Mais toimus Kumu sisehoovis India kunstniku Pankaj Tiwari projekt „Pankaj Tiwari telgikool. Harjutused ühtehoidmiseks“. Projekti Kumu-poolseks algatajaks oli haridusprogrammide kuraator Frederik Klanberg ning telk ja selle programm tõid kümne päeva jooksul kokku erinevaid kunstnikke ja mitmesugust publikut. Programmi kuulusid töötoad, vestlused, ühissöömised, lugemisgrupid ja performatiivsed praktikad, mis uurisid koostöö, hoolimise ja solidaarsuse võimalikkust tänapäeva maailmas. Pankaj Tiwariga vestles tema viimasel päeval Tallinnas Kumu hariduskeskuse juhataja Eva-Erle Lilleaed. Räägiti Tiwari praktikatest, tema kunstnikupositsioonist ja suhtest kunstivälja ning institutsioonidega.
Pankaj Tiwari ja Eva-Erle Lilleaed
Oled kirjeldanud telgikooli kui seinteta institutsiooni. Mida see tähendab?
Kui ma Euroopasse tulin, sain aru, et kõik koolid ja institutsioonid räägivad kaasamisest ja ligipääsetavusest. Aga mulle tundub, et mõnikord on struktuurid üles ehitatud nii, et paljud inimesed ei tunne, et need oleksid neile ligipääsetavad. Mõnel institutsioonil on tohutu sein ees, mis tekitab tunde, et sinna ei saa ligi. Sealjuures tahavad kõik institutsioonid mitmekesisust ning kaasata erinevaid kogukondi. Minu jaoks on seinteta institutsioon eelkõige metafoor – see on midagi sellist, kuhu igaüks saab siseneda ilma mõtlemata, kas see on lubatud. Seal pole ust ega seinu. Sa võid siseneda ja lahkuda millal iganes soovid. Leian, et need vanad institutsioonid on üles ehitatud teatud põhimõtetele ja reeglitele. Need põhimõtted ning reeglid on nüüdseks nii vanad, et nad lausa haisevad. Kui haisev õhk on hoones kinni, siis see haiseb veelgi rohkem. Aga kui haisev õhk on telgis, siis see kaob. Ja siis saab värske õhk sisse tulla. Sellepärast ongi seinteta institutsioon väga oluline.
Teiseks tulen ma India ülikoolisüsteemist, kus paljud inimesed käivad ülikoolides mitte just tingimata õppimise pärast. On ülikoole, kuhu tudengid ja isegi need, kes ei ole ametlikult sisse kirjutatud, lähevad lihtsalt sellepärast, et sealne toit on taskukohane ja kättesaadav. Need ruumid on sageli avatud, ilma rangete sissepääsupiiranguteta. Oluline on see, et kuigi inimesed kogunevad sinna sööma, kohtuvad nad seal ka teistega, veedavad koos aega ja vestlevad. Ning need suhtlused võivad muutuda uskumatult tähenduslikuks. Need loovad uusi teadmisi, mis on sama väärtuslikud kui formaalne haridus. See on kujundanud minu arusaama institutsioonidest: mitte ainult ruumidena neile, kes on ametlikult kaasatud, vaid ka paikadena, mis võimaldavad mitteametlikke kohtumisi. Need kohtumised on head väljastpoolt tulijale, kuid ka seesolijale. Mõnikord võib ülikool või institutsioon olla koht, kus elatakse justkui utoopias, kus puuduvad kokkupuuted pärismaailmaga. Nii et need asjad toimivad mõlemat pidi, väljastpoolt tulijad saavad ligi sellele, mis toimub sees, aga ka seesolijad saavad suhestuda välisega. Ja sellepärast ei ole minu kümne päeva jooksul Tallinnas olnud mingeid seinu.
Harjutused ühtehoidmiseks telgikoolis. Fotod: Frederik Klanberg
„Pankaj Tiwari telgikool. Harjutused ühtehoidmiseks“ programm keskendub ühise pinna leidmisele polariseerunud maailmas. Mis sind isiklikult selle teemaga tegelema ajendas? Kas see on alati olnud osa sinu praktikast?
