„Mul on kaks perekonda: bioloogiline ja poliitiline – queer-feministlik,“ kirjutas Anna-Stina Treumund oma eluajal.i Sellega osutas ta toetava ja kaasmõtlejatest koosneva kogukonna tähtsale rollile enda jaoks, pidades seda oma poliitiliseks perekonnaks. Oma loomingu ja aktivismiga võitles ta queer-kogukonna õiguste eest, tuues esile mitmeid uusi teemasid ning muutes kogukonna ühiskonnas nähtavaks ja kuuldavaks. Seejuures hõlmasid tema temaatilised tööd nii oma kaasaegsete jäädvustamist kui ka esiemade visualiseerimist.
Oktoobri alguses külastasid TLÜ kultuuriteooria kolmanda kursuse tudengid Margaret Tali juhendamisel Anna-Stina Treumundi näitust Kumus. Kohapeal viis tuuri läbi näituse kuraator Magdaleena Maasik. Seejärel jagunesid osalejad väiksematesse rühmadesse ning valisid ühe töö, mida nad analüüsisid ja lähilugesid. Ühiselt kuulati ettekandeid Anna-Stina teoste analüüsidest, üliõpilaste tähelepanekutest ja mõtetest seoses Treumundi loominguga.
Margaret Tali reflekteerib: „Kohtumise käigus peetud arutelud tõid välja, kui väga Anna-Stina tõstatatud teemad nagu LGBTQ ja feministlik identiteet ning sellega seotud eneseväljendus, naise rollile seatud ühiskondlikud ootused ja surve, vaatamise ja pilgu poliitika ning nähtavuse jõud üliõpilasi puudutasid. Isegi mitu nädalat hiljem tuldi meie vestlustes selle külastuse juurde tagasi. Minu jaoks oli liigutav näha, kuidas Anna-Stina töödes on samasugust kokkutoovat ja toetavat jõudu, millest lähtus ka kunstnik ise. Nii nagu tema pidas oma poliitilist perekonda kaalukaks jõuks oma elus, muutusid ka tema näitusele kaasatud tööd ning nende loodud ruum meie vestlustes justkui selle queer-poliitilise perekonna laienduseks.“ Järgnevalt on toodud väljavõtted üliõpilaste ettekannetest, mille kursusel osalejad Kumu blogi jaoks kirja panid.
Anna-Stina Treumundi näitus Kumus. Foto: Stanislav Stepaško
Anna-Stina Treumundi foto „Mina ja mu kukeke (Kukk nimega kana)“ (2005/2025) on üks esimesi teoseid, millega külastaja oma teekonnal läbi näituse kokku puutub. Pildile on püütud omistada perefotodele omast kontseptsiooni. Tegevuskohaks on magamistuba ja samas on stseen staatiline, justkui poseeritud. Loodud on tavapärane, kodune ja intiimne ruum, kus traditsioonilised soorollid ja suhtemudelid ümber mõtestatakse. Teose eesmärk näib olevat juhtida vaataja tähelepanu sellele, et traditsiooniline peremudel ei pea tähendama igaühe jaoks suhet mehe ja naise vahel. Punakad-pruunikad toonid viitavad nii armastusele kui ka Nõukogude režiimile ja keskkonnale, milles Treumund üles kasvas.
Kukk sümboliseerib naist, kes täidab mehe rolli. Lesbisuhetes võib sageli ette tulla olukordi, kus üks osapooltest võtab justkui mehe rolli. Samas võib autor selle teosega ka taolist arusaama vaidlustada, kinnitades justkui, et kuigi ühiskonnas lesbisuhetele mehelikku-naiselikku rollijaotust peale surutakse, ei pea see nii olema.
Autoportreed on Treumundi loomingus laialt levinud, ent sel korral pole nägu nähtaval. See viitaks justkui kogemusele, milles igaüks võib oma näo peata kehale juurde lisada. Kukekest võib tõlgendada ka kui „plekki“, mis autoriga kaasas käib – midagi, mida ta soovib avalikkuse eest varjata. Treumund on ise oma tööde kohta öelnud, et autoportree kaudu saab ta tõestada, et ta eksisteerib, ja kontrollida, kuidas teda nähakse. Foto kaudu on kunstnik loonud kujutise iseendast ja näitab oma kohalolu, kehtestades samal ajal piirid sellele, mida vaataja tohib näha.
