Selle aasta novembris avaneb Kumu suures saalis rahvusvaheline kaasaegse kunsti näitus „Kes kardab emadust?“, mis tegeleb emaduse kogemusega nii isiklikus kui ka ühiskondlikus vaates. Näitus keskendub Ida- ja Kesk-Euroopa kunstile, luues mõne teema lõikes kontseptuaalsed (aja)sillad ka teiste regioonide ja perioodidega. Emaduse mõistet avardada sooviva näituse raames viis kuraator Eda Tuulberg regioonis läbi põhjaliku uurimistöö, külastades erinevaid riike ja luues kontakte paljude teemaga tegelevate kunstnike, kuraatorite ja uurijatega. Seekordses blogipostituses esitab ta valitud näidete abil sissevaate ettevalmistusprotsessi raames teostatud välitöödesse ja mõningatesse näitusel esile tulevatesse teemadesse.
Eda Tuulberg koos perega Hettie Judah´näitusel. Foto: Erakogu
Näitus „Kes kardab emadust?“ on üks väljunditest Eesti Kunstimuuseumi samanimelisele uurimisprojektile, mis vältab aastatel 2024–2027. Näitus esitab kaasaegse ja kriitilise vaate Ameerika feministliku luuletaja ja aktivisti Adrienne Richi 1976. aastal avaldatud raamatus „Of Woman Born: Motherhood as Experience and Institution“ (Naisest sündinud. Emadus kogemuse ja institutsioonina) sõnastatud, omas ajas murrangulisele ideele, et emadus on ühelt poolt küll väga isiklik kogemus, aga samas mõjutab ja raamistab seda kogemust asjaolu, et emadus on ka institutsioon, mille on ebavõrdsetel alustel suuresti kujundanud patriarhaalne maailm. Kuigi valdav osa emaduseteemalisi teoseid on loonud naiskunstnikud, käsitlen emadust Kumu näituse raames mittesoopõhise kategooriana, vaadeldes seda vastastikmõjulise suhtena hoolitseja ja hoolitsetava vahel. Lisaks, kui räägime emadusest, siis räägime ka vabatahtlikust lastetusest, õnnestunud ja ebaõnnestunud viljatusravi katse(te)st, nii vanemaks kui ka lapseks olemisest, reproduktiivõigustest, aga ka erinevatest perekonnaks olemise viisidest, üksikvanemlusest, vanemate puudumisest ning paraku ka vägivallast. Emaduse puhul räägime sündimisest ja surmast, aga loomulikult ka armastusest. Kumu näitusel avanevad emaduse kui väga avara ja keerulise teema erinevad tahud kunstnike isiklike kogemuste põhjal loodud teoste kaudu. Peamiseks näitust raamistavaks motiiviks on hirm, aga ka küsimus, kuidas hirmudega toime tulla. Loodetavasti pakub näitus, mille raames saavad väga paljud isiklikud kogemused jagatud kogemusteks, omal moel lohutust ja lootust.
Projekti ettevalmistuse raames oli mul võimalik lisaks Baltikumile külastada ka Tšehhit, Ungarit ja Poolat ning näitusel osalevad autorid on lisaks mainitud riikidele pärit Ukrainast, Slovakkiast, Saksamaalt, Austriast, Soomest, Rootsist ja Palestiinast. Lisaks osaleb näitusel Berliinis baseeruv rahvusvaheline feministlik kunstnike kollektiiv Maternal Fantasies ning esil on ka romade perspektiiv.
Kumu näituse ettevalmistusega samal ajal rändas Inglismaa eri linnades väga mõjusa demokraatliku žestina ringi Hettie Judah’ põhjalik näitus „Acts of Creation: On Art and Motherhood“ (Loomise akt. Kunstist ja emadusest), millega kaasnes samanimeline raamat. Minul oli võimalik näitust külastada Inglismaa põhjaosas asuvas ajaloolises tööstuslinnas Sheffieldis.