Telgikooli idee ei ole revolutsiooniline, vaid põhineb läbirääkimiste praktikal. Praegu on maailmavaated väga tugevad ja kommunikatsiooniks on väga vähe ruumi. See pole lahendus, mina usun vestlusesse. Oma viimases lavastuses „Violenza“ (2025) tõin ma lavale parempoolse poliitilise vaatega inimesed. Minu enda vasakpoolsed sõbrad suutsid selle teosega suhestuda, aga ma tahtsin, et lavastus oleks väärtuslik ka laiemale kogukonnale. Teos käsitles parempoolsete häälte lavale toomist ja nende mõtteviisis peituva vägivalla esiletoomist läbi koostöö, mitte lihtsalt väites, et meil (vasakpoolsetel – toim) on õigus. Teos võimaldas mõlemal poolel rääkida. Sarnaselt on ka telgikool alati olnud läbirääkimiste platvorm. Ma ei ütle kunagi, et olen institutsioonide vastu. Ma ütlen alati, et töötan koos institutsioonidega. Ma ei järgi alati seda, mida nad tahavad, vaid aitan kujundada institutsiooni koos nendega. Ma ei näe ennast parasiidina institutsioonides. Näen ennast pigem nagu banyanipuud (Bengali viigipuu – toim). Banyani seemned levivad ja neist kasvavad tugevad puud, mis võivad isegi vanu hooneid lõhestada. Metafoorina mõistan ma oma praktikat just nii. Samamoodi ei arva ma, et kunst peaks polariseerunud maailmas muutuma äärmuslikuks, kus teatud ideed ei ole lubatud. Kunst peaks jääma ideede vahetuse ruumiks. Loomulikult ei ole see mõte täiuslik – võib olla kontekste, kus mõningaid ideid tuleb piirata. Aga see ei ole selline ruum, mida ma püüan luua. Ma püüan oma praktikas luua võimalikult palju keskkondi dialoogiks. Mõnikord ma ebaõnnestun ja on okei neid ebaõnnestumisi tunnistada. See ei muuda minu esialgset kavatsust. Solidaarsuse teema oli midagi, mille me otsustasime koos Frederikuga (Frederik Klanberg, Kumu haridusprogrammide kuraator – toim). Kui ma kellegagi koostööd teen, siis ma usaldan teda ja ettepanekuid, mis võiks kohalikus kontekstis toimida. Ma ei ela siin ega mõista täielikult kõiki võimalusi. Minu enda ettepanek oli läbirääkimisteruum.
Harjutused ühtehoidmiseks telgikoolis. Fotod: Frederik Klanberg
Milline on kunsti roll ühiskonnas? Kas sa arvad, et kunst võiks midagi muuta?
Kunsti ülesanne ei ole järgida diskursust. Kunsti ülesanne on luua diskursust. Kui öeldakse, et lendamine on kliimale halb, hakkavad inimesed vähem lendama. Jah, lendamine on kliimale halb, aga lendamine moodustab ainult 2,3% kliimasaastest. 95% tuleb ettevõtete saastest. Peaksime ka korporatsioone vastutusele võtma ja küsimusi esitama. Selle asemel, et järgida diskursust, mida turg meilt ootab, peaksime looma oma diskursuse. Väga konkreetne näide kunstimaailmast on see, et paljud ettevõtted rahastavad kunsti, et näidata ettevõtte sotsiaalset vastutust. Nad tahavad, et neid selle eest tunnustataks ja ei taha, et me juhiks tähelepanu asjaolule, et süsinikujalajälje idee pärineb British Petroleumilt struktuurse probleemi üksikindiviidi süütundele suunamiseks. See ei lahenda kunagi probleemi. Tõin selle näite selleks, et öelda: kunstniku töö on luua diskursust ja mitte järgida turupõhist narratiivi, mis neile peale surutakse.
