Kumu kuraator Ann Mirjam Vaikla viibis käesoleva aasta septembrikuus TheMuseumsLab 2025 stipendiumiprogrammi raames Nigeeria pealinnas Lagoses ning Etioopia pealinnas Addis Abebas. Saksamaa Liitvabariigi rahastatud programm kannab eesmärki tuua iga aasta kokku pea 50 Aafrika ja Euroopa muuseumite ning pärandipaikade valdkonnas tegutsevat professionaali. Üheskoos suhestutakse muuseumite keerulise pärandiga, mis on tingitud koloniaalajaloost ja selle kestvast mõjust tänapäeva ühiskondades, ning mõtestatakse seda ümber. Programm, mis kandis käesoleval aastal pealkirja „Kolonialism ja vastupanu“, vältas umbkaudu kuus kuud, mille jooksul kohtuti videokõne teel ning füüsiliselt Berliinis ja Addis Abebas. Lisaks sooritas iga osaleja nädalapikkuse residentuuri mõnes programmiga liitunud partnerorganisatsioonis Aafrikas või Euroopas. Käesolev reisikiri keskendub Ann Mirjami kogemusele residentuuris viibimisest Yaba Tehnikakolledži alla kuuluvas kunstimuuseumis Lagoses ning annab sissevaate residentuurile järgnenud kohtumisest Addis Abebas.
The Museums Lab 2025 programmis osalejad. Foto: Leul Mekonnen
Yaba Kunstimuuseum ja Asa Aafrika Pärandi Sihtasutus, Lagos, Nigeeria
Residentuuri valimisel väljendasin oma kindlat soovi teha seda mõnes Aafrika institutsioonis eesmärgiga saada esmakordne kogemus sellest minu jaoks suhteliselt tundmatu kontinendi kunstivälja olemusest. Lisaks huvitas mind Kumu kunstimuuseumis hetkel käesoleva näituseprojekti „ei algust ega lõppu. Saami maailma ülesehitamine“ valguses põlisrahvaste diskursuse käsitlus sealse kaasaegse kunsti väljal. Saanud teada, et minu residentuuri asukohaks on pea 20 miljoni elanikuga Nigeeria pealinn Lagos, tekitas see minus nii uudishimu kui ka kõhedust. Uudishimu peaasjalikult sellepärast, et Lagost peetakse Aafrika kaasaegse kunsti metropoliks (Kapplinna kõrval), lisaks huvitas mind Nigeeria mitmekihiline kultuuriruum. Ärevaks tegi teadmatus, kas minu kogemused mõnest eelnevast metropolist (nt Kairo või Mexico City) on piisavad Lagoses orienteerumiseks. Nagu hiljem selgus, siis ei – Lagose puhul polnud mul millelegi eelnevale toetuda ning tuli luua enda jaoks täiesti uus süsteem ümbritseva mõistmiseks ning seal turvaliselt navigeerimiseks – niivõrd kui see nädala jooksul üldse võimalik oli.
Nigeeria suurima erakunstikoguja OYASAF – Omooba Yemisi Shyllon Art Foundationi skulptuuride aed. Foto: Ann Mirjam Vaikla
Kuigi minu ja Zimbabwest pärit kolleegi Laura Fungai Ganda vastuvõtvaks institutsiooniks oli Yaba Tehnikakolledži all tegutsev kunstimuuseum (mis oma olemuselt sarnanes Eesti Kunstiakadeemia muuseumiga, kogudes peamiselt seal õppinud tudengite õpingute jooksul tehtud teoseid) koostöös Asa Aafrika Pärandi Sihtasutusega, siis peamiselt külastasime residentuuri jooksul erinevaid kunstiinstitutsioone. Selle tulemusel avanes meil võimalus tutvuda nii eraalgatusel põhinevate kunstikogude, muuseumite ja kaasaegse kunsti platvormide (sh CCA Lagos, Fela Anikulapo Kuti Museum, Yusuf Grillo Museum, Omooba Yemisi Adedoyin Shyllon Art Foundation, John Randle Centre for Yoruba Culture and History, Guest Artist Space Foundation Lagos, jm), kui ka riiklikult finantseeritud Lagose rahvusmuuseumiga. Lagose kunstivälja tuiksoone moodustavad sellest loetelust kindlasti esimesena mainitud, samas kui riiklik muuseum jättis suhteliselt väsinud mulje, seda nii vormilt kui ka sisult.