Hettie Judah´näitus „Acts of Creation“ (Loomisaktid). Fotod: Eda Tuulberg
Ühelt poolt andis näituse külastus teemasse vajaliku sissevaate, pakkudes teisalt huvi kuratoorses vaates. Näitus esitas 20. ja 21. sajandi kunsti kaudu emaduse kogemuse väga erinevaid aspekte, tõstatades küsimusi ja andes mõtteainest näiteks laiemalt sooproblemaatikast, hooletööst, reproduktiivõigustest, rasedusest, sündimisest, aga ka kaotusest. Kõige selle keskmesse oli tõstetud pühitsevalt kunstniku kui ema figuur. Judah on pikaajalise uurimistöö raames keskendunud just kunstnikest vanemate teemale, mida Eesti kunsti kontekstis on käsitlenud näiteks Ingrid Ruudi (vt siit). Näitusega kaasnev raamat avardas käsitlust ajalises mõttes veelgi, analüüsides ka ajaloolisi näiteid ning joonistades teema mõtestamisel välja üsna põhjaliku genealoogia.
Hettie Judah´näitus „Acts of Creation“ (Loomisaktid). Fotod: Eda Tuulberg
Judah’ uurimuste aluseks on feministlik seisukoht, et vanemluse teema on ühiskonnas ja seega ka kunstis ääretult oluline ning vanemlus ei tohiks saada takistuseks kunstniku karjäärile. Vabakutseliste kunstnike elu on tihti väga prekaarne ning vanemlus muudab kunstniku toimetuleku veelgi keerulisemaks. Sel teemal on ta varem avaldanud raamatu „How Not to Exclude Artist Mothers (and other parents)“ (Kuidas mitte välistada kunstnikest emasid (ja teisi vanemaid)) ja pidanud mitmeid ettekandeid (vt siit), mille peamine mõte on see, et kunstimaailm vajab paradigmaatilist muutust, süsteemi võrdsematele alustele viimist, et ka vanematel oleks võimalik edukalt kunstiväljal tegutseda. See tähendab Judah’ vaatest näiteks kunstnikest vanematele võimaluste loomist osalemaks residentuuriprogrammides, aga ka vanemluse arvestamist näituste korraldamise ja muude tööprotsesside puhul.
Viimastel kümnenditel on Euroopas ja mujal maailmas toimunud mitmeid mahukaid rahvusvahelisi emaduse teemalisi näitusi, nt „Home Truths: Photography and Motherhood“ (Kodused tõed. Fotograafia ja emadus) (2013) Londoni Photographers Gallerys, „The Great Mother“ (Suur ema) (2015) Milano Palazzo Reales, „MOTHER!“ (EMA!) Louisiana Moodsa Kunsti Muuseumis (2021) ja Mannheim Kunsthalles (2021–2022), „Mama: From Mary to Merkel“ (Ema. Maarjast Merkelini) (2025) Kunstpalast Düsseldorfis. Ühelt poolt on selliste näituste koostamine olnud teema läbimõtestamisel äärmiselt tänuväärne, kuid nagu ka Judah’ näituse puhul on Kesk- ja Ida-Euroopa, Baltikumist rääkimata, regionaalses vaates enamikes projektides justkui pimetähniks. Siit regioonist pärinevad kunstnikupositsioonid, nii ajaloolised kui ka kaasaegsed, pole neis läänes korraldatud näitustel, mis tegelevad emaduse problemaatikaga, eriti kaasatud olnud. Soovist luua dialooge just ka regionaalses vaates ning lisada selle kaudu rahvusvahelisele emaduse diskursusele meie piirkonna kogemust, oli minu soov algusest peale keskenduda eelkõige siinsele regioonile. Välitöö raames tuligi esile tihe uurijate ja kunstnike võrgustik ja avanes avar vaade teema erinevatele käsitlustele, mis kinnitas tööhüpoteesi, et probleem pole mitte selles, et emaduse/vanemluse teema oleks meie piirkonnas teaduslikult käsitlemata või kunstis esindamata, vaid erinevad lääne uurijad ei ole oma uurimuste raames kuigi varmad regionaalset ampluaad siia suunas laiendama.
