Möödunud sügisel osalesid Kumu hariduskeskuse töötajad Liina Lepik, Eva-Erle Lilleaed ja Anu Lüsi programmi „Erasmus+“ raames Euroopa Muuseumiorganisatsioonide Võrgustiku (NEMO) konverentsil „Who cares? Museums, wellbeing and resilience“. Üle 30 000 muuseumi koondav NEMO tõi Taani linna Horsensisse kolmeks päevaks kokku 328 muuseumitöötajat ja kultuurivaldkonnas tegutsejat 37 riigist. Ettekannetest ja töötubadest jäi kõlama, kuidas muuseumid on üha enam keskkonnad, kus pakutakse kogukondlikku tuge, luuakse emotsionaalset turvatunnet, toetatakse nii külastajate kui ka töötajate vaimset tervist, heaolu ja vastupanuvõimet. Täna jagavad nad Kumu blogis oma muljeid ning enim meelde jäänud hetki.
Kumu hariduskeskus NEMO konverentsil Horsensis
Teema oli esitatud väga mitmekülgselt: arutati organisatsioonikultuuri rolli, töötajate heaolu, külastajakogemust ning koostöövõimalusi tervishoiu- ja sotsiaalsektoriga. Lisaks ettekannetele toimusid paneeldiskussioonid ja praktilised töötoad. Konverents toimus FÆNGSLETis – endises vanglas, mis on muudetud muuseumiks, kultuurikeskuseks ja hotelliks. Ruumi ajalugu ja atmosfäär lõid mõjusa tausta teemadele nagu toetamine, taastumine ja muutus.
Konverents toimus FÆNGSLETis – endises vanglas, mis on muudetud muuseumiks ja elavaks kultuurikeskuseks
FÆNGSLET´i konverentsisaal
Vaimne tervis ja heaolu on muuseumimaastikul olnud fookuses juba mõnda aega. Oleme käsitlenud seda suunda ka Eesti Kunstimuuseumis: näiteks Adamson-Ericu näitusel „Tasakaalust väljas“ ja Kumu näitusel „Jevgeni Zolotko. Aadama saladus“, kus mõlemal juhul tehti koostööd Peaasi.ee-ga. Samuti toimuvad aeglase vaatamise ringkäigud koostöös kunstiterapeutidega. Meie praktikaid täiendab koostöös Dementsuse Kompetentsikeskusega toimuv dementsusesõbralike kohtumiste sari „Taaskohtumised“, mis on Kumust alguse saanud ja laienenud nüüdseks teistessegi Eesti Kunstimuuseumi filiaalidesse.
Konverentsil osalemine oli suurepärane võimalus näha, kuidas teised Euroopa muuseumid sarnaseid teemasid käsitlevad ning läbi selle reflekteerida meie enda praktikaid. Nii Eesti Kunstimuuseumi kui ka teiste muuseumide näited ja tegevused kinnitavad keeruliste sihtrühmadega töötamisel koostööpartnerite olulisust. Muuseumide potentsiaal toetada vaimset ja emotsionaalset tervist (nt kognitiivsete funktsioonide kahjustumise tagajärjel tekkiv depressioon, posttraumaatiline stressihäire, dementsus jm) võib tihti olla vaid valdkonnasisene. Ettekanded ja praktilised näited tõid välja spetsiaalsete programmide loomise olulisuse ja vajalikkuse. Samuti rõhutati eri valdkondade vahelist kommunikatsiooni, kus näiteks meditsiiniasutused võiksid ja saaksid soovitada mäluasutusi ravi toetamiseks.
NEMO pöördumist konverentsi teema kohta saab lugeda SIIT.
Muuseumi tulevikustsenaariumid
Ühe peaesinejana esines futurist Elizabeth Merritt USAst (Ameerika Muuseumide Liidu strateegilise prognoosimise asepresident ja Muuseumide Tuleviku Keskuse asutaja-direktor). Ta tõi oma ettekandes esile, et muuseumid liiguvad üha enam hoolekandega seotud rolli suunas. Tema sõnul võivad muuseumid koostöös tervishoiuteenuste pakkujatega hakata täitma kogukondade vajadusi märksa rohkem, kui seni oleme harjunud. Ta pakkus välja kolm võimalikku tulevikustsenaariumi: esimese kujundavad tehnoloogia ja andmed, teine keskendub inimestevahelistele suhetele ja kolmas näeb muuseume uue hooldusinfrastruktuuri osana. Ta rõhutas, et kõik need tulevikustsenaariumid võivad teostuda ja eksisteerida koos samaaegselt või erinevatel aegadel. Lisaks ta tõi välja, et tervise ja heaolu toetamine peaks olema integreeritud nii töökohtadesse, koolidesse ja ka muuseumidesse. Just sellesse mõtteviisi sobituvad hästi näiteks ka meie enda muuseumitunnid, kus kunsti kaudu õpitakse sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi.
Futurist Elizabeth Merritt jagamas oma tulevikuvisioone muuseumist
Muuseum kui koht taastumiseks
Üks meeldejäävamaid ja liigutavamaid ettekandeid oli Ukraina Sõjamuuseumi (National Museum of the History of Ukraine in the Second World War) esindajatelt – Yurii Horpynychilt ja Maryna Bohushilt. Nende esitlus „Memory to Recovery: The Role of the War Museum in Supporting War-Affected Communities“, rääkis sellest, millist tööd nad on teinud sõjas kannatanute toetamisel. Muuseumi eesmärk on aidata inimestel taastuda traumast, taaselustada lootust ja elutahet. Seni on nad korraldanud 38 traumateadlikku üritust, kus osales 596 inimest ja koolitati 137 töötajat. Lisaks üritustele, mis on suunatud sõjaväelastele, veteranidele ja nende pereliikmetele, on nad muuseumitöötajatele läbi viinud ka traumateadliku lähenemise koolitust. Konverentsi pealkiri „Who cares?“ kõlas esitlust kuulates valusalt täpsena.
