Zürichi Kunsthalles avaneb Kaarel Kurismaa isikunäitus 

Alates homsest, 7. veebruarist on Zürichi Kunsthalles avatud Kaarel Kurismaa näitus „Intermezzo“, mis kestab kuni 25. maini 2026. „Intermezzo“ on Tallinnas resideeruva kunstniku Kaarel Kurismaa (snd 1939) esimene institutsionaalne isikunäitus väljaspool kodumaad. Kaarel Kurismaa on üks eesti heli- ja kineetilise kunsti alusepanijatest. Ta on hoidnud selle kunstisuuna järjepidevust alates 1970. aastatest. 2018. aastal toimus Kumu kunstimuuseumis ka suur Kurismaa isikunäitus, mille kuraatorid Ragne Soosalu ja Annika Räim on välja toonud järgmist: „Kurismaa erilisus väljendub leidmaterjalide, mööbliosade ning neid liikuma, helisema ja vilkuma paneva elektroonika metamorfoosis. Tema liikuvad ja ümisevad objektid toimivad justkui hingestatud masinatena. Kaarel Kurismaa loomingut võib läbi erinevate perspektiivide kõrvutada näiteks Jean Tinguely, Bruno Munari, Robert Rauschenbergi ja kaasaegsetest kunstnikest Fischli & Weissi loominguga.“ Kokkuvõttes asetub Kurismaa uuenduslik looming sujuvalt dialoogi rahvusvahelise avangardiga, eeskätt kineetilise kunstiga. 

Kaarel Kurismaa. Intermezzo. 1997. Segatehnika; assamblaaž. Eesti Kunstimuuseum 

Zürichi Kunsthalle näitus keskendub valikule kineetilistest heliskulptuuridest, mille Kurismaa lõi 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses ning mis on nüüd visuaalse ja helilise kompositsioonina lavastatud Zürichi Kunsthalle ruumides. Näitus koondab valiku teoseid – sh kolm versiooni „Intermezzost“, teosed „Alma raudtee“, „Helisev hall“ ning video „Lained“ –, mille ühisosa peitub Kurismaa pikaajalises huvis liikumise, löökpillide ja metallide heli ning mehaaniliste korduste vastu. Näituse kuraatoriks on Fanny Hauser. 

Eesti Kunstimuuseumi kogudest on näitusele laenatud teos „Intermezzo“ (1997). „Intermezzo” tuleb itaalia keelest ja tähendab sõna otseses mõttes „vahepeal”/„keskel olev”. Samuti võib see olla lühike iseseisev instrumentaalteos või osa pikemast muusikalisest tervikust, mis ühendab suuremaid osi (nt ooperis või muus muusikateoses). See kunstiteos on näide 1990. aastatel Kurismaa loomingus toimunud pöördest, mil ta tähelepanu liikus popkunsti printsiipidest kantud erksavärvilistelt objektidelt kaasaegsema ja tehnilisema keelega heli-installatsioonide poole. Selle ajajärgu teoseid iseloomustab suurem sekkumine ruumi ning erinevate heliallikate koondamine tervikuks. Tegemist on kineetilise heliobjektiga, mis koosneb üheksast roosakast „helitirtsust“ ja nende ette asetatud trummitaldrikutest. Kolmel jalal seisvad olevused on varustatud elektrooniliste mootoritega, mille abil liikuvad trummipulgad tekitavad taldrikutele lüües akustilist heli. 

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja  Kultuuriministeerium.