2025. aastal jätkas Eesti Kunstimuuseum oma kogude täiendamist nii kunstiklassika kui kaasaegsete autorite loominguga. Mullu lisandus Eesti Kunstimuuseumi kogudesse 983 uut museaali, neist enamik jõudsid fotokogusse.
„Kollektsiooni lisandunud teoste autoritest võib esile tuua kunstnikud, kelle töid omandati pärast Eesti Kunstimuuseumis toimunud näitusi – Natalie Mei, Ülo Sooster, Merike Estna, Urmas Lüüs, Jaan Toomik –, ja kunstnikud, kelle looming on muuseumi huviorbiidis seoses plaanitavate näitustega nagu Kristina Õllek ja Angela Maasalu,“ ütles Eesti Kunstimuuseumi peavarahoidja Kersti Kuldna-Türkson.
Nii näiteks jõudis mullu Eesti Kunstimuuseumi kogusse Merike Estna monumentaalmaal „Pimedik“ (2024–2025), mis valmis Kumu kunstimuuseumi tellimusel rahvusvahelise grupinäituse „Nad hakkasid kõnelema“ jaoks. Teos kuulub mõni aasta tagasi kunstniku elukohas Mehhikos alguse saanud teemaliini, mis keskendub emaks saamise kogemusele ning sellega kaasneva „kosmilise plahvatuse“ kujutamisele kultuuriloost tuntud madonna ja lapse motiivi kaudu. Teose puhul on tegemist kunstniku seni mastaapseima kompositsiooniga, mille ta on maalinud ühele terviklikule lõuendile.
Eesti Kunstimuuseumi kogusse jõudis ka Urmas Lüüsi installatsioon ja kaks raami seeriast „Härra N-i elu ja surm“ (2024). Valitud kolm teost pärinevad Kumu kunstimuuseumi näituselt „Härra N-i elu ja surm“. See näitus juhatas külastaja väljamõeldud karakteri härra N-i majamuuseumisse, jutustades Lüüsi loodud uute kunstiobjektide ning muuseumide kogudest pärit tööde abiga kodanluse sünnist Eestis.
Eesti Kunstimuuseumi 106. sünnipäeva puhul kinkis Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Selts muuseumile Ülo Soosteri maali “Aknad” (1968–70). Ülo Soosteri autoritehnikas aknaseeria läbiv motiiv – nelinurkne avaus krobelises müüris – pärineb kunstniku Pika jala väravatornis asunud Tallinna ateljeest. Kunstniku viimastel eluaastatel alustatud, tühjaks jäänud aknavaatega teos võimaldab heita pilku Soosteri autoritehnika tööprotsessile. Lisaks jõudis muuseumi kogusse ka viis Soosteri joonistust, nende hulgas „Mona Lisa“ (1960), millega ta parafraseerib Leonardo da Vinci ikoonilist teost.
Darmstadti Baltisaksa Selts kinkis Eesti Kunstimuuseumile mullu kaks väärtuslikku Gustav Adolf Hippiuse portreemaali, mis kujutavad Hageri pastorit David Friedrich Ignatiust ja tema abikaasat Magdalena Christinat. Tegemist on olulise täiendusega muuseumi baltisaksa kollektsioonile.
Stockholmi oksjonilt omandas Eesti Kunstimuuseum Kristjan Raua joonistuse „Tammeraiuja“ (u 1938–1942). Suure tamme raiumist kujutav motiiv tugineb eepose „Kalevipoeg“ kuuendale lool ja on Raua säilinud loomingus haruldane. Joonistus kuulus 1944. aastal Rootsi lahkunud eesti arstiteadlase ja Tartu ülikooli õppejõu Jüri Suurküla kogusse.
Eesti Kunstimuuseumi kogusse jõudsid mullu ka Valerian Loigu, Edmund Arnold Blumenfeldti ja ajalehe Eesti Ekspress fotokogud. Eesti Ekspressi fotokogu sisaldab jäädvustusi Draakoni, Vabaduse ja Hobusepea galeriides toimunud näitustest, mis pakuvad väärtuslikku sissevaadet Eesti kunstiellu 21. sajandi esimesel kümnendil.
Toome allpool mõned näited Eesti Kunstimuuseumi kogudesse lisandunud teostest. Täismahus valikuga 2025. aastal lisandunud teostest saab tutvuda siin.
Gustav Adolf Hippius. Hageri pastori David Friedrich Ignatiuse ja tema abikaasa Magdalena Ignatiuse portreed. 1820. aastad(?). Õli
Hageri pastoraadis Ignatiuste perekonnas Carl Sigismund Waltheri juhendamisel oma esimese kunstihariduse saanud Gustav Adolf Hippiuse ilmekatel portreemaalidel on suur kunsti- ja kultuurilooline tähtsus.
