Olga Terri. Suletud. 1948. Õli. Eesti Kunstimuuseum
Olga Terri 1940. aastate maalid, mis lähtusid nii isiklikest kui ka kollektiivsetest traumadest ja läbielamistest sõja ajal ja nõukogude okupatsiooni esimestel aastatel, moodustavad erandliku peatüki Eesti kunstiajaloos. Hirmud, pained ja ahastus koonduvad võimsalt kokku Terri väikeseformaadilises teoses „Suletud“ (1948), mille kunstnik maalis enda sõnul ühe hingetõmbega. Kappavad hobused võimendavad ärevust, seostudes nii sõja eest põgenejate kui ka küüditatud inimestega, keda sunniti jätma oma kodune, tuntud keskkond ja liikuma hirmutava ebakindluse poole. Kevadtalve lapilise lumega maastikus surnuvankrite ja põgenevate inimestega metsikult kihutavate regede taustal on seisatanud karge taeva tooni nahaga naine, kelle silmad on pehmeks jooneks sulgunud ja käed on välise kaose summutamiseks kõrvadele tõstetud. Sarnaselt Terriga, kes kasutab oma traumade mahamaalimist justkui teraapiana, et vastu pidada, püüab hiirekarva kleidis naine kesk hullumist leida enda seest üles seda kõige viimast pidepunkti – rahustavat vaikust.
Kumu blogi 