Niklas Aiken Oja, Mei Lee ja Harriet Vassiljev
Anna-Stina Treumund. Mina ja mu kukeke (Kukk nimega kana). Sarjast „Studies of Sexuality“. 2005/2025. Pigmentfoto. Kunstniku perekonna kogu
„Harjutused oma pulmadeks“ (2009) kujutab pinget isikliku ja ühiskondliku vahel. Mustvalgel ja udusel pildil on esiplaanil kunstnik ise, taustal pulmapidu, kus Treumund on kehaliselt kohal, ent emotsionaalselt eemal. Tema silmad on suletud, mis viitab sisemisele dialoogile, unistusele või kujutlusele. Kuigi ta on osa ühiskondlikust (rõõmu)sündmusest, on ta samas ka sellest väljas, eristudes teistest pidulistest. Kui teised on riietatud kergelt ja suviselt, siis Treumundil on seljas must nahktagi, mis loob kontrasti tagaplaanil olevate inimestega ning rõhutab tema eraldatust ja emotsionaalset distantseeritust.
Fotol ilmneb visuaalne ja emotsionaalne lõhe, pinge ühiskondlike normide ja isikliku vabaduse vahel. Fotol tulevad esile distants ja kohaloleku puudumine – suletud silmad viitavad, et kunstnik tajub ümbritsevat maailma, kuid keeldub selles aktiivselt osalemast. David Bate’i järgi on foto mälutehnoloogia, mis jäädvustab hetke, mis on kadunud.ii Treumundi töö ühendab isikliku ja kollektiivse mälu, peegeldades tunnet ühiskondlikust ebaõiglusest, et samasoolised paarid ei saa seaduslikult abielluda.
Visuaalselt on foto minimalistlik ja intiimne, emotsionaalselt haavatav ja eraldatud, kontseptuaalselt aga kriitiline ühiskondliku korra suhtes. Pilt loob ruumi, kus vaataja saab tajuda kunstniku positsiooni ja mõelda ühiskondlike normide üle.
Kaisa-Kriki Kais
Anna-Stina Treumund. Harjutused oma pulmadeks. 2009. Pigmentfoto. Eesti Kunstimuuseum
Mustvalge pigmentfoto pealkirjaga „Frieda ja Sabine“ (2012) kuulub 2012. aastal valminud fotoseeriasse „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari“. Foto keskmes on tume hobune ja kaks naist, kes viibivad avaral heinamaal, eemal teistest inimestest. Treumund kasutab retrolikku esteetikat ja stiili järgi võiks kujutatud stseeni paigutada 19. sajandi lõppu või 20. sajandi algusesse. Naistel on seljas ajastukohased, kõrgema seisuse naistele iseloomulikud pikad kleidid. Frieda ja Sabine esindavad kõrgemasse klassi kuuluvaid baltisaksa naisi (gentlewomen), kellel oli mõnikord tänu oma seisusele võimalik heteroseksuaalset abielu vältida.
Pilt loob rahuliku, vaikse ja sooja tunde. Hobuse seljas istuva naise südamlik naeratus ja pilk ning naiste kehahoiak väljendavad lähedust ja usaldust. Konteksti teades viitab foto ka naiste romantilistele tunnetele teineteise vastu. Ilma taustainformatsioonita võiks kujutatud stseeni pidada tavaliseks olmestseeniks, ilma et see vihjaks naiste seksuaalsusele. Lai, avatud ja tühi maastik loob privaatse õhkkonna. Avar ruum naiste ümber tekitab vabaduse tunde – ehk on see hetk, mil nad saavad olla „nemad ise“, tänu millele hobuse seljas oleva neiu naeratus tundub nii siiras. Samas tähistab selline maastik ka üksildust, sest on aimatav, et naised peavad oma suhet teiste eest peitma.