Järgnevalt toon valitud kunstnike ja projektide näitel välja, milliseid erinevaid inspireerivaid praktikaid ja vaatenurki reisidel kohtasin. Mitmed mainitud kunstnikud ja teosed jõuavad ka Kumu näitusele, osa olen kaasanud projekti uurimuslikku artiklikogumikku, mille näituse raames eesti ja inglise keeles avaldame.
Külastasin mainitud riikides erinevaid kunstiinstitutsioone, kohtusin ja rääkisin teema uurijate ning kunstnikega. Institutsionaalses vaates on kõnekas – mis ehk ka põhjendab osaliselt seda, miks emaduse teemalisi teoseid on jõudnud lääne suurtele näitusele vähe, kui üldse – , et kaasaegse kunstiga tegelevate institutsioonide kogudes ei ole teema regioonis ühtlaselt kaetud. Läti Rahvuslik Kunstimuuseum oli selles plaanis positiivne erand. Vanemlus ei ole muuseumis olnud küll teadlikuks fookusteemaks, kuid mitmete kaasaegsete kunstnike loomingu näitena kogus siiski silmnähtavalt esil. Tšehhi kontekstis aga, kus vanemluse käsitlus nüüdiskunstis on alates 1990. aastatest alates erinevatel viisidel tooni andnud, oli avalike kogude vaade teemale kaasaegse kriitilise kunsti mõistes üsna olematu. Poola ja Ungari kontekstis on kaasaegse kunsti kogude kujunemisse oma jälje jätnud poliitilisest olukorrast tingitud pinged ja parempopulistliku maailmavaate foon. Neis riikides tunti muret selle üle, et nii rahvuskonservatiivne Õiguse ja Õigluse partei Poolas kui ka Ungari peaministri Viktor Orbani partei Fidesz on kultuuripoliitika kujundamise teel ilmselt kaudsel moel sekkunud ka muuseumide kogumispoliitikasse. Lisaks avaldasid paljud asjatundjad arvamust, et kuigi viimastel aastatel on vanemluse teema mitmetahulisus kaasaegses kunstis, aga ka ühiskondlikus vaates aina enam esil, on teemaga seotud problemaatika kriitiline käsitlus ja nähtavus kaasaegse kunsti väljal olnud pikalt marginaliseeritud.
Üks kõnekas näide Lätist on fotograaf Vika Eksta projekt „The Encounter“ (Kohtumine) 2023. aastast. Soovist dokumenteerida ja mõtestada sünnituskogemust, jäädvustas Eksta, nagu ta mulle seda sõnastas, sünnitamise protsessis kogetava valu koreograafiat. Lisaks on Eksta fotoprojekt, mida ta esitles koostöös kuraator Astrida Rinkega esmakordselt ALMA galeriis, üks väheseid emaduse kogemust vahendavaid näiteid läti kaasaegses kunstis, mis toob esile sünnituse reaalsuse. Näidata seda osa emadusest, mida pole läti kunstis emaduse teemas kuigi palju representeeritud – kehalist šokki, hirmu, verd ja valu. Kunstniku sõnul oli näituse tagasiside mitmetine. Oli neid, keda taoline visuaalne analüüs vägagi kõnetas, kes tundsid, et just selliseid reaalsusega kohakuti olevaid teemaväljendusi, mis toovad kehalisuse kaudu sisse eksistentsiaalse tasandi, on avalikus ruumis vajaka. Teisalt sai Eksta ka hulganisti kriitikat ja lausa süüdistusi teemal, et ta kasutab oma väga personaalset kogemust ekshibitsionistlikel eesmärkidel. Sellest tagasisidest peegeldub, et paljuski on eelistatum see, kui naise kogemust esitletakse pigem romantilise või isegi heroiseeriva tunde läbi, mitte rõhutades sünnituse kehalist ja toorest poolt.
