Bernard Picart (1673–1733). Galateia triumf. U 1724–1733. Ofort, paber. Eesti Kunstimuuseum
Prantsuse raamatuillustraatori Bernard Picarti graafiline leht „Galateia triumf“ ei kujuta tegelikult tuntud müüti Pygmalionist ja Galate(i)ast, vaid hoopis lugu neriid Galateiast, kelle armsama tapab armukade kükloop ja kes seejärel muudab oma armastatu surnukeha ojaks. Ometi ei ole ilmselt juhus, et Pygmalioni skulptuur kannab sama nime, sest mõlema loo keskmes on transformatsiooni motiiv. Pygmalioni müüt kehastab kahtlemata ühe inimkonna suurima iha arhetüüpi: muuta inimese tehtud elutu asi elavaks olendiks. See müüt on metafoorina läbi käinud paljudest uue meedia kunsti tekstidest alates 1990. aastatest, kuid alles nüüd, kui tehisaru ja humanoidsete biomehaaniliste robotite arendamisel on jõutud järgmisse faasi, on sellest põhjust tõsisemalt rääkida. Teema puudutab kunstnikke, nagu ta puudutab tervet inimkonda, pannes paratamatult küsima inimkonna uuemate arengusuundade kohta ning uurima, kuidas muutuvad meie enesetaju ja minapilt. Mingis mõttes on meie suhe tehisaruga nagu duett – see suhe on kahepoolne, meie peegeldume temas samamoodi nii heas kui halvas.
Mõne aastaga on tehisaru muutunud peaaegu asendamatuks osaks meie igapäevaelust, koolitajad on leidnud üles uue rahateenimise viisi ja õpetavad inimestele, kuidas paremaid prompte kirjutada, õpetajad üritavad koolides vahelduva eduga lapsi tehisarust võõrutada ja seda paremini kasutama õpetada. Humanoidsed seksirobotid pakuvad digitaalse üksinduse käes kannatavatele incel’itele lisaks ka sotsiaalset lohutust; Donna Haraway „Küborgi manifest“ (1985) kuulub uue tehnomaailma fundamentaalsete alustekstide hulka samamoodi, nagu Stelarci projektid näivad praegu juba kauge kunstiklassikana. Me oleme korraga nii trans- kui ka posthumanistlikud. Simulacra ja simulatsiooni vahekorrad hakkavad üha rohkem kalduma viimase kasuks, kuid kas metaversumis on elu lõbusam?
Kumu blogi 