Kumu kunstimuuseumi kolmandal korrusel on veel kuni 22. veebruarini avatud Mari Kurismaa esimene suur retrospektiivnäitus „Videviku geomeetria“ (kuraator Mari Laanemets), mis koondab tema loomingu keskseid töödegruppe, andes ülevaate kunstniku laiahaardelisest tegevusväljast, mis ulatub maalikunstist ja sisearhitektuurist graafika, aktsioonide, kunstnikuraamatute ja slaidiprogrammideni. Eesti Kunstimuuseumi maalikogu juhataja Liisa Kaljula vestles kunstnikuga tema Tallinna kodus ja ateljees lähemalt näituse tagamaadest ja loomingulisest praktikast.
Mari Kurismaa oma ateljees 1987. aastal. Foto: Voldemar Maaski. Kunstniku loal
Kumu näitusel on eelkõige fookuses sinu 1970. ja 1980. aastate maalilooming. Kuidas sa ise hilisnõukogude perioodi tagasivaatavalt näed?
Hilisnõukogude ajal, eriti kaheksakümnendate esimesel poolel, oli mul niisugune tunne, et ma olen topitud mingisse tuukrikella, mis vajub järjest sügavamale ja ühel hetkel välisrõhk lihtsalt vajutab selle kokku. Ängistus oli niivõrd suur ja iga päevaga läks elu ainult lollimaks. Toona tundus, et inimesed kogunesid öösiti lõkete ääres, sõpradega pimedas räägitud jutud aitasid edasi elada, sest päevad oli lihtsalt täis avalikku mõttetust.
Ühel hilisõhtul koju minnes nägin, kuidas Paldiski maantee ja Tehnika tänava nurgapealse maja seinal olevale hiigelsuurele Leonid Brežnevi portreele maaliti ühte ordenit juurde. Vot nihuke aeg oli, hiirvaikuses maaliti ühte ordenit Brežnevile juurde, suurt muud linnaruumis ei toimunud.
Kas maalimine aitas?
Ikka. Kunsti tegemine tundus toona üks väheseid mõtestatud tegevusi, sest nõukogude majanduselus osalemine eriti ei paelunud. Ma läksin juba kolmandal kursusel Mistrasse tööle. Neil oli vaja sisearhitekti ja ma kauplesin välja head tingimused – pidin tööl käima ainult korra nädalas, siis leppisime mu töömahud ja tähtajad kokku. Nii ma seal käisin ja nägin seda nõukogude töökultuuri.
Ja ma mäletan naistepäevi Mistras. Kõik tulid hommikul tööle, puidust kirjutuslauad lükati kokku ja siis pakuti kolmeliitristes purkides valmis segatud mandariinimahla viinaga. Seda kokteili oli ikka nii palju, et kella 12-ks olid prouadel juba kübarad kergelt viltu peas ja kõigile naistele kingiti pakk vatti. Tähendab, sa ei kujuta lihtsalt seda idiootsust ja puudust ette, aga inimesed olid sõbralikud ja kenad.
Ja sina olid just sellel kõige hullemal defitsiidiajal väikeste laste ema – ajal, mil ei olnud mähkmeidki võtta. Rääkimata nõudepesumasinatest ja põrandapesurobotitest, mis tänapäeval tööl käivat naist nii palju aitavad.
Ega omaõmmeldud marlimähkmetel polnud häda midagi. Kui sa kusagilt mingi ime läbi mõned pabermähkmed said, siis sa hoidsid neid selleks ajaks, kui külla või arsti juurde läksid, et mitte seda pagana pissimajandust pikalt kotis kaasas vedada. Pesumasinad olid siiski olemas, kuigi mitte täisautomaatsed. Kaarel andis mulle lahkelt maalimiseks mõned tunnid ja kasutas ise seda aega pesupesemiseks. Vaja oli masina ühes pooles pestud pesu kergelt välja väänata ja laduda kõrval olevasse tsentrifuugi, suuri linu väänata oli mulle füüsiliselt raske. No ja siis seda tegi Kaarel ja poisid kutsusid pesumasinat issi solgimasinaks. See oli päris armas.