Vika Eksta projekt „The Encounter“. Fotod kodulehelt
Tšehhi kontekstis tooksin ühe näitena sellest, kuidas kunstnikud ühiskondlikult settinud vanemlusega seotud mentaliteete järjekindlalt rebestavad, performance’i-kunstnike Kateřina Olivová ja Darina Alsteri poolt 2016. aastal algatatud, peamiselt kultuurivaldkonnas töötavaid lapsevanemaid koondava projekti Mothers Artlovers (Emad-kunstiarmastajad). Kunstnike sõnul kasvas kollektiivne ettevõtmine välja tundest, et vanemaks olemine kipub mingiks hetkeks haarama kogu identiteedi, ning seega otsiti võimalusi, kuidas vanemaks saades jääda siiski ka seotuks oma erialase tegevusväljaga. Sellest kasvas välja Brnos ja Prahas tegutsev, erinevaid kunstnikke, uurijaid, kriitikuid, praktikuid, aktiviste ühendav kollektiiv, mis soovib murda vanemlusega seotud mõttemalle ühiskonnas, otsida võimalusi vanemluse ja töö edukaks ühendamiseks kultuuriväljal ning teineteise toetamiseks ja võimestamiseks (vt kollektiivi manifesti siit). Lisaks regulaarsetele kohtumistele ja ühistele näituseprojektidele, kuhu on alati kaasatud ka osalejate lapsed (vabatahtlikkuse alusel), on kollektiiv korraldanud mitmeid aktivistlikke aktsioone. Näiteks toimus 2019. aastal Praha ühe märgilise kultuuriasutuse Rudolfinumi ees suurejooneline demonstratsioon, mille raames marsiti koos osalejate eri vanuses lastega emadusega seotud deviise kandvate plakatitega, toetamaks naisi/emasid/kunstnik-vanemaid.
Kollektiivi Mothers Artlovers aktsioon. Foto: https://www.digitalfeminism.net/2020x/artworks/fi/day6.php
Selle aktsiooni eesmärk oli pöörata tähelepanu näituseasutuste vildakale ja diskrimineerivale näitusepoliitikale, mis oli pikalt soosinud meeskunstnikke, jättes naiste, lapsevanemate ja laste kogemused ja vaatenurgad täiesti kõrvale. Lisaks moodustati Kateřina Olivová eestvedamisel 2013. aastal rühmitus Kojící guerilla, mille võiks eesti keelde tõlkida kui Imetavad Geriljad (vt siit). Selle eesmärgiks on astuda vastu ka Eestis ikka veel aeg-ajalt pead tõstvale dehumaniseerivale suhtumisele, mis puudutab avalikus ruumis imetamist. Rühmitus on Tšehhis korraldanud mitmeid aktsioone, mille raames kogunevad beebidega emad avalikesse kohtadesse, kus on aset leidnud imetava ema verbaalne ründamine või muul moel alandamine, et seal siis solidaarsust väljendades kollektiivselt oma rinnalapsi toita. Olivová ja Alsteri sõnul on nad tajunud, et mingi muutus Tšehhi ühiskonna mentaliteedis on läbi nende aastate kindlasti toimunud, kuid rõhutavad, et kavatsevad tegevusega jätkata ja hoida neid teemasid jätkuvalt aktuaalsena esil.
Kateřina Olivová tutvustamas enda doktoritöö põhjal välja antud intervjuude kogumikku „Milk and Honey“ (2020), kus on kogemuslood kultuuriväljal töötavatelt lapsevanematelt. Fotol Darina Alster oma lastega. Foto: Eda Tuulberg
Poola kontekstis on kõnekaks näiteks kunstnik-emade kollektiivsetest tegevustest ja aktivistlikest ettevõtmistest Cecylia Maliki eestvedamisel toimunud aktsioonid. Kohtusin Malikiga Krakówis, kus ta on suure loomemaja (rohkem infot) üks eestvedajatest. Malik on suutnud koondada kunstnikke, teadlasi, kommunikatsioonispetsialiste ja mitmete teiste valdkondade esindajaid, et seista vastu looduse hävitamist soodustavale poliitikale Poolas, saades laialdast meediatähelepanu, ning läbi selle on ta suutnud ka muuta poliitika suunda ja avalikku arvamust. Mitmed Maliki projektid on pööranud tähelepanu jõgede olukorrale; tema eestvedamisel seistakse vastu ka metsatööstuse invasiivsusele.