Yurii Horpynychi Ukraina Sõjamuuseumist tutvustamas oma programmi
Arsti saatekiri muuseumisse
Huvitav fakt, mida konverentsil mitu korda välja toodi on see, et mitmetes riikides kirjutavad arstid või tervishoiuteenuste osutajad oma patsientidele välja retsepte muuseumide külastamiseks. Sellised programmid on tõestanud mõju vaimsele tervisele, aga on täheldatud ka positiivset mõju eakate füüsilisele aktiivsusele ja sotsiaalsele kaasatusele. Eestis tunneb ennast iga viies eakas üksildasena ning seetõttu on see ka meil aktuaalne teema. Kumus on eakamatel külastajatel võimalik oma sotsiaalset tervist turgutada igakuiselt toimuvas programmis „Jagatud kogemused“ ning Niguliste muuseumi ja Adamson-Ericu muuseumi ühises sarjas „Kunstinautlejad“.
Slaid Elizabeth Merritti esitlusest. Arsti saatekiri muuseumisse
Töötubade teraapiline suund
Konverentsi üheks väärtuslikuks osaks olid praktilised töötoad. Osalesime mitmes töötoas, näiteks korraga ligi sajale inimesele läbiviidud liikumise- ja tantsutöötoas „Dance Well Practice“, mis oli algselt loodud Parkinsoni tõve põdevatele inimestele. Juhendatud improvisatsiooni ja ühise liikumise kaudu said osalejad kogeda tantsu kui võimalust tegutseda, suhelda ja end koos teistega väljendada. Veel sai osaleda väiksemas grupis läbiviidud töötoas „Mindfulness in Museums: Art experiences that promote mental health“. Viimast töötuba viis läbi Hollandi muuseumikonsultant ja traumasensitiivne mindfulness-terapeut Jolien Posthumus. Ta on spetsialiseerunud muuseumipõhisele mindfulness praktikale – vaimse ja emotsionaalse stabiilsuse toetamisele. Mindfulness tähendab teadlikkust, peatumist, kohalolu ja tähelepanu suunamist nii enda sisse kui ka ümbritsevasse maailma. Töötoas saime ise kogeda, kuidas mindfulness-põhimõtteid on võimalik rakendada kunsti kogemisel. Jolien juhendas meid seda tegema meditatiivselt ühele teosele keskendudes, aeglustades, pöörates tähelepanu hingamisele, oma mõtetele ja kohalolule valitud teose ees.
Koos töötoa „Mindfulness muuseumis“ läbiviija Jolien Posthumusega (keskel)
Hooliv muuseum algab meist endist
Konverentsi viimaste esinejate seas astusid üles Mads Lemvigh Fog ja Lisette de Jonge LEGO Groupist, tutvustades „Learning Through Play“ ehk mängu kaudu õppimise põhimõtet. Nende sõnul on mängulisus oluline osa tööheaolust ning aitab hoida loovust, tugevdada omavahelist kontakti ja kasvatada vastupanuvõimet igapäevastes tööolukordades. Nende ettekanne tekitas parasjagu elevust, sest publikut kaasati ka tegevuse kaudu. Igaüks leidis oma tooli alt väikese paki legoklotse, millest tuli kokku panna part – lihtne kaasav harjutus, mis tõi mängulisuse mõtte koheselt ellu. Harjutuse lõpus selgus, et mäng on üles ehitatud nii, et polegi n-ö õiget viisi, kuidas parti ehitada. Igaühe part tuli omamoodi unikaalne ja ise nägu. LEGO esitus sidus hoolivuse teema muuseumi töökeskkonnaga ning kutsus kaasa mõtlema, kuidas hooliv muuseumikultuur algab muuseumi enda tööheaolust. Meie väärtused, tööõhkkond ja võime hoida tasakaalu loovad aluse sellele, et saame pakkuda külastajatele kogemusi, mis on mitte ainult tähenduslikud, vaid ka toetavad ja tervendavad.
LEGO Groupi esitluse ajal valmisid konverentsi külastajate unikaalsed legodest pardid
Meil oli suur heameel kohtuda nii rahvusvaheliste kui ka Eesti kolleegidega, kes panustavad sellesse, et muuseumid toetaksid üha teadlikumalt inimeste tervist, heaolu ja vastupanuvõimet. Arutelud kinnitasid ühiskogemust: muuseumid võivad olla olulised paigad taastumiseks, mõtisklemiseks ja kogukonnatunde tugevdamiseks. Konverentsil jagatud näited tõestasid veenvalt, et kunstil ja kultuuril on inimeste heaolule märkimisväärne mõju. Loodame, et koostöö tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnaga laieneb ning muuseumide rolli heaolu toetajatena märgatakse ja väärtustatakse üha enam.
Konverentsi pidulikul lõpetamisel koos kolleegidega Eestist (vasakult: Lea Pavlov Tervisemuuseumist, Age Luiga Tervisemuuseumist, Anu Lüsi Kumust ning Anu Viltrop Eesti Muuseumiühingust)
Konverentsijärgsel päeval saime avastada mõningaid inspireerivamaid muuseume ka väljaspool Horsensi. Päev algas Aarhusis Ovartaci muuseumi külastamisega ning lõppes ARoS’is.
Fotodel: Ovartaci muuseum
Fotodel ARoS
Kumu blogi 