Veebruari lõpus osalesid Kumu hariduskeskuse töötajad Maari Hinsberg, Frederik Klanberg, Maria Lota Lumiste ning Eesti Kunstimuuseumi kommunikatsiooni ja turunduse spetsialist Kadri Piirimäe Erasmus+ programmi raames õpirändel Tšehhi Vabariigis Prahas ning Saksamaal Dresdenis. Prahas kohtuti Kunsthalle Praha ja Praha Rahvusgalerii Messipalee (Trade Fair Palace) haridusmeeskondadega ning külastati Praha Linnagaleriid. Saksamaal tutvuti Dresdeni Riiklike Kunstikogude (Staatliche Kunstsammlungen Dresden, SKD) Albertinumi filiaaliga.
Kumu haridusmeeskond Kunsthalle Prahas
Kunsthalle Praha
Kõigepealt suundusime Tšehhi pealinna ajaloolises südames asuvas endises trafomajas 2022. aastal avatud Kunsthalle Prahasse, mis tegutseb sõltumatu ja rahvusvaheliselt mõtestatud kunstikeskusena, mille fookuses on uus meedia. Traditsiooniliselt on eristatud muuseume kui kogude säilitamise ja eksponeerimise kohti ning kunstihooneid ehk Kunsthalle’sid kui ajutiste näituste paiku. Sama põhimõtet järgib Kunsthalle Praha, mis küll järk-järgult täiendab oma kogu, ent avab seda külastajatele temaatiliste ajutiste näituste ja veebipõhise andmebaasi kaudu, mitte püsiekspositsioonina. Kunsthalle Praha defineerib end seeläbi paindliku ja ajakohase kunstiplatvormina, kus rõhk on ajutistel näitustel, kriitilisel mõtlemisel ja ühiskondlikul dialoogil. Oluline on ka koha ajalooline kihistus: endise elektrialajaama arhitektuur ning Kunsthalle mõiste seotus Praha mitmekultuurilise minevikuga on teadlikult kaasatud nii näituse- kui ka haridustöösse.
Lugemisnurk, kus toimuvad ka publikuüritused. Foto: Maari Hinsberg
Meie külastuse ajal oli Kunsthalle Prahas avatud kaks näitust. Alates 2020. aastast kunstnike duona tegutsenud sikau/pubalova näitus „All Things Digesting“ käsitles kehalisust, hoolt ja haprust poeetiliste installatsioonide ja materjalikatsetuste kaudu. Rahvusvaheliselt tunnustatud Slovakkia kontseptuaalkunstniku Roman Ondaki isikunäitusel „The Day After Yesterday“ olid igapäevased objektid ja olukorrad peente sekkumiste kaudu muundatud poeetilisteks mõtisklusteks aja, mälu ja identiteedi üle.
Vaateid Kunsthalle Praha näitustelt „sikau/pubalova: All Things Digesting“ (13.02.2026–11.05.2026) ja „Roman Ondak: The Day After Yesterday“ (13.11.2025–09.03.2026). Fotod: Maria Lota Lumiste
Kunsthalle Praha haridus- ja publikuprogrammides on selgelt tunda soovi rääkida kaasaegse kunsti kaudu kaasaegsetel teemadel. Koolidele suunatud programmides ei keskenduta niivõrd kunstiajaloolisele ülevaatele, vaid sellele, kuidas kunst suhestub nüüdisaegsete muutuste ja tehnoloogiatega. Muuseumitundides arutletakse näiteks tehisintellekti rolli ja piiride üle loomingulises töös, katsetatakse helikunsti loomist ning uuritakse, kuidas heli ja video koosmõju mõjutab tähenduste ja emotsioonide tajumist. Mõnes programmis kasutatakse ka 3D-printimist ja -skaneerimist, et pakkuda õppeprotsessi käigus kaasaegsete loomevahendite rakendamise kogemust.
Huvitav oli kuulda ka nende praktilise programmiloome loogika kohta: enamik haridusprogramme on loodud piisavalt paindlikuna, et neid saaks kohandada erinevate näitustega, mitte siduda ühe konkreetse väljapanekuga. Õpilastele on muuseumitunnid tasuta, tänu erasponsorite toetusele. Õpetajatega hoitakse kontakti tasuta ringkäikude ja suvekooli kaudu, mis pakub nii sisulist inspiratsiooni kui ka võimalust tutvuda uue hooaja plaanidega.