Me saime sellel ajal Kunstnike Liidu poolt Lasnamäe korteri. Loomulikult ei olnud meil telefoni, seal oli terve siseõue peal ainult üks telefoniautomaat ja ei saa öelda, et see alati töötanud oleks. Sa ei saanud isegi taksot tellida ega arstile helistada, buss meie majade juurest linna hakkas hoopis hiljem käima. Elu Lasnamäel oli paras väljakutse, aga samas oli meil suhteliselt hea planeeringuga suur ja soe korter. Vesi küll alati üles ei jõudnud ja lift ka alati ei töötanud, aga siiski …
Mari koos abikaasa Kaarel Kurismaa ja lastega Lasnamäel. 1987. Foto: Kalju Suur. Eesti Kunstimuuseum
Sellest hoolimata oled varasemates intervjuudes öelnud, et maalima hakkasid sa just Lasnamäe perioodil, siis, kui said emaks.
Jah. Varasem eksperimenteerivam kunsti tegemine eeldas suuremat vabadust ja mingeidki side- ja transpordivahendeid. Oma koduateljees paari-kolme tunni kaupa oli täiesti võimalik maalida. Ja ma arvan, teisedki emad on kogenud, kuivõrd väikesed lapsed sunnivad sind oma aega hästi ära kasutama.
Kuidas õnnestus lapsed eemal hoida sinu Lasnamäe korteri elutoas asuvast ateljeest?
Kuna poisid olid tõelised rüblikud, siis tundus kõige lihtsam oma mõneks napiks töötunniks ateljeeuksel link eest ära võtta. Mul oli üks hall maalikittel, mille taskusse ma selle lingi panin ja ma olin nii harjunud, et maalides oli mul alati link taskus.
Aga ega need lapsed ju seal teisel pool ust vaikselt ei ole.
Ei ole jah, see on jälle see keskendatuse küsimus. Tähelepanu suunamise võime on mulle alati oluline olnud, ja nõukogude ajal oli niisuguseid stiimuleid, mis sind kütkestasid, ülivähe. Enda igasugustest asjadest välja lülitamist olin harjutanud juba varasest ajast, sest lihtsalt nõmedust oli nii palju – see aeg peamiselt sellest koosneski. Ühesõnaga jagasid väga selgelt ära asjad, mis sinust olenevad ja asjad, mis sinust ei olene ja tegelesid nendega, mis sinust olenevad.
Mari Kurismaa kunstiinstituudi sisearhitektuuri kateedri lõpetamise aastal. 1979. Fotograaf teadmata. Kunstniku loal
Alati, kui sinuga intervjuud tehakse, küsitakse, et kuidas sul on õnnestunud kahes valdkonnas tipptasemel tegutseda. Võib-olla sa ise ei tajugi, et nad nii erinevad on, aga nõukogude aeg armastas eristusi, distsipliinide piirid olid väga selged ja tugevad. Et kui sa olid sisearhitektina ERKI lõpetanud, siis sa olid sisearhitekt. Punkt.
Ega ma väga pikalt ei tegutsenud kahes valdkonnas korraga ‒ lõpetasin ERKI aastal 1979 ja mu esimene laps sündis 1982, see on siis neli aastat. Aga see oli minu jaoks tõesti äärmiselt intensiivne aeg, püüdsin ennast kuidagi leida nii sisearhitekti kui ka kunstnikuna.
Materiaalsed võimalused nõukogude ajal sisearhitektuuriga tegeleda olid ikka üsna olematud. ARS oli see koht, kus olid korralikud töömehed ja korralikud materjalid, samuti Standardi ja Kooperaatori töökojad, aga sinna polnud minusugusel algajal eriti asja.
Nii juhtuski, et laste kõrvalt otsustasin hoopis maalida, et siis paarkümmend aastat hiljem uuesti sisearhitektina tööle hakata. Neid töid paralleelselt teha pole võimalik, kuigi algul proovisin. Maalijana peab teatud segamatu süvenemine võimalik olema, aga projekteerijana pead olema telefonikõne kaugusel. Sel ajal lummasid mind Tallinn 10 arhitektide tegemised ja tänu oma haridusele käisin ühte sammu pigem arhitektuurse mõttega, samas muidugi püüdsin ka kontseptuaalse kunstiga kontaktis olla.