Maalidel kujutatud Hageri pastori David Friedrich Ignatiuse ja tema abikaasa Magdalena Christina Ignatiusega (sündinud von Krusenstiern) sidus kunstnikku ka tihe perekondlik side, kuna Hippius oli abielus pastoripaari tütrega. Põneva olustikulise ajastut kirjeldava detailina on pastoriproua portreel näha puidust haspel, mille abil keriti kudumislõnga vihti.
Teosed kinkis Eesti Kunstimuuseumile Darmstadti Baltisaksa Selts (Deutsch-Baltische Gesellschaft).
Natalie Mei. Vaade koduaknast Tallinnas Miinisadamas. 1917. Tušš, akvarell
Teos annab tunnistust kõigest 17-aastase Natalie Mei suurepärasest joonistajaandest ja isikupärasest stiilist, näidates teda juba sel ajal küpse kunstnikuna. Veepinnal peegelduvad tuled mõjuvad ajastuomaselt suurlinlikult ja moodsalt.
Väikeseformaadiline akvarell omandati muuseumile SA Eesti Rahvuskultuuri Fondi Arvo ja Ingrid Nenni fondi toel ning oli eksponeeritud Kumu näitusel „Õed Meid. Avangard ja argielu“.
Natalie Mei. Vanglas. 1935. Pliiats
Teos „Vanglas“ on ilmekas ja haruldane näide Natalie Mei 1920. aastate lõpu ja 1930. aastate alguse uusasjalikust loomingust, millesse kuuluvad mitmed teisedki sotsiaalkriitilise sisuga teosed. Muuseumikogusse kuulus juba varasemalt graafikateose plaat, 2025. aastal õnnestus omandada ka ainus teadaolev säilinud tõmmis ja teose eeljoonistus. Kõik kolm olid eksponeeritud Kumu näitusel „Õed Meid. Avangard ja argielu“.
Kaja Kärner. Autoportree. 1959. Õli
Kaja Kärneri autoportree on valminud ajal, mil Tartu sõpruskonna meesliikmed olid nõukogude vangilaagritest naasnud ning end uuesti Tartus sisse seadnud. Sellega oli rühmituse elus alanud aktiivsema läbikäimise ja eksperimentaalsema loomingu ajajärk. Õueriides ja minekule pöörduv autoportree kujutab Kärnerit vahetult, rõhutades naiskunstniku kõrget enesehinnangut ja eneseteadlikkust olukorras, kus Kärner nõukogude Eesti ametliku kunstielu tunnustust ei leidnud. Tartu sõpruskonna naiskunstnikke on nende julge ja otsingulise loomingu tõttu nimetatud ka Karlova avangardistideks.
Ülo Sooster. Mona Lisa. 1960. Pliiats
Ülo Sooster on 20. sajandi Eesti kunsti üks novaatorlikemaid ja mitmekülgsemaid autoreid, kes on töötanud erinevates visuaalsetes süsteemides ja tegelenud nii maali, joonistuse kui ka animatsiooniga. Joonistus mängis tema kunstis olulist osa, toimides loomelaborina erinevate meetodite, ideede ja kujunditega katsetamiseks.
Siinne teos on ilmekas näide autori ühest meelisvõttest, kus inimnäo osade vahetamise abil luuakse fantastilisi ja sürrealistlikke tegelasi. Parafraseerides Leonardo da Vinci ikoonilist teost, astub Sooster modernistlikust, originaalsusel põhinevast diskursusest postmodernistlikusse mänguliste tsitaatide maailma.
Silvia Jõgever. Kompositsioon vihmavarjuga. 1961. Tušš, kollaaž
Silvia Jõgeveri erinevates tehnikates vormimängud on tähelepanuväärsed näited Tartu sõpruskonna otsingutest, mis laiendavad ettekujutust Nõukogude Eesti Teise maailmasõja järgsest modernismist. Ülo Soosteri ümber koondunud kaasamõtlejate ringkonda, kuhu lisaks Jõgeverile kuulsid ka Valve Janov, Kaja Kärner, Lembit Saarts, Lüüdia Vallimäe-Mark ja Heldur Viires, ühendasid katsetused kollaaži ja tušijoonistusega ning huvi sürrealismi, aga ka ajaloolise kunstipärandi vastu. Hoolimata ühisjoontest mõttekaaslaste loominguga on Jõgeveril õnnestunud luua isikupärane kujund, mis ühendab esmapilgul ühendamatud elemendid humoorikaks tervikuks.
Ekke Väli. Toode. 1994. Puit, plast
Enamik Ekke Väli teostest Eesti Kunstimuuseumi kogus on pärit 1980. aastatest, mil kunstniku esiletõus tollases modernistlikus skulptuurikäsitluses oli esileküündiv nii oma erandlike mõttemängude, stilistilise teravuse kui ka meisterliku materjalikäsitluse poolest. Kuid just järgmise kümnendi algul muutus Eesti kunstimaastik oluliselt.