Mitmekülgne publikuprogramm pakub loenguid, vestlusringe, näitusetuure, performance’eid, kontserte jpm nii kohalikele ja välismaistele üksikkülastajatele kui ka Kunsthalle+ liikmetele. Õpirände ajal saime meiegi osa loengusarja „Art 101: How to Read Contemporary Art Today“ 4. loengust „Is it kitsch or is it art?“, mis keskendus pealtnäha isikliku maitse tihedale seotusele kultuuri, hariduse ja sotsiaalse seisundiga ning sellele, kuidas kunstnikud on huumori, paroodia ja liialduste kaudu vaidlustanud piire „hea“ ja „halva“ maitse, kunsti ja kitši vahel.
Omaette rõhk on programmidel, mis lähtuvad hoonest endast. Endises elektrialajaamas paiknev Kunsthalle Praha kasutab oma arhitektuuri õppimise lähtepunktina, sidudes ruumi, näitused ja kaasaegse kunsti vaatamise üheks tervikuks. Nii tekib arutelu mitte ainult teoste, vaid ka institutsiooni ja selle ajaloolise konteksti üle.
Kunsthalle Praha loengusarja „Art 101: How to Read Contemporary Art Today“ 4. loeng „Is it kitsch or is it art?“. Foto: Kadri Piirimäe
Eraldi äramärkimist väärivad peredele, lastele, aga ka täiskasvanutele loodud interaktiivsed tegevusruumid Kidshalle CTRL+Play, mis kutsuvad külastajaid mängima ootamatu instrumendi: 3D-printeritega. Spetsiaalse juhtpuldi abil saab uurida printerite tekitatavaid helisid, luua neist lühikesi kompositsioone ning kogeda, kuidas heli, valgus ja liikumine ruumis kokku saavad, sidudes hoone endise elektrialajaama ajaloo kaasaegse loomekogemusega. Lisaks saab 3D-printeritega ühendatud nuppe heliliselt ümber programmeerida, võimaldades kohalikel kunstnikel ja muusikutel seal DJ-sette mängida – Kunsthalle Praha töötajate sõnul toimuvad need sündmused justkui mini-Boiler Room’i formaadis.
Art Wall: Light Graffiti Spot ja Kidshalle CTRL+Play. Fotod: Kadri Piirimäe ja Maria Lota Lumiste
Samuti väärib tähelepanu Art Wall: Light Graffiti Spot – üheksameetrine valgusgrafitile pühendatud sein, kus külastajad saavad interaktiivse paneeli abil luua suuri valgusteoseid, teha seda koos teistega või jätkata kellegi eelnevalt alustatud tööd, jättes galeriiruumi oma helendava jälje.
Ka publikusündmuste kommunikatsioon on loodud selge pilguga oma sihtrühmale: põhirõhk on sotsiaalmeedial, eeskätt Instagramil, mida toetavad uudiskirjad ja aktiivne liikmete kogukond. Kunsthalle Praha kogemus kinnitab, et kaasaegse kunstiasutuse eduka toimimise aluseks on läbimõeldud sisu ja järjepidev dialoog publikuga.
Praha Rahvusgalerii Messipalee
Praha Rahvusgalerii (National Gallery Prague ehk NGP) on imposantne, kümmet filiaali ning Veneetsia biennaali Tšehhi ja Slovakkia paviljoni hõlmav kunstimuuseum, mis pakub õpilastele tasuta muuseumitunde kokku seitsmes haridustegevusega filiaalis. Kultuurihariduse rahastuse poleemika valguses on huvitav välja tuua, et 2021. aasta uuringu kohaselt on 50% NGP külastajatest jõudnud muuseumisse tänu kultuuriharidusele, st läbi kooli. Prahas külastatud kunstiasutustest on rahvusgalerii ehk enim meie Eesti Kunstimuuseumi moodi, kuna hõlmab paljusid filiaale erinevate kollektsioonide ja ajastute fookusega. Rahvusgalerii peahoones ehk Messipalees asuvad ka kõikide allüksuste kontorid.