Teiseks, kui ma alustasin, arvasin ma, et olen oma tegemistes väga radikaalne. Nüüd aga tunnen, et ma ei ole üldse radikaalne. Ma olen väga keskpärane kunstnik. Kunstiväljal peaks radikaalsus tähendama ausust. Ausus on kõige suurem radikaalsus. See ei ole lihtsalt teooria, ma tõesti usun sellesse ja püüan seda oma praktikas rakendada. Ma olen sellele lähedal, aga mitte veel päriselt kohal. Ma teen palju asju, mis ei ole ausad, ma teen ka palju asju, mida võiks pidada pettuseks. Aga ma olen aususele lähemal kui kaks aastat tagasi. Aasta pärast tahan olla oma eesmärgile lähemal kui täna.
Ma ei ole kindel, kas mu töö väga palju midagi nihutab. Ma näen oma tööd pigem prototüübina muutustele, mida ma maailmas näha tahan. Telgikooli kaudu sain toetada nelja kunstnikku viisil, kuidas ma ise oleksin tahtnud institutsioonis kunstnikuna toetatud saada. Oma teoses „Kõndimise kunst“ („The Art of Walking“, 2020) kõndisin ma Amsterdamist Calais’sse. Sain pandeemia ajal kolme kuu jooksul toetada 150 migranttöölise peret 6000 ruupiaga. Üks osa minu tööst on esteetiline, kunstiline ja ilus. Ma tahan olla edukas, aga see ei ole lõppeesmärk. See on viis saada legitimeerituks, et suuta luua struktuuri. Ma ei tea, kas ma suudan anda lootust, aga see väli võimaldab meid individualiseerida.
Harjutused ühtehoidmiseks telgikoolis. Foto: Frederik Klanberg
Sa oled öelnud, et kõik, mida sa raha eest teed, on pettus. Kuidas seostub see idee kunstiinstitutsioonidega, mille osa sa samuti oled?
See on poliitiline avaldus. Ma ei tee midagi, mida ma ise ei pea väärtuslikuks või oluliseks. Kui ma ütlen, et kõik, mida ma teen, hõlmab raha, siis pean silmas seda, et olen õppinud omamoodi kilbina kasutama struktuure, teooriaid ja kontseptuaalseid tööriistu, mida ülikoolides õpetatakse. Selle asemel, et öelda institutsioonid on halvad, suhestun ma nendega teistmoodi. Ma loon töid, mis näivad vastavat nende ootustele ja samal ajal ehitan midagi, millesse ma päriselt usun. Kunstnike ja institutsioonide vaheline suhe on mõlemapoolselt ekspluateeritud. Ma ei ütle, et institutsioonid mind piiravad. Me mõlemad toimime süsteemis ja saame koos kasvada. Institutsionaalses kontekstis ei püüa ma kedagi petta ega skeemitada. Pigem loon ma kontseptuaalseid töid viisil, mis väldib otsest konflikti. Institutsioonid ei tohiks tunda, et ma olen nende vastu. Nad peavad tundma, et nad saavad seda, mida ootavad. Samal ajal loon ma midagi tähenduslikku kogukonnale, mida esindan ja kuhu kuulun. Institutsioonid tegutsevad mitmete osapoolte surve all ja peavad vastama teatud kriteeriumidele: numbrid, nähtavus, rahastusstruktuurid, ootused, osalemine biennaalidel jne. Need prioriteedid on sageli olulisemad kui sügavamad väärtused. Institutsioonid ja turg tahavad midagi uut. Kui kunstnikud tunnevad, et peavad sobituma etteantud kriteeriumidesse, piiravad nad iseennast. Selle asemel, et püüda täita olemasolevaid ootusi, loon ma oma raamistikud. Ma saan seda teha, sest ma ei ole sõltuv. Isegi kui ma rahastust ei saa, saan ma hakkama. Mul ei ole ellujäämiseks palju vaja. See annab mulle teatud vabaduse. Minu vajadused ei ole suurenenud, isegi kui mu karjäär on edasi arenenud. Ma elan endiselt samamoodi nagu mõned aastad tagasi, hoian oma stuudio avatuna ja suhtlen inimestega samamoodi, sõltumata nende staatusest. Ma arvan, et see on oluline, sest turg ei kujunda ainult meid – meie kujundame ka turgu. Institutsioonid võivad mõjutada mind, aga mina võin mõjutada ka institutsioone. Jah, mõnikord töötad nende ootuste sees, aga teinekord lood oma ootused ja paned nad uskuma, et just seda nad otsisidki.
