Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis avanes aprilli algul näitus „Eesti reaalsused“, mille kureeris Jean-Baptiste Delorme. Näitusel on koos Olga Terri, Anu Põdra ja Kris Lemsalu looming: kolm eri põlvkonna kunstnikku, kelle loomingulistes teekondades on palju erinevusi, kuid ka ühisosa. Täna annab näituse tagamaadest ja avamisest täpsema ülevaate üks näituse koordinaatoritest Johanna Jolen Kuzmenko.
Näituse „Eesti reaalsused“ avamine Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis. Foto: Fabrice Gaboriau
Näituse taustast
Kuraator oli Eesti kunstiga varasemalt kokku puutunud läbi Balti sümbolismi näituse Musée d’Orsays. Sealt edasi tutvus ta Baltikumi kunstiga ning kui muuseumil tekkis mõte külastada Eestit, tuli ta koos MAM-i muuseumi direktori Fabrice Hergottiga 2024. aasta jaanuaris siinse kunstieluga tutvuma. Anu Põdra looming oli talle juba varem silma jäänud, kuid koos direktoriga jõuti mõtteni tuua kokku erinevate põlvkondade kunstnikud. Eriti kõnetas direktorit Olga Terri looming ning Terri ja Põder kõlasid kuraatori jaoks hästi kokku. Lemsalu looming sobitus kuraatori jaoks orgaaniliselt teiste kunstnike loominguga ning MAM-il avanes ka võimalus eksponeerida äsja Pompidou keskuse kogusse jõudnud Lemsalu teost „Car2Go“. Sellist kooslust – Terri, Põder ja Lemsalu – ei ole aga varem eksponeeritud ning nende looming toob ühiselt väljapanduna esile teatud eksistentsiaalsuse, materjalitundlikkuse ja melanhoolia.
Näituse „Eesti reaalsused“ avamine Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis. Fotod: Fabrice Gaboriau
Terri looming, millest on näitusel esindatud peamiselt Teise maailmasõja järgsed maalid, kannab endas ajastule omast ängi ja valu. Maailm, milles elas Terri, on väga erinev sellest, kus tegutseb Lemsalu. Ometi on ka tänapäevane maailm täis kriise. Lemsalu laveerib nende vahel pilguga, mis seda ängi küll tajub, kuid tema teosed räägivad samal ajal ka lootusest – võimalusest näha pimeduse keskel siiski mingit valguskiirt. Sünd ja surm, ning kõik, mis nende vahele jääb, on täis tõuse ja mõõnu ning ei kulge kunagi lineaarselt. Sellest räägivad ka tema näitusel eksponeeritud teosed ning sama sõnum kandus edasi avamisõhtu performance’is.
Kui Anu Põdra teoseid on viimastel aastatel näidatud mitmel rahvusvahelisel näitusel, sealhulgas Veneetsia biennaalil ja Suschi muuseumis toimunud retrospektiivnäitusel, siis Olga Terri looming on välispubliku jaoks uus avastus. Terri Teise maailmasõja järgsed maalid on Eesti kunstipublikule tuttavad – tema valuga laetud teosed lõpetavad Kumu kunstimuuseumi püsinäituse „Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945“ ning neid saab näha ka püsinäitusel „Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)“.
Nüüd asetub Terri looming aga täiesti teistsugusesse konteksti. Lisaks sellele, et samal näitusel on väljas ka Kris Lemsalu ja Anu Põder, on MAM-i muuseumis avatud Lee Milleri mahukas retrospektiiv. Seal on muu hulgas eksponeeritud tema tööd sõjakorrespondendina: fotod purustustest, haavatutest ja vabastatud koonduslaagrite valusatest hetkedest. Riigid, piirkonnad ja meediumid on küll erinevad, kuid sõjatrauma ning sellest järele jäänud äng hakkasid minu jaoks nende kahe näituse vahel selgelt resoneerima.
Näituse „Eesti reaalsused“ avamine Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis. Fotod: Fabrice Gaboriau
Kris Lemsalu performance
Kris Lemsalu performance’ite puhul on võrratu see, kuidas ta põimib oma etteastetes erinevaid kaastegijaid, meediume ja motiive. Näituse avamisel esitletud performance kulges mitmel tasandil ning üheks keskseks motiiviks oli nihestatud ja moonutatud maailmakaart, mis on ka osa tema seinal olevast installatsioonist.
Lemsalu on oma performance-kunstis pigem krüptiline – tema töödega ei kaasne pikki ja põhjalikke selgitusi, kus kunstnik avaks täpselt, mida ja miks ta teeb. See etteaste oli hea näide sellest, kuidas erinevad elemendid hakkavad omavahel suhestudes ise oma lugu rääkima ning jäävad ka hiljem vaikselt settima. Kuidas tõlgendada Maria Fausti kehastatud tegelast, kel oli seljas maailmakaarti kujutavast kangast nunnarüü? Faust ilmus publiku ette üllatusena – ta kõndis vaikselt trepist alla mängides saksofoni ning see mõjus väga lummavalt. Millega seostada maailmakaarti, millesse olid rüütatud ka teised performance’i kaasategijad? Maailmakaart, sellest edasi hetkeseis maailmas (mis on peaaegu katastroofiline) ning lõpuks küsimus, et mis koht on meil olukorras, kus teha ei saa eriti midagi, aga lootusetusesse samuti vajuda ei tohi? Lemsalu asetas MAM-i seinale keraamilistest tähtedest sõna HOPE ehk lootus. Aga mis koht on lootusel maailmas, kus uudisteportaali avamine paneb pigem pead raputama ja ohkama? Samas võib küsida, kas vaatamata sõjakollete arvule ja pidevalt lisanduvatele kriisidele ei ole just lootus see ainus asi, mis aitab edasi liikuda – usk, et mingil hetkel peab midagi paremaks minema. Ilma selleta tunduks hommikul ärkamine ja päeva alustamine märksa raskem.
Näituse „Eesti reaalsused“ avamine Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis. Kris Lemsalu performance. Fotod: Fabrice Gaboriau
Kokkuvõtteks
Kõik kolm kunstnikku on väga erinevad ning näitus ei paku kindlasti nende loomingu täielikku ülevaadet. Kõige põhjalikumalt on esindatud Anu Põder, kellelt on väljas teoseid erinevatest perioodidest. Olga Terri puhul on aga fookus kitsam: esile on tõstetud eelkõige tema Teise maailmasõja järgne loominguperiood. Terri loomekarjäär oli pikk ning ta elas peaaegu saja-aastaseks, mistõttu on see vaid üks väike killuke tema mahukast pärandist. Näitusele on kuraator valinud tööd selgelt kontseptuaalsest vaatenurgast lähtuvalt ning nagu ta ka avamisjärgsel tuuril rõhutas, ei ole tegu kõikehõlmava valikuga.
Jean-Baptiste Delorme’i kuraatorituur näitusel „Eesti reaalsused“. Foto: Johanna Jolen Kuzmenko
Näitust saadab ka prantsusekeelne näitusekataloog, mille andis välja Eesti Kunstimuuseum ning seda saab soetada nii MAMist kui ka Kumu poest. Kataloogist leiab kuraatori artikli Anu Põdrast, Eda Tuulbergi artikli Olga Terrist ja Pompidou kuraatori Alicia Knocki teksti Kris Lemsalu loomingust koos rohke pildimaterjaliga.
Pariisi näitus jääb avatuks 19. juulini.
Näituse „Eesti reaalsused“ prantsuskeelne raamat
Näituse „Eesti reaalsused“ avamine Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis. Foto: Fabrice Gaboriau
Kumu blogi 