Cecylia Malik hoidmas käes koopiat Toruni etnograafiamuuseumi skulptuurist „Vistula jõed ja selle harud“ ning rääkimas projektist „Sisters of the River“ (2018). Foto: Eda Tuulberg
Näiteks sai 2017. aastal alguse projekt Polish Mothers on Tree Stumps (Poola emad kändudel), mis oli protest ja vastureaktsioon seaduste lõdvenemisega Poolas toimuma hakanud mastaapsetele lageraietele. Malik tundis, et peab midagi tegema ning hakkas süstemaatiliselt enda toona pooleaastast poega Ignatiust erinevates raiepiirkondades kändudel istudes imetamas käima, jagades sellest aktsioonist fotosid sotsiaalmeedias.
Cecylia Maliku aktsioon. Foto: Piotr Dziurdzia
Teema puudutas väga paljusid ning üsna pea ühines Malikiga aina enam imetavaid emasid. Neid kollektiivseid imetamisaktsioone dokumenteeriti pidevalt ning kõnekad fotod sümboolselt Madonna poosis keset raiesmikke istuvatest naistest hakkasid nii Poola kui ka rahvusvahelises meedias levima kulutulena. Ühel hetkel võeti avaliku raha toel ette performatiivne protestimeeleolust kantud palverännak Vatikani ning hea juhuse tahtel õnnestuski paavst Franciscusele endale edastada mure, et Poola katoliku kirik ja meedia toetavad loodust hävitavat seaduseelnõud ja selle eest seisvat keskkonnaministrit.
„Polish Mothers on Tree Stumps“ aktsioon Vatikanis. Foto: Tomasz Wiech
Aktsiooniga tekitati Poolas üpris jõuline kujutiste ja tähenduste dissonants. Poolas on loodushoid üks teemasid, mille raames toimub jõujoonte mahamärkimine parempopulistliku ja vasakpoolsema maailmavaate vahel. Malik ja tema ümber kujunenud emade kogukond täitsid aga religioosse Madonna motiivi kaasaegse ja progressiivse sisuga, võideldes selle kaudu ebavõrdsuse ja looduse hävitamise vastu.
„Polish Mothers on Tree Stumps“ aktsioon. Foto: Tomasz Wiech
Kumu emaduse näituse üheks teemaks on ka perekonnaks olemise küsimus, millest rääkisime pikalt ungari-prantsuse päritolu kunstniku Gideon Horváthiga tema Budapesti ateljees. Samasoolises partnerlussuhtes Horváth rääkis avatult enda kogemusest seoses sooviga kasvatada kunagi peres ka last. Ungaris on Orbani partei Fideszi vägivaldse poliitika tõttu samasooliste perekondade võimalused väga piiratud. Seadused välistavad hetkel nii seadusliku kooselu, abielu kui ka adopteerimise. Abort on küll seaduslik, kuid psühholoogilise survemehhanismina on naine enne protseduuri kohustatud kuulama loote südamelööke. Isegi kui otsustatakse luua laiendatud pere, kus bioloogiline vanem ja samasooline paar leiavad võimaluse üheskoos laps saada ja teda koos kasvatada, puuduvad igasugused võimalused taolistes peremudelites kõigi liikmete kohustusi ja õigusi seaduslikult määratleda. Horváthi jaoks on see südantlõhestav olukord, sest välistab võimaluse olla ühiskonnas aktsepteeritult lapsevanem. Osalt selle olukorra pinnalt, aga teisalt mõtiskledes enda ja oma isikliku kogemuse üle üksikemaga üles kasvamisest, on kunstnik loonud mesilasvahast skulptuuri „Perekond“ (2025), milles üheskoos eksisteerimist ja pereks olemist ei defineeri kuidagi kindlad rollid, sugu või hierarhiad.
Gideon Horváth ateljees, taustal skulptuur „Perekond“. Foto: Eda Tuulberg
Kõik eeltoodud kunstipraktikad toovad esile Kumu näituse keskse problemaatika – kuidas ühiskondlik mentaliteet, ideoloogiad ja ka keel defineerivad, raamistavad ja mõjutavad isiklikku emadusekogemust ning millistel viisidel saaks teha ruumi erinevatele reaalsustele ja avardada seda, kuidas me individuaalselt ja kollektiivselt emadust mõtestame.
Kumu blogi 