Praha Rahvusgalerii, Messipalee vaated
Külastajatel on võimalik näha nelja püsinäitust, kus eksponeeritakse kunsti aastatest 1796–2021, ning vahetuvaid näitusi, mis enamjaolt keskenduvad kaasaegsele või modernsele kunstile. Püsinäitused uhkustavad imelise ekspositsiooniga: võimalik on näha nii kohalikke tippautoreid, vaimustavat Tšehhi kubismi ja abstraktsionismi kui ka maailmanimesid nagu Picasso, Monet, van Gogh, Rodin, Gauguin, Cézanne, Renoir, Schiele, Munch, Miró ja Klimt. Tšehhi autoritest kerkivad esile Emil Filla, Bohumil Kubišta, František Kupka, Antonín Hudeček ja Emanuel Krescenc Liška. Muljetavaldavaid avastusi ning taasavastusi jagus nii vanema kui ka modernse kunsti väljapanekuis.
Interaktiivsed alad
Haridus- ja publikutöö osas on muuseumil pakkuda lisaks näitustega kaasnevatele tegevustele ning paarile stuudiole ka tervet korrust hõlmav ruum, kus külastajad saavad suhestuda erinevate installatsioonidega, turnida mängunurgas, mängida pilli, lugeda raamatuid ning lihtsalt veeta perega aega ja näiteks käsitööd teha. See ala, nimega ATLAS, on publikule tasuta. Mõni aasta tagasi muudeti suur tegevusala tasuliseks, kuid kohaliku kogukonna tungival palvel jääb ATLAS siiski tasuta väärtusruumiks muuseumis. Isegi lühikese tutvustava tuuri ajal õnnestus meil näha gruppi 20-aastaseid raamatunurgas, mitut peret ning üksikkülastajaid mahukate näituste vahepeal hinge tõmbamas. Taoline ruumimaht ja võimalused on iga muuseumi unistus!
Tegevusala ATLAS. Installatsioonidega suhestumas Maari Hinsberg, Maria Lota Lumiste ning NGP kolleegid Anna Chmelová ja Oldřich Bystřický
Praha Rahvusgalerii haridustiimis on 13 liiget ning nad tegelevad pereprogrammide, muuseumitundide, erinevate publikuürituste, töötubade, konverentside, seminaride ja vestluste loomise ja korraldamisega ning sõprade klubi ürituste korralduse ja formaadi arendamisega.
Praha Rahvusgalerii pereprogrammide fookuses on lapse ja lapsevanema omavahelise suhtluse ja koostöö soodustamine. Rahvusgalerii kolleegid näevad, et ka paljud täiskasvanud jõuavad kunsti juurde läbi oma laste muuseumisse toomise ning pereprogrammides osalemise. Programmid peredele lastega alates kuuendast eluaastast toimuvad 2–3 korda kuus kõikides NGP filiaalides.
Meil õnnestus vaadelda Praha Rahvusgalerii Messipalees „Mängutoa“ programmi, mis toimub kahel päeval nädalas ja on suunatud 1,5–5-aastastele lastele ning nende saatjatele. Üks programm kestab tund aega ja on töötoa vormis või sisaldab erinevaid tegevuspunkte, kus saab ise midagi luua või loominguliselt mängida. Programmi sisu on pandud kokku koostöös kunstnikega, kes ammutavad inspiratsiooni muuseumi näitustest ja teostest. Programm oli väga populaarne, kohal oli vähemalt 30–40 last.
Iganädalane „Mängutoa“ programm
Haridusprogrammide loomisel koolidele keskendub Rahvusgalerii haridustiim põhiliselt püsiekspositsioonidele, vahetuvatele näitustele nad spetsiaalseid haridusprogramme ei loo. Koolidele suunatud programmide fookuses on kunsti vaatamise oskuste arendamine, seda tehakse läbi loominguliste tegevuste, töötubade, vestluste, aga ka integreerides muuseumitundidesse võtteid näite- ja tantsukunstist. Lisaks loovad NGP kolleegid koolidele õppematerjale, mida saab alla laadida nende kodulehelt. Materjalid on mõeldud kasutamiseks nii koolis ainetunni raames kui ka muuseumis kohapeal. Seega on loodud õpetajatele võimalus tulla koos klassiga muuseumisse ka iseseisvalt.
2–4 korda aastas korraldab NGP haridustiim õpetajatele seminare, kus antakse ülevaate oma programmidest ning tutvustatakse erinevaid metoodikaid ja materjale.