Mari Kurismaa ja Mari Kaljuste. Lüüriline tsükkel. Sõnad Tallinnas. 1980. Kunstnike loal
Nõukogude aeg oleks olnud suurepärane kasvulava kontseptualismile, aga miskipärast Eestis 1970.‒1980. aastatel suuremat kontseptualismilainet ei tekkinud. Ja mina olen seda endale seletanud just sellega, et kogu nõukogude materiaalne kultuur oli nii vaene ja ebakvaliteetne, et kunstnikud olid sunnitud kvaliteetset, käsitöölist, kõrgesteetilist kunstiobjekti au sees hoidma.
Küllap suuremas plaanis nii ongi. 1980. aastad olid ka art disain’i aeg, meie „Ruumi ja vormi“ näituste traditsioon istub ka selles mõttelises reas. Inimesed tahtsid näha ilusaid ja huvitavaid asju. Et elu ise oli kaootiline ja koledavõitu, siis kunst pidi korrastatud ja ilus olema.
Kuidas sa ennast põlvkondlikult määratled, sest kuigi oled tihedalt lävinud nii ANK ’64, SOUP ’69 kui Harku ’75 kunstnikega, siis oma sünniaasta poolest võiksid olla peaaegu et Raoul Kurvitza ja Tiina Tammetalu või Kaido Ole ja Marko Mäetamme põlvkonda kuuluv.
Kaidoga ja Markoga on mul circa 8 aastat vahet, SOUPi põlvkonnaga umbes sama palju. Ega ma ei tunne end kuuluvat ühessegi gruppi, pigem olen ikka kusagil pisut põlvkondlikust pealiinist kõrval seisnud.
Aga millal kohalik maalikunstnike tsunft sind omaks tunnistas?
Pean ütlema, et ma tundsin ennast väga soojalt vastuvõetuna, see oli nii raske aeg, kunstnikud toetasid üksteist ja üldiselt kultuuriinimesed olid hästi kokkuhoidvad. Võib-olla ainult Olev Subbi, kes Sirje Runget maalijana tunnustas, aga kuna minu maalidel ei olnud nähtavat pintslikirja nagu Rungel, siis mina tema jaoks maalijana ei kvalifitseerunud.
Aga miks sa peale taasiseseisvumist maalimise katki jätsid? Eesti maalikunstile oli see muidugi eksistentsiaalselt väga raske aeg.
Üheksakümnendatel ma ikka väga tahtsin veel maalida, aga siis mulle hakkasid järjest rohkem pärale jõudma need nõuded, mida moodsale kunstile esitatakse. Ja ma tundsin, et ma poleks elades hakanud kunstnikuks, kui oleks olnud samasugune situatsioon. Ja samasugune vaimne atmosfäär ja eeldused.
Et sind see läänelik kaasaegse kunsti maailm, mis võimsalt toona sisse tungis, tegelikult ei paelunud?
Ei paelunud jah. See pigem kohutas mind, sest põhimõte, et kunsti kõrgem ülesanne on hoida kriitikapeeglit rahva silme ees, tundus mulle täiesti vastuvõetamatu. Minu järjest süvenev arusaam on, et midagi kritiseerides sa tegelikult võimendad seda nähtust. Tähelepanu on kõige kallim ressurss siin maailmas ja kui sa millelegi selle suunad, siis sinna see energia läheb. Ajakirjanduses on sellest ammu aru saadud, aga millegipärast kunstis seda teadmist niisugusena ei aktsepteerita.
Mul on kahju, et ma Aleksander Zahharovi „Mõtlevate piltide“ näituse arvustust kõrvale ei pannud, sest ta oli minu jaoks üks esimesi, kes väitis, et nõukogude ajast sa ei saa välja nõukogude aega kritiseerides. Sa saad sealt välja rohelusse sõites, hästi, aga kritiseerides põhimõtteliselt sa lihtsalt oled selle süsteemi tubli osa.
