Jüri Okas (1950). Pikali. 1974. Sügavtrükk. Eesti Kunstimuuseum
Jüri Okas kuulus 1970. aastate noorte kunstnike ringkonda, keda on esile toodud oma aja Eesti kunstiruumi radikaalsemate praktikate – irooniliste happening’ide ja ruumikriitiliste aktsioonide – sissetoojatena. Arhitekti taustaga Okase tegevus on tugevalt seotud ruumiga ka siis, kui tegemist on visuaalse kunsti alla liigitatavate väljendustega. Tema linna- või looduskeskkonda sekkuvad happening’id, maakunsti objektid, urbanistlikel atribuutidel põhinevad installatsioonid, ebatavalisest vaatenurgast arhitektuuri kaardistavad fotod kõnetavad aktiivselt ruumi ja keskkonna probleeme. 1970. aastate keskel hakkas Okas kasutama oma happening’e dokumenteerivaid kaadreid ning linnaruumi jmt fotosid alusena sügavtrükitehnikas teostatud kontseptualistlikes lehtedes. Montaaži ja abstraktsete graafiliste elementide lisamise kaudu lõi ta uusi kompositsioone, mis tekitasid nihestatud, kummastava efekti. Pakkudes omapärast kriitikat modernistlikule utoopiale, andsid need tunnistust (tehis)keskkonnast võõrandumisest ja sellega teistmoodi suhestumise vajadusest.
Kumu blogi 