Praha Rahvusgaleriis õnnestus meil põgusalt kohtuda ka muuseumi kommunikatsioonijuhiga, kes rääkis meile oma osakonna tööst. Selgus, et nende jaoks on publiku kaasamisel ja ürituste reklaamimisel põhiliseks toimivaks kanaliks Instagram. Eelkõige keskendub NGP näituste turundamisele, kuid sel aastal on plaanis ka NGP brändi turundamisele suuremat rõhku panna. Huvitav oli seegi, et kümne filiaali peale on neil üks Facebooki ja üks Instagrami leht. Sotsiaalmeedia kanalite haldamise muudab see lihtsamaks ning soodustab filiaalide üleselt ühtse visuaalse keele, tooni ja stiili kasutamist.
Eesti Kunstimuuseumi ja Praha Rahvusgalerii kolleegid näitusesaalis
Praha Linnagalerii
Praha Linnagaleriis oli avatud näitus „Art of Activism“. Näitus algas ülevaatega erinevatest aktivistlikest liikumistest üle maailma, nende hulgas oli esindatud ka Balti keti lugu. Vaataja ees avanesid üksteise järel saalid, mis tutvustasid erinevaid aktsioone, proteste ja meeleavaldusi ning näitasid, kuidas aktivism ja kunst on olnud omavahel põimitud.
Peab tunnistama, et enamiku sellel näitusel viibitud ajast oli siinkirjutaja telefoni otsas – planeerimas kolleegidega Eestis meie enda n-ö aktivistlikku sekkumist õppekäikude rahastuse teemasse, millest nüüd on välja koorunud „Õpilased tagasi muuseumisse!“ kampaania. Sisuliselt jäi seetõttu palju vaatamata. Samas talletusid mällu näituse üldine iseloom ning see, kuidas ekspositsioon oli kujundatud ja kokku pandud. Väljapanek tundus olevat tehtud kättesaadavatest materjalidest: ressurssidega, mis kunstnikel parajasti olemas olid. See oli mõneti kaootiline ja segamini. Kui tahta dramatiseerida, siis võiks öelda, et see näitus ei olnud kujundatud, vaid kokku loobitud, improviseeritud, ise ehitatud tavaliste inimeste poolt, kes väga hästi ehitada ei oska – samamoodi nagu mõni aktivistlik barrikaad või näiteks Euromaidani linnak Kiievis.
Vaade ühele näituse „Art of Activism“ saalile
Anu Allas on Kumu Nõukogude aja Eesti kunsti püsinäituse kontekstis kommenteerinud, et kui sotsrealism hakkas Nõukogude ajal taanduma, siis pidi teoste sisu, vaatamata vormi muutusele, jääma jätkuvalt Nõukogude ideoloogiat propageerivaks. See polnud aga võimalik, sest vorm ja sisu on alati omavahel seotud. Selle üle jäin mõtlema ka Praha Linnagalerii aktivismikunsti näitusel. Näituse vorm sobis perfektselt selle sõnumiga. Samas on raske ette kujutada, et mõni suur muuseum – näiteks Kumu – lubaks endale sellise lähenemisega näitust ehitada. Meil on vaja planeerida, olla täpsed, teha nii, et asjad oleksid enne avamist läbi mõeldud, võimalikud turvariskid kaardistatud ja ohud kõrvaldatud. Ja kui vorm ja sisu on üksteisest sõltuvad, siis millised on need sõnumid, mida näiteks meie enda muuseumisse võtta ei saa, sest me ei saa nende väljendamiseks pakkuda sobivat vormi? On muidugi tore näha, et maailma muuseumid ja galeriid on erinevad ning saavad täita oma eripärast lähtuvaid funktsioone, mida teised kohad täita ei suuda või ei oska. Kaasa saab võtta mõtte, et muuseum, näitus, kunst ja aktivism on alati omavahel seotud. Muuseum ei ole kunagi apoliitiline tsoon: alati on mingi agenda, perspektiiv ja väärtused. Vahel on need ilmselged, teinekord mitte, aga nad on alati olemas. Oluline on olla julge, teada oma väärtusi ja mitte liiga palju mõelda selle peale, mida teised sellest kõigest arvavad.