Eneken Rätsep, Hanna Veinjärv, Elis Randmaa
Anna-Stina Treumund. Frieda ja Sabine. 2012. Pigmentfoto. Eesti Kunstimuuseum
Anna-Stina Treumundi teose „Juga“ (2016/2025) järgi on näituseks modelleeritud koolitüdruku vahakuju, millel on sinine koolivorm: sinine kleit, valge triiksärk, sinine peavõru ja mustad baleriinad. Skulptuur kujutab jalad harkis – nagu poiss – pissivat tüdrukut, kes hoiab seelikuserva üleval, jalge vahelt niriseb juga valgel alusel asuvasse auku. Kuju jalad on kindlalt maas. Rebeka Põldsam on töö kohta kirjutanud: „Ma kusen teie heteronormatiivse koolisüsteemi peale, kust ma pärit olen.“
Kunstiteose kontekstiks on piirav koolisüsteem (nõukaaegsed koolivormid), mida Anna-Stina ka ise koges. Teos viib tähelepanu sellele, et igapäevaelus kusevad püsti üksnes mehed, naised peavad aga põõsas kükitama – üks toimub tihti avalikult, teine peab aga varjatud olema. Eesti pärimuses kohtab rahvalaule nii püsti kui kükakil pissimisest. Näiteks leiab Eesti Rahvaluule Arhiivist Martna kihelkonnast salvestatud laulujupi: „teisede naised kusevade püsti / minu aga naine kükakil / ei tema riku oma pissimise riista / laseb aga nii mis kolinal.“ Lisaks saab skulptuuri tõlgendada naise keha „pahede“ kujutamise kaudu kunstis: kuigi tänapäeval on naise kehavedelike kujutamine muutunud levinumaks, seatakse teoste keskmesse enamasti menstruaalveri.
Veel ilmneb teost vaadeldes, et naise kusemine on eksponeeritud – valgustatud ja muust ruumist kardinaga eraldatud –, mitte peidetud. Naist ei varjata ning ta saab avalikult oma kehalisi vajadusi rahuldada. Oleme teadlikud, et Anna-Stina ei pruukinud oma teosega viidata pärimusele ja naiste pissimise traditsiooni muutusele, kuid selle tõsiasja väljatoomisel võib töö eesmärgiks pidada ka taotlust püsti pissimist uuesti käibele tuua.
Getter Kõiv, Katariina Levartovski, Katrin Kõuts
Anna-Stina Treumund. Juga. Näituse jaoks taasloodud versioon. Originaalteos on hävinud. 2016/2025. Installatsioon (plast, vineer, teras). Riinu Rahuoja loal
„Vaibal“ (2012) on mustvalge foto, mille kompositsioon ja ülevalt alla suunatud vaatenurk mängivad mitmeti vaataja perspektiiviga, binaarsete vastanduste ning sotsiaalsete, religioossete ja ühiskondlike tähendusväljadega. Pildi ülemises osas domineerivad hele sein ja sellele toetuv suur peegliga tualettlaud. Laual olevad ilutooted ja tehnika loovad privaatse, kuid igapäevase ruumi mulje. Pildi alumine osa on minimalistlikum ning tumedamates toonides, keskendudes puitpõrandale, vaibale ja sellel lamavale alasti kehale. Kehaasend viitab eneserahuldamisele, kuid udustatud nägu ja suguelundeid katvad käed hoiavad tegevuse intiimse ja isiklikuna, mitte üleliia seksualiseerituna.
Teos ja selle pealkiri näivad seega juhtivat vaatajat küsima: „Kes on vaibal ja miks?“ Kui vaadata alasti keha vaibal ülevalt alla suunatud pilguga, võiks kristliku läänemaailma perspektiivist pakkuda üheks motiiviks jumala. Samas võib pildi ülaosas, vaibal oleva keha kohal kõrguvat fallose kujuga peeglit tõlgendada patriarhaalse ja heteronormatiivse ühiskonnana. See lähenemine loob seose avaliku ruumi normide tungimisega tavainimeste privaatsesse ellu.
Kuivõrd foto vaataja paikneb sõna otseses mõttes kõrgemal positsioonil, lubab see tõlgendada ka teda ennast võimupositsioonil oleva jõuna, kelle ees „vaibal ollakse“. „Vaibal“ esitab seega mitmetähendusliku narratiivi, mille tõlgendus sõltub iga vaataja dialoogist teosega. Elemendid pildil ei muutu, kuid küsimus, kes on see, kelle või mille ees foto oma peegeldava positsiooni võtab, jääb igaühe enda otsustada.
Kerli Malleus, Liisa Sild, Lola-Mariin Hermaküla
Anna-Stina Treumund. Vaibal. 2012/2025. Pigmentfoto. Kunstniku perekonna kogu
Kumu blogi 