Koreograaf Michiel Vandevelde etteaste, mis on loodud koostöös osalejatega. Fotod: Frederik Klanberg
Telgiprogramm Kumus hõlmas väga erinevaid formaate (töötoad, kokkamine, jalgpall, lugemisgrupid). Kuidas otsustad, millised tegevused sinu visiooni kõige paremini toetavad?
Telgikooli põhiprogramm toimis varem teisiti. Varem kuulus sinna kümme kunstnikku – nad olid alustavad kunstnikud – ja me kõik töötasime väga tihedalt koos. Päevad olid pühendatud töötamisele, proovidele ja ideede arendamisele gruppides ning õhtud olid ainus aeg, mil kõik kokku tulid. Õhtuprogramm oli midagi, mida me ise korraldasime. Sellest sai ruum, kus peegeldada ja jagada seda, kuidas protsess arenes. Mõtlesime kontekstile, kus telk paiknes, ja suhtlesime sageli kohalike kogukondade või piirkonnas asuvate teiste kunstnikega. Alates eelmisest aastast on struktuur siiski muutunud. Hakkasin projekti teistega jagama. Nagu ma mainisin, teen koostööd inimestega, keda usaldan, ja nüüd arendame programmi koos. Oli ka teatud asju, mida tahtsin sel aastal ellu viia, aga rahaliste piirangute tõttu ei saanud kõike täielikult teostada. Üks asi, mis tundus väga oluline, oli luua ruum, kus inimesed saaksid koguneda – kuhu nad saaksid tulla, süüa, juua teed ja koos aega veeta. Tahtsin Tallinnas kaasata vähemalt ühe inimese, kelle tööd ma usaldan ja kes võiks pakkuda midagi tähenduslikku. Sellepärast kutsusin Michiel Vandevelde looma koreograafilist teost. Mõte oli selles, et teos võiks edasi eksisteerida ka meist sõltumatult. Isegi kui telk on läinud, jääb midagi sellest alles linna, inimestesse, teatud paikadesse. Lisaks sellele tegime koostööd EKAga. Minu jaoks oli oluline kaasata nooremat põlvkonda. Kui meil on ligipääs institutsioonidele, peaksime seda ligipääsu jagama. Mõned programmi osad töötasid välja nemad, sest telgikool ei ole midagi, mida ma oman. Seda kujundavad inimesed, kes selles osalevad.
Oli ka elemente, mida arendasin koos projekti meeskonnaga. Näiteks uurisime läbirääkimisprotsessi kaudu ka seda, kuidas ressursse võiks jagada. Nad teavad, kuidas ma töötan institutsioonidega ja kuidas mõtlen rahastusest. Nägime, et ressursside ümberjagamine teistele kunstnikele võiks saada projekti osaks. Seetõttu otsustasin selle lähenemisega edasi minna.
Harjutused ühtehoidmiseks telgikoolis. Fotod: Frederik Klanberg
Kuidas mõjutavad sinu juured, India kultuuriruumi taust ja töötamine Euroopas arusaama kogukonnast ja kollektiivsetest praktikatest?
