Oktoobris Kumu kunstimuuseumis avatud esimene näitus lastele „Tu ja Minakaru“ on osa Eesti vanema kunsti püsinäitusest „Identiteedimaastikud“ ning räägib lastega sellega haakuvatel teemadel. Mänguline väljapanek aitab ennast ja teisi paremini mõista ning avastada, kuidas kunst peegeldab seda, kes me oleme. Näitus on üles ehitatud lapse silmade kõrgusele: vaatamiseks, kuulamiseks ja avastamiseks. Mitmetasandiline ruum pakub võimalusi ringi liikuda ning kogeda kunsti kõrgelt ja madalalt, lähedalt ja kaugelt, püsti ja pikali olles. Näitusel on väljas üle 30 teose, nende seas Johann Köleri, Paul Raua, Karl Pärsimäe, Konrad Mägi, Olga Terri ja paljude teiste armastatud kunstnike maalid ning Eesti skulptuuri suurkujude Jaan Koorti ja Ferdi Sannamehe, aga ka nüüdisaja skulptori Edith Karlsoni teosed. Kadri Piirimäe vestles näituse kuraatorite Darja Andrejeva ja Anu Lüsiga.
Lastenäituse kuraatorid Anu Lüsi ja Darja Andrejeva
Lastenäitus on osa Kumu püsinäitusest „Identiteedimaastikud“. Kuidas see seostub „Identiteedimaastike“ narratiiviga?
Anu: Näitus „Tu ja Minakaru“ on otseselt seotud märksõnaga „identiteet“. Väljapanekul avastab laps oma minapilti läbi kunsti: kuidas kunst (mind ennast) peegeldab, kes see mina on ja kes me inimestena oleme. Enesetunnetuslik tasand on sellel näitusel väga oluline.
Darja: Püsiekspositsioon on suunatud täiskasvanule. Sealt leiab ajastu- ja ühiskonnakriitilist käsitlust. Lastele suunatud näitusel räägime sellest, mis on neile huvitav ja tähtis, mis mõjutab nende argipäeva. Laps ise ongi väljapaneku keskmes.
Anu: Seetõttu ongi kesksed teemad mina, minu pere ja minu sõbrad; mina ja keskkond; mina ja fantaasia; minu tunded. Me suuname lapsi mõtlema nende enda maailma ja selles loodud seoste peale. Nii loovad lapsed kontakti kunstiga läbi iseenda. Me lähtusime sellest, et lapsed vaataksid ja tajuksid kunsti lähtuvalt iseendast, oma minast ja kogemustest. Seega näituse peategelane on laps ise.
Kuidas sündis mõte kasutada Tu’d ja Minakaru?
Anu: Minakaru on põhimõtteliselt lapse sisemine mina, kelle kaudu ta maailma näeb ja ennast tunnetab. Minakaru idee oli meil olemas enne seda, kui leidsime Tu, kuid alguses ei olnud tal „karu kuju“. Minakaru kujunemise lugu sai alguse laste esimeses töötoas, mis toimus näituse algusfaasis. Seal tegid lapsed oma näituse ja valisid ühe tegelaskuju, kellega samastuda. Need erisuguste omadustega tegelaskujud olid inspireeritud Howard Gardneri multiintelligentsuse teooriast. Näituse kontekstis tähendab see näiteks küsimust, kas keegi eelistab kehalist või hoopis helilist tajumisviisi.
Darja: Alguses oli siseloom lihtsalt abstraktne olend, väike koll või amööb. Esimeses töötoas said lapsed valida, millise „kolliga“ nad samastuvad. Ühed valisid matemaatika, teised looduse ja kolmandad liikumist armastava kolli. Seejärel andsime lastele ülesande luua näitus, mida see olend külastab.