Mari Kurismaa esimene isikunäitus Draakoni galeriis. 1987. Foto: Mari Kaljuste. Kunstniku loal
Sa oled öelnud, et sinu kunst on alati balansseerinud lummuse ja paine piiri. Ja sa püüad siis mitte kalduda liiga palju ei ühele ega teisele poole.
Jah, selles see kunst ongi. 1980. aastate pildid on minu meelest parema mõjuga, seal on rohkem avarust, rahu ja harmooniat. 1990. aastate lõpus tahtis paine domineerima hakata, tundsin end naftaajastu toksilisse urbanismi kinni jooksnuna.
Sa ütled ka alati, et sa ei ole selles mõttes kaasaegne kunstnik, et sinu loomingu inspiratsiooniallikad on alati olnud aegadeülesed. Aga mis sa arvad, kes sind selles osas ikkagi kõige rohkem on mõjutanud, on see Leila Pärtelpoeg, on see Tõnis Vint? Mõlemal on olnud veendunud selles, et kunstiajaloo süvitsi tundmine, kogu maailma kultuur läbi aegade on see pinnas, millest uus looming saab sündida.
Just nad mõlemad, mõlemad nimed on kindlasti mind mõjutanud.
Aga tegelikult ma tunnen, et kõige rohkem on mind mõjutanud lapsepõlv, olen üles kasvanud teatavas siseemigratsioonis.
Nii isa, ema kui ka vanaema, kellega koos elasime, olid ära istunud oma Siberi-aastad ja meie külalised olid ka vastava „profiiliga“. Lasteaiakohti me vennaga ei saanud, vaid istusime oma tillukeses korteris ja vaatasime meelelahutuseks pilte vanast 19. sajandi Meyeri leksikonist. Meile oli endastmõistetav, et kõik, mida kodus räägiti, sellest väljas ei räägitud.
Meie peres oli tegelikult veel kolmekümnendate aastate esimesel poolel olnud kodune keel saksa keel. Vanaisa oli keemik, õppinud Peterburis ja Riias. See saksa keele teema ei olnud midagi, mille üle esimeses vabariigis uhkust tunda, veel vähem võis sellest nõukogude ajal rääkida. Ja nüüd oleme jõudnud postkolonialismi, kus me peame analüüsima, kuidas me sellest vabanenud oleme ja mida see meile kaasa on toonud.
Aga Euroopa tuli meile läbi Saksamaa, no siin ei ole üldse kahtlust. Ja siis kõik need baltisaksa veidrused ja mu vanaema oli selline väga šikk tsaariaegne daam, kes sai omal ajal päris hea hariduse, ta käis Tartus Grassi Gümnaasiumis ja oli üldse kosmopoliitse meelelaadiga.
Mitmete vabariigiaegsete Eesti kunstnike esimene keel oli ka saksa keel, Ado Vabbegi oli selline.
Just täpselt. Tegelikult kõik ju oskasid eesti keelt ja mu tädi, ema õde õppis ülikoolis Sten Karlingi juures kunstiajalugu ja tema siis lõpuks võitles selle eest, et kodus räägitaks eesti keelt.
Ja siis meie suurepärane ajalugu ‒ kes õigel ajal ära ei läinud, need istusid Siberis. Viiekümnendate lõpuks saime ikkagi pisikese korterikese, see oli meil nagu allveelaev vana mööblit täis, magati välivoodites ja kõnniti külg ees. Kui meil külalised käisid, siis meie vennaga istusime kaheksakandilise laua all nagu väikeses paviljonis ja kuulasime teiste juttu.
Mari Kurismaa vennaga. 1963. Fotograaf teadmata. Kunstniku loal
See oligi nõukogude ajal niimoodi, lapsed istusid laua all, kui külalised olid külas.
Jah, nagu ei olnudki tegelikult muud kohta, kui sa tahtsid ruumis/seltskonnas olla, aga külaliste jutud oli väga huvitavad ja üldse käis meil palju külalisi.
