
Enno Hallek (1931–2025). Kaasaskantav päikeseloojang. 1990‒2005. Õli, vineer, nöör. Eesti Kunstimuuseum
Erinevalt Nõukogude Eestisse jäänud eakaaslastest, kellel tuli eneselt maha raputada stalinistliku hirmuõhkkonna halvav kogemus, kujunes Enno Hallek kunstnikuna 1950.–1960. aastate demokraatlikus Rootsis, kus erinevad sotsiaalsed grupid said vabalt väljendada oma meelsust kõikvõimalikes ühiskondlikes küsimustes. Kiiresti moderniseeruvas Stockholmis ajalooliste linnaosade säilimise eest ning puude maharaiumise ja asfalteeritud parklate ehitamise vastu seisnud Halleki ühiskonnakriitilised hoiakud kujundasid ka tema loomingut. Rootsi kunstikriitik Sebastian Johans on nimetanud Halleki kaasaskantavaid päikeseloojanguid „portatiivseteks utoopiateks“, mis mõjuvad üleelusuurustest reklaamidest ja vilkuvatest ekraanidest küllastunud linnaruumis ootamatu meeldetuletusena radikaalselt teistsugustest ühiskondlikest väärtustest. Väärtustest, mille unistuslik-kujutluslik komponent jahmatab, meenutades 20. sajandi alguskümnendite Euroopa kunstiavangardi, ehkki Halleki mängulises kunstnikupositsioonis puudub ajaloolise avangardi vankumatu tõsimeelsus.