Kolleegid näituse „Art of Activism“ üle arutlemas
Dresdeni Riiklikud Kunstikogud, Albertinum
Lähetusel olles oli meil soov külastada ka Dresdenit, mis asub Prahast paaritunnise rongisõidu kaugusel, et tutvuda Kunsthalle Lipsiusbau näitusepaigaga, kus eksponeeriti Eesti Kunstimuuseumi ja Dresdeni Riiklike Kunstikogude (SKD) koostöös valminud näitust „Spiegel im Spiegel. Eesti ja Saksa kunsti kohtumised Lucas Cranachist Arvo Pärdi ja Gerhard Richterini“. Selgus, et kunstihoone oli meie külastuse ajal näitusevahetuseks suletud, mistõttu külastasime Albertinumit. Viimane kuulub samuti Dresdeni Riiklike Kunstikogude (SKD) koosseisu koos Kunsthalle Lipsiusbau ja veel kolmeteistkümne teise muuseumiga, mis kõik asuvad Dresdenis.
Albertinum. Foto Kadri Piirimäe
Albertinumi näituseprogrammi fookuses on kunst alates romantismi perioodist kuni tänapäevani. Meie külaskäigu ajal olid avatud ka kolm vahetuvat näitust: „Paula Modersohn-Becker ja Edvard Munch. Elu suured küsimused“, „Avamere ääres. 19. sajandi põhjamaade meremaalid“ ning projektiruumi näitus „20 aastat Gerhard Richteri arhiivi. Teosed, materjalid, haruldused“. Kõige enam kõnetas meid Paula Modersohn-Beckeri ja Edvard Munchi näitus, kus kõrvuti oli kahe kunstniku „elu põhiküsimusi“ – elu algust, inimeseks olemist ja elu hääbumist – käsitlev looming. Samas tutvustati vaatajale lihtsalt, tabavalt ja lühidalt ajastu konteksti ning kunstnike elukäiku.
Näitusel „Paula Modersohn-Becker ja Edvard Munch. Elu suured küsimused“. Foto: Kadri Piirimäe
Albertinumi osalustuba. Fotod: Kadri Piirimäe
Albertinumi külastuskogemustest jäävad vastakad tunded. Muuseumi kassas tekkis segadus piletitega, mis lõppes kassatöötaja silmanähtava ärritumisega. Ka ei saanud me juhiseid ega viiteid majaplaanile, et aru saada, kust võiksime alustada ning kus asuvad vahetuvad näitused. Oleksime soovinud infomaterjali, et majaplaaniga tutvuda, kuid kassa lähedusest me selgitavat infot ei leidnud. Samuti ei saanud me kuigi palju juhiseid siis, kui küsisime saaliteenindajatelt abi, sest osad neist ei osanud inglise keelt. Kuigi Albertinumis eksponeeritud kunst pakkus elamust, jääb külastuskogemust varjutama mõningane ebaühtlus teeninduse kvaliteedis.
Lisaks Albertinumile külastasime Dresdeni Riiklike Kunstikogude koosseisu kuuluvaid Vanade Meistrite Maaligaleriid (Gemäldegalerie Alte Meister) ja Portselanikogu (Porzellansammlung), mis asuvad Zwingeris. Zwinger on barokne paleekompleks, mis rajati Saksimaa kuurvürsti August II Tugeva tellimusel pidustuste, vastuvõttude ja õukonnaürituste korraldamiseks.
Zwingeri vaated. Fotod: Maria Lota Lumiste
Oma ühepäevasel reisil jõudsime põgusalt tutvuda ka Neustadti linnaosaga, mis on Dresdeni kõige alternatiivsem, nooruslikum ja loomingulisem piirkond. See asub Elbe jõe põhjakaldal, ajaloolise vanalinna vastas. Neustadt on tuntud oma boheemlasliku, alternatiivse ja vabameelse atmosfääri poolest, seal asub palju galeriisid ja kunstipoode ning Kunsthofpassage. Viimane on hoovide kompleks, mis loodi 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses arhitektide, kunstnike ja kohaliku kogukonna koostöös, et elavdada sealset piirkonda ning luua mängulist linnaruumi.
Kunsthofpassage Dresdeni Neustadti linnaosas. Fotod: Kadri Piirimäe
Kumu blogi 