Mis puudutab kogukonda ja kollektiivset praktikat, siis minu kogemus tuleb tugevalt Indiast. Seal ei räägita tingimata kogukonnast kui kontseptsioonist. See on lihtsalt eluviis. Näiteks Delhis on kohti, kus kunstnikud iga päev kogunevad. Neil ei pruugi olla palju raha ega isegi toitu, aga nad veedavad koos tunde vesteldes. Mõnel neist võib olla vaid 30 ruupiat (0,27 €), millest piisab paari tassi tee ostmiseks, ja ta jagab seda teiste inimestega. See on hoolimise ja toetuse vorm, mis toimub loomulikult. Kui ma Euroopasse tulin, märkasin, et kogukonda ja kollektiivsust käsitletakse sageli formaalsete mõistete või isegi trendidena. Mõnikord nimetati mind kogukonnakunstnikuks, aga ma ei samasta end sellega. Minu jaoks ei ole see kategooria, vaid lihtsalt olemise ja töötamise viis. Hoolimine muutub nüüd järjest institutsionaliseeritumaks, aga minu jaoks on hoolimine sisemine väärtus. Kui sa päriselt hoolid, siis praktiseerid seda sõltumata kontekstist. Ja kui ei hooli, siis ei saa seda lihtsalt raamistikuna omaks võtta ja oodata, et see oleks päris. Näiteks paljud institutsioonid, isegi ülikoolid, püüavad hoolimise praktikaid formaliseerida ja palkavad nõustajaid. Hoolimist ei saa taandada struktuuriks või nõudeks – see peab tulema siirast kohast. Muidu muutub see sisemise väärtuse institutsionaliseerimiseks.
See ei tähenda, et Euroopas poleks kogukondlikke praktikaid. Siin on palju inimesi, kes teevad huvitavat tööd. Erinevus on see, et Indias on kogukond elav praktika, samas kui siin seda raamistatakse ja isegi turundatakse. Seetõttu püüan ma olla ettevaatlik keelega, mida kasutan. Indias nimetasin end teatriaktivistiks. Enam ma seda terminit ei kasuta. Ma kirjeldan end teatrilooja, kunstniku, kuraatori ja kirjutajana. Termin „aktivism“ on minu jaoks muutunud problemaatiliseks. Ühelt poolt toimib see turukategooriana. Teiselt poolt võib seda kasutada ka kunstilise töö madalama tasustamise õigustamiseks, eriti Euroopas. Mõnikord eeldatakse, et kui teed „aktivistlikku“ tööd, siis ei peaks sa ootama sama tasu. See on eriti ilmne, tulles väljastpoolt Euroopa kultuuriruumi. Kunstnikuna tahan ma oma tööd määratleda enda tingimustel. Kui esitan teost protestil, muutub see protestiteoseks. Kui esitan sama töö festivalil, on see festivaliteos. Töö enda väärtus peab jääma samaks. Keel on tööriist, mida võimustruktuurid kasutavad indiviidi legitimeerimiseks või delegitimeerimiseks. Kunstnikena peame olema kriitilised ja refleksiivsed nende terminite suhtes, mida aktsepteerime ja mida mitte.
Hoolimine ja kogukond eksisteerivad mitmes kontekstis. On kunstnikke, kes seda sisuliselt praktiseerivad ja kunstnikke, kes tegelevad teemaga rohkem seetõttu, et selleks on rahastus. Mõlemad lähenemised eksisteerivad ja ma ei ole selle vastu. Mulle tundub, et rahastusest motiveeritud lähenemised ei suuda aga luua midagi pikaajalist. Need kaovad sageli kohe peale rahastuse lõppemist. Oleme seda mitu korda kõrvalt näinud – ühel hetkel keskendus rahastus sootemaatikale, siis nihkus mitmekesisusele, siis kaasamisele. Kui me lihtsalt järgime neid trende on tegemist turustrateegiaga. Teos peab eksisteerima väljaspool neid tsükleid. Väärtused nagu hoolimine, kogukond ja kaasamine peaksid olema põimitud kunstniku ellu ja praktikatesse ja mitte vaid siis, kui seda premeeritakse. Seetõttu mõtlen ma palju pikema trajektoori peale. Teos võiks kesta edasi sõltumata välistest muutustest.
Harjutused ühtehoidmiseks telgikoolis. Foto: Frederik Klanberg
Kumu jääb viimaseks kohaks, kus telgikooli läbi viid. Miks otsustasid peale viit aastat sellele lõpu teha?
