialoogi märksa vähem. Tuleb kas hukka mõista või heaks kiita, justkui analüütilisemaid võimalusi ei ole.
Kas ja kuidas võib kuraatori roll tulevikus AI tõttu muutuda?
Tegelikult võib juba praegu anda tehisarule käsu ükskõik millisel teemal näitus kokku panna. Iseasi, kas seda näitust ka keegi vaadata tahab. Aga pigem tundub, et ta kindlasti muudab midagi kunstis, aga mitte seda, mida avalikkus arvab, et ta muudab. See, et ta mingeid visuaale suudab genereerida, ei huvita ilmselt kedagi liiga palju, või kui, siis mingis kontseptuaalses raamistikus …
Kui palju kasutad sa ise igapäevaselt AI-tööriistu?
Igapäevaselt ei kasutagi. Kasutan pigem harva – kui on mingi info, mida on tüütu ise kokku koguda ja üldistada, siis küll.
Kas postsovetlik kogemus mõjutab sinu arvates kuidagi seda, kuidas Ida-Euroopa kunstnikud tehisaru kujutavad või mõtestavad – ja kas see annab siinsetele kunstnikele mingi erilisema tundlikkuse tehnoloogia ja võimu suhete osas?
Seda ma hästi ei usu, kuna esiteks on peale kasvanud paar põlvkonda, kes pole üldse või peaaegu üldse seda nn sotsialismi kunagi kogenud. See on ikkagi areng, mis on toimunud keset ultrakapitalismi võidukäiku, ja see on kujundanud nii lääne kui ka ida kultuuri viimase kahe-kolmekümne aasta jooksul üsna ühtemoodi.
Millist mõju sa sellelt näituselt publikule kõige rohkem ootad? Kas näitus on mõeldud pigem tehnoloogilise tuleviku mõtestamiseks või inimese enda rolli ümbermõtestamiseks n-ö AI ajastul?
Ma tahaks arvata, et ikkagi inimese enda positsiooni adumiseks esiteks ja seejärel ehk ka enese kriitiliseks ümbermõtestamiseks.
Näitus „Galatea triumf. Kunst tehisaru ajastul“. Fotod: Aron Urb
Kumu blogi 