Õõnestatud puutüvest kuumutatud plastikuga kaetud kolm objekti on loodud üheksakümnendate keskel, kui klassikaline modernistlik skulptuurikäsitlus oli Eestis aktiivselt kadumas. Skulptorid pöördusid oma otsingutes uute materjalide ja ideelahenduste poole. Nii võib ka Ekke Väli teoses näha kümnendil enamikus kunstiliikides levinud senisest erinevat kehalisuse tunnetust. Nii tehnilisel tootmisliinil pakendina kasutatud plastikul kui ka plastikkilesse suletud puidul oli sel perioodil just oma ajale spetsiifiline, eelnevast, samuti praegusest küllaltki erinev tähendus. Ekke Väli objektid on Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonile tänuväärseks täienduseks, avardades arusaama üheksakümnendate vabaskulptuurist.
Sigrid Viir. Võltspuhkaja reisipäevik. 2021. 10-osaline fotoseeria
Sigrid Viiri fotosari „Võltspuhkaja reisipäevik“ jätkab ideeliselt Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis toimunud isikunäituse „Võltspuhkaja“ temaatikaga, mille keskmes oli töö ja puhkuse piiride hägustumine kaasaegses ühiskonnas. Töö ja jõudeaja piir näib järjest enam käest libisevat, mida tõendab ilmekalt ka angloameerika keeleruumis selliste uudissõnade nagu workcation (töö/work + puhkus/vacation), bleisure (äri/business + jõudeolek/leisure) või bizcation (äri/business + puhkus/vacation) kasutuselevõtt. Sigrid Viiri efektne digitaalkollaaži tehnikas loodud fotoseeria, milles kunstnik viitab saksa romantiku Caspar David Friedrichi märgilisele teosele „Rändaja udumere kohal“ ning kujutleb iseend hallipäise pensioniealise kunstitöötajana kunagi tulevikus, võtab ühtlasi ilmekalt kokku vabakutseliste loomeinimeste ebakindla olukorra ning vaatleb kaasajal levinud hoiakuid ja harjumusi töö- ja puhkusekultuuris.
Kristina Õllek. Neelates hüpoksilist vett. 2023; Vee, tsüanobakteri, meresoola ja muu geopoliitilise jõu vool läbi metallvõrgu. 2022
Kristina Õllek on visuaalkunstnik, kes töötab foto, video ja installatsiooniga, keskendudes representatsiooniprotsesside, geoloogilise ainese, mereökoloogia ja inimtekkeliste keskkondade uurimisele. Õllek kasutab oma praktikas peamiselt uurimistööpõhist lähenemist, põimides sellega fiktiivse ja spekulatiivse perspektiivi.
Oma viimaste aastate näituseprojektides on ta põhjalikult uurinud Läänemere piirkonda, selle ökoloogiat ja geoloogiat ning süvamerepõhja kaevandamise temaatikat. Selle raames on ta keskendunud tsüanobakterile ja setetele ning arendanud välja endale ainulaadse autoritehnika, mida on kasutanud ka siinsete fototeoste loomisel. Õllek vaatleb Läänemere muutuvat ökoloogiat ja geoloogiat läbi ajaloo kaasajani ning ühendab selle kaudu siinse piirkonna mineviku ja keskkonna ajaloo uurimise kaasaegsete keskkonnaprobleemide ja -küsimustega antropotseeni ajastu kontekstis.
Angela Maasalu. Võta julgust. 2024. Õli
Londonis resideeruv Angela Maasalu on Eesti noorema põlvkonna silmapaistvamaid maalikunstnikke, kes oma hämarate sümbolistlike teostega on andnud uue hingamise 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse kaasaegse kunsti poolt maha kantud figuraalsele maalile. Ammutades inspiratsiooni kunstiajaloost, muinasjuttudest ja iseenda rikkalikust sisemaailmast ning unenägudest, on Maasalu kunst äärmuseni isiklik ja intiimne, pakkudes samas jõulisi metafoore oma ajale.
„Võta julgust“ on silmapaistev näide kunstniku nägemuslikust maalikunstist, mille esmapilgul eskapistlik laad peidab endas üllatavat sotsiaalset tundlikkust ja resonantsi praeguse sõdadest ja kriisidest räsitud ajaga.
Viktor Timofeev. Paberarhitektuur 1. 2025. Pliiats
Viktor Timofeevi joonistus täiendab tänu autori Läti taustale Eesti Kunstimuuseumi väikest Balti joonistuste ja graafika alakollektsiooni. Rahvusvaheliselt tunnustatud kunstniku teos on ilmekaks näiteks traditsioonilise joonistustehnika asjatundlikust kasutamisest kaasaegsete, mitmetähenduslikult avatud kujundite loomisel, genereerides autorit ümbritsevate argivaadete kummastuse kaudu uut tüüpi abstraktsust.
Eesti Kunstimuuseum omandas teose 2025. aasta suvel toimunud Tallinna Graafikatriennaalilt.
Kumu blogi 