Meie juristist onu Toompeal olnud kabinetist pärit vana neogooti mööblikomplekt on üsna omanäoline ja üle võlli ‒ baldahhiiniga diivan, kaheksakandiline paviljon-laud jms. Sattusin mõne aasta eest Tarbekunstimuuseumis ühele Soome kollektsionääri Eestiga seotud materjalide väljapanekule. Ja kas sa kujutad ette, äkitselt leian need meie mööbli kavandid sealt vitriinist! Ja tuleb välja, et need on Anna von Maydelli kavandid aastast 1903. See on üks tükk Eesti kunsti ja mööbliajalugu ja keegi ei teadnud üldse, et see alleski on.
Ma ei teagi, mida kogu selle õnnega edaspidi peale hakata, tegelikult see paralleelmaailm on mul kogu aeg nagu tugevalt naha vahel olnud.
Nii et tegelikult sinu lapsepõlv on möödunud Euroopa kultuuri sees?
Jah, ma tõesti tunnen ennast nagu mingisugune iidvana eurooplane. Meie pere elas toona Pärnus ja mul on mälupildid, kuidas me ema ja vanaemaga jalutamas käisime. Minu vanaema oli niivõrd mitte vanaemalik tüüp, kui üldse olla saab, tema sees elas veel mingisugune vana baltisaksa vaim. Ta kandis endas vana kaduva maailma arusaama, et tööga ei maksa üle pingutada, kõige tähtsam on see, kui kena sa inimeste vastu oled. Ja väga oluline oli see, kuidas sa aega mööda saatsid.
Kas sa oled temalt ka midagi õppinud?
No ikka, sealt ma olen seda õppinud, et kunagi ei tohi materiaalseid väärtusi panna inimsuhetest ettepoole. Sest töö on oluline ja meie oma luterlikus kultuuriruumis teame seda, et see on alati väga-väga oluline, aga kui sa veel ka materiaalsed väärtused sinna juurde paned, inimsuhetest ettepoole, no siis on häda käes.
Ja ometi oled sa terve elu tohutult tööd rabanud teha.
Ikka peab tööd tegema, see on selge. Siin ei ole nagu varianti, ja seda ma olen tundnud, kuidas mind on vihastanud, kui keegi ei tee oma tööd hästi. Vaat see on üks väheseid asju ja siis ma mõtlen, et oot-oot, nüüd võta ennast kokku, sest see ei ole see kõige tähtsam asi.
Mari Kurismaa Vilniuse maalitriennaalil. 1987. Foto: Mari Kaljuste. Kunstniku loal
Millal sinu koostöö Eesti Kunstimuuseumiga algas?
Mulle väga meeldis koos Mari Kaljustega kujundada Kadi Polli kureeritud vennakeste Kügelgenide näitust. See töö Kadrioru muuseumis leevendas mu vana mahasalatud igatsuste värki, millest olin püüdnud kogu aeg vaikides mööda minna ja mida mul ei olnud võimalik peaaegu mitte kellegagi jagada.
Et see koostöö muuseumiga võimaldas sul nagu mõnes mõttes oma lapsepõlve normaliseerida?
Just, nii sain selle baltisaksa teema integreerida uuesti oma ellu aktsepteeritaval kombel, vabanedes lapsepõlve vaikimisvandest.
Milline on üldisemalt su suhe muuseumitega? Kui sa reisil käid, kas sa alati esimesena asjana lähed muuseumisse?
See võib kergesti juhtuda. Eriti armastan kohalikke pisut vanemaid maaliväljapanekuid, see keel on mulle nii mõistetav ja annab hea kontakti kohavaimuga.
Kelle maalide ees sa kõige pikemalt seisatad, kui käid välismaa muuseumides?
No tead, eks mul ikka on need vanad armastused, Paul Delvaux ja Giorgio de Chirico, sinna ei ole midagi parata, see ei lähe mööda. Üldse sõdadevahelise aja kunsti vaatan alati eriti hea meelega.
Kumu blogi 