Ülo Emmus (1947–2016). Peegeldused II (Viin). 1985. Litograafia, paber. Eesti Kunstimuuseum
Eesti kunsti jõudsid hüperrealismi ilmingud 1970. aastate maali kaudu. Muu hulgas USA fotorealismi ja Hispaania uue realismi mõjutuste sünteesi abil arendati neid nõukogude sotsiaal-kultuurilises kontekstis edasi. Pääsedes väliste tunnuste järgi ilmselgest konfliktist realistliku kaanoniga, oli hüperrealistlik lähenemine indulgentsiks isikupärastele vormi- ja teemaotsingutele: popkultuuri rollide läbimängimisest kaasaegse ühiskonna võõrandumise kriitikani, argielu metafüüsika avamisest eksistentsiaalsete pingete lahkamiseni.
Eesti trükigraafikas on hüperrealistlik kujutamisviis tähelepanuväärne tugeva kohaliku graafikakoolkonna tõttu, kus tehnikate virtuoosne ja loominguline valdamine võimaldas illusoorse kujutise mitmekülgseid loomisviise. Nõnda kasutas Allex Kütt traditsioonilist akvatintat kummastavate filmilike stseenide loomiseks, milles on aimatavad Lääne elu kujutelmad. Leipzigis vahetusõpilasena siiditrükioskusi omandanud Ülo Emmus on aga selle tehnika üks pioneere Eestis. Hilisema enesetäienduse ajal Viinis loodud ja vägagi sarnase „maalilise“ efektiga litograafias trükitud linnavaadetes toimub peegelduste kaudu justkui reaalsuse mitmekordistamine, graafilised lehed näitavad nõukogude inimese pilku läänele kui peibutavalt moodsale ja vabale, kuid kättesaamatule peeglitagusele maailmale.
Kumu blogi 