Telk hakkas kasvatama seinu. Projekt kasvas viisil, mis eemaldus sellest, kuidas see algas. Telgikool sai tegelikult alguse minu enda kogemusest institutsioonidega. Kui ma tulin Amsterdami õppima, ei olnud mul aasta aega kohta, kus magada – ma tulin ilma rahata. Peale õpingute lõppemist otsustasin luua midagi sellist, mida oleksin ise vajanud ehk omamoodi kooli või tugistruktuuri teistele kunstnikele. Sealt telgi idee alguse saigi. Esimesel aastal käisin festivalidel ilma igasuguse rahastuseta, lihtsalt visiooni ja sihikindlusega. Ma ehitasin selle sõna otseses mõttes nullist üles. Teisel aastal hakkas minu muu töö tunnustust saama ja see võimaldas mulle ligipääsu mõningatele ressurssidele. Sain toetada kolme kunstnikku kolme kuu jooksul. Järgmisel aastal sai sellest neli kunstnikku kuueks kuuks ja eelmisel aastal sain toetada nelja kunstnikku üheksa kuu jooksul. Samal ajal muutus telgikool ka järjest institutsionaliseeritumaks. See kasvas, reisis, muutus nähtavamaks. Ühel hetkel pakkus üks suur institutsioon isegi projekti ära osta. Nad pakkusid mulle 200 000 eurot ja ütlesid, et võtavad selle üle ja hakkavad ise haldama. See oli minu jaoks oluline hetk. Ma sain aru, et kunstnikena või isegi aktivistidena arendame me sageli tugevaid sisenemisstrateegiaid, aga mõtleme harva väljumisstrateegiatele. Ja ilma väljumisstrateegiata on oht, et muutume aeglaselt just selleks, mida algselt kritiseerisime. Sellepärast otsustasin lõputu jätkamise asemel õigel hetkel peatuda. Ma olen eelkõige kunstnik. Kui projekt muutub edukaks, on alati kiusatus seda jätkata ja veelgi laiendada. On oluline sellest õigel hetkel lahti lasta, et kasvada teisel viisil. Telgi lõpetamine on osa õppeprotsessist.
Mida plaanid järgmiseks teha?
Praegu töötan peamiselt kahe projektiga. Üks neist põhineb minu varasemal tööl „Paberlennukid“ („Paper Planes“, 2023), milleks voltisin 15 000 paberlennukit. See on ka summa, mida mitte-Euroopa tudeng vajab, et saada viisa Euroopas õppimiseks. Paljudele on see summa lihtsalt kättesaamatu ja teos juhtis tähelepanu sellele ebavõrdsusele. Järgmise sammuna tahan ideed veelgi edasi viia. Olen seadnud endale eesmärgiks teha 150 000 paberlennukit. Selleks kulub 496 päeva kui töötan 10 tundi päevas paberlennukeid voltides. Teose kaudu tahan toetada kümmet inimest globaalsest lõunast 15 000 euroga ehk summaga, mida on vaja viisa jaoks. Sealjuures ei pea nad Euroopasse tulema. Tahan anda neile valikuvõimaluse – nad võiksid reisida, investeerida oma kogukonda, osta maja või minna mesinädalatele. Minu eesmärk on teose kaudu luua neile valikuvõimalus.
Teine projekt, millega hetkel töötan, kannab nime „Murtud lubaduste saak“ („Harvest of Broken Promises“). Teos räägib sellest, kuidas põllumajandus on viimase 30 aasta jooksul muutunud. Varem kasutasid talunikud tsüklilisi põllumajanduspraktikaid ehk säilitasid osa saagist järgmise hooaja külviseemneks, kuid nüüd on see asendunud turujõududest sõltuvate süsteemidega. Uurin probleemi eelkõige India kontekstis, näiteks selliste ettevõtete kaudu nagu Monsanto, mis nüüd kuulub Bayerile. Kõrvale toon paralleele sarnastest dünaamikatest Euroopas. Teos vaatab, kuidas kapital on ümber kujundanud põllumajandust ja loonud uusi sõltuvusvorme. Samal ajal jään ma avatuks. Minu kogemused toidavad mu tööd, nii et tulevased ideed võivad ka sealt esile kerkida.
Kunstnik Pankaj Tiwari. Foto: Frederik Klanberg
Kumu blogi 