Lagose rahvusmuuseumi (National Museum Lagos) siseõues eksponeeritud Kuninganna Idia skulptuur vastamisi Suurbritannia kuninganna skulptuuriga. Kuninganna Idia on tuntud kui võimas Beniini Impeeriumi valitseja, kes oli ühtlasi suur kunstnike ja kunsti toetaja. Foto: Ann Mirjam Vaikla
Meeldejäävaimaks kogemuseks kujunes aga pooljuhuslikult programmi lülitatud stuudiovisiit Nigeeria kaasaegse kunstniku Taiwo Aiyedogbon juurde, kes on pühendunud kohaliku Yorùbá rahva eluolu ja traditsioonide kaardistamisele, talletamisele ning kaasaegse kunsti keeles jagamisele. Kunstniku stuudio (kuhu ta kutsub muuhulgas teisi kunstnikke resideeruma residentuuriprogrammi 1-98 Art Studio raames) asus keset Lagose südalinna kõrguvat tühjaks jäänud pilvelõhkujat, mille katuselt avanes rabav vaade vastuolulisele metropolile. Lagose vastuolulisus väljendub selle tugevates kontrastides – seal kohtuvad omavahel üleelusuuruste hoonetega kapitalistliku maailma armutud gigandid ning laguuni ääres paiknev mitteametlik asula Makoko, mille elanikke kutsutakse vee peale rajatud traditsioonilist eluviisi järgiva elukeskkonna tõttu sageli „ujuvaks kogukonnaks“.
Kunstnik Ololade Lawal tutvustamas oma loomingut kunstnik Taiwo Aiyedogboni poolt juhitud residentuuris 1-98 Art Studio Lagose kesklinnas. Foto: Ann Mirjam Vaikla
Tagasivaatavalt jäi mulle nii vastuvõtvate institutsioonide eestvedajate (Dr Odun Orimolade ja Dr Oluwatoyin Sogbesan) kui ka teiste kunstiväljal tegutsejate poolt kõlama sõnum Here in Lagos, Nigeria, we live in a decolonial urgency!, mida võib tõlkida umbes nii: „Siin Lagoses, Nigeerias, elame dekoloniseerimise hädavajalikkuse ajastul!“, mille järel peeti alati oluliseks mainida, et sõnale „dekoloniseerima“ eelistatakse terminit post-African („Aafrika-järgne“). Viimast võib mõista kui taotlust mõtestada Aafrika identiteeti laiemalt kui pelgalt koloniaalajaloo kontekstis, mida domineerib läänemaailma genereeritud vaade ja arusaam.
Yoruba kultuurile ja ajaloole pühendatud John Randle’i keskuses eksponeeritud Nigeeria tekstiilid. Foto: Ann Mirjam Vaikla
Addis Abeba, Etioopia
Lagose residentuuri järel lendasin Lääne-Aafrikast selle idapoolsesse riiki, Etioopiasse. Nagu selgus, siis käivadki enamik Aafrika siselende läbi Addis Abeba, mis on omamoodi kontinendi sõlmpunktiks. Orgaanilisem infrastruktuur Aafrika riikide vahel puudub, mis on järjekordne märk kontinenti mõjutanud koloniseerimisest. Etioopia puhul on tegemist ainukese Aafrika Liitu (AU; paralleeli võib tõmmata EU/ELi ehk Euroopa Liiduga) kuuluva riigiga, mida ei ole koloniseeritud, hoolimata Itaalia katsetest seda kahel korral siiski teha. Etioopia vägedel õnnestus Itaalia väed 1896. aastal keisri ning väejuhi Menelik II eestvedamisel kuulsas Adwa lahingus tagasi lüüa. Teine katse jääb fašistliku Itaalia perioodi, kui Itaalia okupeeris Mussolini eestvedamisel Etioopia viieks aastaks. 1941. aastal tõrjuti Itaalia väed Teise maailmasõja sündmuste käigus välja.
