August Matthias Hagen (1794–1878). Talvemaastik. Suursaar. 1839. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum
Eesti põhjarannikust vaid 55 km kaugusele jääv Suursaar on justkui „geoloogia vabaõhumuuseum“ ― 11 km pikk, kuni 3 km lai ja koguni 176 m merepinnast kõrgemale tõusev graniitpaljand. Loodusjõud on saart kurrutanud ja muljunud, lõhestanud ja lihvinud, luues pinnavormidest dramaatilise siluetiga vaatamisväärsuse keset Läänemerd. Romantismiaja vaataja jaoks mõjus graniitsaar Urgebirge eheda kehastusena: karm, paljas, eelajalooline kivikalju, kus kõik elav, olgu siis kivil kohta otsiv taimestik, juurtega kaljulõhesse tunginud puu või tuult trotsiv inimene, võitles iga päev oma olemasolu eest.
August Matthias Hagen oli maalikunstnikuna saare esmaavastaja. 1830. aastatel tegi ta mitu joonistusreisi Soome lõunarannikule ja Suursaarele. Sealsed motiivid andsid tema maastikumaalidele alust terve elu ja mitmed varased Suursaare vaated osteti keisri soovil ka Ermitaaži, kus neist sai tõestus Vene impeeriumi alade geoloogilisest rikkusest ja romantilisest kvaliteedist, mida sobis võrrelda alpimaastike või Rügeni kriidikaljudega.
Varem Soomele kuulunud Suursaar läks pärast Teist maailmasõda Venemaa kätte ja see on tänapäeval kinnise piiritsoonina sõjaväe kasutuses.
Kumu blogi 