Selline eelhäälestus tekitas Addis Abeba muuseumite külastamise vastu suurt huvi õppimaks tundma, kuidas nemad oma ajalugu, ja seeläbi identiteedi kujunemise lugu on otsustanud rääkida. Seda enam, et etiooplaste kultuuriväärtuslikud esemed pole langenud samaväärse varastamise ja äraviimise ohvriks nagu teiste Aafrika piirkondade esemed, mis asuvad tänapäeval suures osas Lääne riikide muuseumite kollektsioonides. Adwa lahingu järgi nime saanud Adwa Võidu Mälestusmuuseum (Adwa Victory Museum) mõjus aga oma väljapanekuga kergelt öeldes šokeerivalt – siin sai selgeks nn „Etioopia erandlikkuse idee“, millega olin varem kokku puutunud vaid Skandinaavia riikide kontekstis (nt „Swedish exceptionalism“). Etioopia erandlikkuse idee seisneb uskumuses, et Etioopia on ajaloo, kultuuri ja poliitilise identiteedi poolest erilisem kui ülejäänud (Aafrika riigid). See tõdemus tõukub asjaoludest, et Etioopiat ei ole erinevalt teistest Aafrika riikidest koloniseeritud. Riik mängis olulist rolli Aafrika eneseteadvuse ja dekoloniseerimise sümbolina; pealinn Addis Abeba kujunes Aafrika diplomaatia ehk Aafrika Liidu keskuseks ning peakorteriks. Erandlikkuse ideed toetavad omakorda kultuurilised eripärad, sh Etioopia oma kirjaviis, kristlusetraditsioon jm. Üheks Adwa Muuseumi väljapaneku metodoloogiliseks probleemiks kujunes silmnähtavalt kogu Aafrika kontinendi jaoks olulise panafrikanismi liikumise visuaalsele ajateljele seadmine (mis võttis enda alla pompöösse ruumi), kaasamata selle väljapaneku tegemisse eksperte teistest Aafrika riikidest. Viimane mõjub aga problemaatilisena, kui muuseum teenib eesmärki rääkida lugu nii Etioopia kui kogu Aafrika vastuseisust kolonialismile. Muuseumitöötajad aga, sellele osutades, probleemi ei näinud. Taoline, läbipaistmatu, pealtnäha kriitilise mõtlemise vaba lähenemine võttis meid vastu mitmel pool, mis pani omakorda mõtlema Etioopia poliitilisele olukorrale ning teatavale demokraatia puudumisele või vähemalt enesetsensuurile.
Aafrika Liidu (AU-African Union) külastus Etioopia pealinnas Addis Abebas. Foto: Leul Mekonnen
Suhteliselt suure pettumusena tuli nii Ida- kui ka Kesk-Euroopast pärit programmis osalejatele arusaam, et programmi kuraatorid olid otsustanud Etioopiaga tutvumisel programmist välja jätta Etioopia ja teiste sotsialistlike Aafrika riikide suhted ja koostöö Nõukogude Liiduga. Taoline peatükk aga oleks kolonialismi ja vastupanu temaatikat uurides ääretult oluline –– eriti praegu, Venemaa põhjustatud sõja tõttu Ukrainas – mõistmaks omakorda, millist rolli võisid need suhted omada panafrikanismi kujundamisel. Sellest tõdemusest joonistub välja programmi teatav vastuolulisus, kus kolonialismi kiputakse käsitlema justkui mingit universaalset sündmust, samas kui sellise rahvusvahelise programmi raames on igaühe dekoloniaalne positsioon erinev ning vajab seetõttu pidevat meelde tuletamist ja seletamist, millistel alustel ning milliste küsimustega on otsustatud kokku tulla.
Teatava rahulolematuse taustal, mis sellest hoolimata teenis oma eesmärki nende ülikomplitseeritud teemade üle järele mõtlemiseks, on oluline välja tuua ka kultuuriliselt rabavaid ning vaimustavaid hetki. Nimelt juhtusime Etioopias viibima selle elanike jaoks suurimal religioossel pühal, milleks on Meskel (püha risti leidmise pidustused). Meskeli ajal kogunevad kümned tuhanded inimesed linna peaväljakule, kus süüdatakse üheskoos tohutu suur lõke tähistamaks legendi kohaselt Jeesuse risti löömise ehk püha risti leidmist. Sündmuse mastaap ning selle täpne organiseeritus tegid sellest mällu sööbiva elamuse. Etioopiat peetakse üheks mitmekesisemaks erinevaid religioone koondavaks paigaks Aafrikas.
Meskeli pidustustel osalejad. Foto: Ann Mirjam Vaikla
Kokkuvõtvalt jäi erinevatest diskussioonidest kõlama mõte, et muuseumid peaksid oma rahva loo jutustamisel loobuma perfektsionismi kuvandi loomisest. Selle asemel tuleb end kehtestada platvormina keerulisele pärandile, millega kaasneb vajadus vaadata otsa enese vajakajäämistele. Adwa Muuseumi juhtum on hea näide sellest, kuidas võidu kuvandile orienteeritud muuseum ei peaks seda tegema ilma keerulise pärandita, milleta muutub kogu institutsioon pelgalt natsionalistlike ideede kehastuseks. Tulles tagasi kolonialismi diskursuse juurde: enamik Euroopa muuseume maadleb endiselt koloniaalpärandiga eetiliselt toime tulemisega, mistõttu võib seda valdkonda pidada üheks suurimaks kultuurivaldkonna väljakutseks käesoleval sajandil.
Hamere Berhani töökoja külastus, kus valmivad muistse traditsiooni kohaselt käsitsi maalitud religioossed manuskriptid. Foto: Leul Mekonnen
Kumu blogi 