Anu: Meil oli tarvis tegelast, kellel oleks konkreetne vorm ja kes oleks piisavalt meeldejääv. Teos, mis meid inspireeris siseloomale karu kuju andma, oli Olav Männi „Karupojad“. See on piisavalt abstraktne teos, mille puhul esimese hooga ei tajugi, millega on tegu. Lähemal uurimisel selgub, et skulptor on kujutanud kahte mängivat karupoega. Lapse siseloom on alati erinev ja eriline ning võib võtta ükskõik millise looma kuju, olenevalt lapse fantaasiast. Aga sõnamänguna innustas meid Minakaru kasutama just see teos.
Darja: Juba näituse planeerimise algetapis saime aru, et meil on vaja Minakarule partnerit. Kuna näituse peategelane on laps ise, kes näitust vaatama tuleb, siis oli meil tarvis last, kellega noor näitusekülastaja saaks suhestuda. Tu on laps maalilt, kuid näituse ühe peategelasena esindabki ta justkui iga last.
Olga Terri teos „Tu ja muinasjutud“ tekitas meis endas küsimusi ja lastes põnevust. Lapsed, kes tööde valimisel osalesid, valisid selle välja. Ja sel hetkel me veel ei teadnud, kes on Tu. Näitusel eksponeeritud töödest, kus on kujutatud lapsi, oli see n-ö kõige abstraktsem – laps oma sisemaailmas. See töö annab ruumi fantaasiale, see on avatud kontekstiloomele ja seetõttu kerkis esile just Tu.
Kas ja millist rolli mängivad Tu ja Minakaru teoste tõlgendamisel?
Anu: Tu ja Minakaru on näitusel aktiveerija rollis. Nende omavahelised lühivestlused, mis näitusesaalis teoseid saadavad, on napid ja piisavalt lihtsas keeles, et lapsed saaksid neid ise lugeda. Neid lühikesi mõttevahetusi on suurepärane ka lapsevanematel kiiresti haarata ja kaasata vestlusesse oma lastega.
Darja: Tu ja Minakaru kõnelevad külastajaga. Vahel on nende vestlused ulakamad, seejärel jälle tõsisemad. Need kaks tegelast lisavad teoste vaatamisele mängulisust, suunavad mõtlema, oma tundeid analüüsima ja ärgitavad näitusekülastajaid – olgu selleks lapsed või laps ja lapsevanemad – omavahel suhtlema.
Näitusevaade. Foto: Agathe Peri
Milliseid otsuseid tegite, lähtudes sellest, et sihtgrupiks on lapsed?
Anu: Otsuste tegemisel toetusime nii Jean Piaget’ kognitiivse arengu teooriale kui ka sihtrühmalt saadud sisendile. Piaget’ teooria järgi ei mõtle meie sihtrühm –7 kuni 11 eluaastat – veel üldjuhul kontseptuaalselt. Nad põhjendavad mõttekäike, kuid piirduvad tuttavate sündmuste ja objektidega. Nad oskavad oma mõttekäike põhjendada, mistõttu tuli haridusliku formaadina kõne alla just teostest inspireeritud arutlus ja seoste loomine enda maailmast lähtuvalt. Lisaks toetusime teoste eelvaliku tegemisel teadmisele, et sellises vanuses lapsi köidavad selgepiirilised karakterid: hea võidab halva, pildid on veidi õudsed ja inimesed monstrumilaadsed. Näituse planeerimise käigus olid meile sihtrühmana abiks Kumu kunstistuudio lapsed. Me tegime väga palju tööd koos nendega.
Darja: Teoste valikul otsustasime end mitte lasta piirata ühe ajastu ega ka meediumiga, kuid meediumipõhiselt otsustasime lõpuks jääda maali ja skulptuuri juurde, sest graafikat oleks tulnud tihedamalt vahetada. Lastele pakkusime võimaluse teha eelvalik väga paljude teoste hulgast, mille seast neil tuli valida tööd, mis nende silmis näitusele sobiksid. Lastelt saime ka teada, kuidas nad soovivad teoseid näitusesaalis kogeda.
Näituse tegevusleht Minapass. Foto: Anu Lüsi
Kuidas toimus näituse sisuline loomeprotsess koos Kumu kunstistuudio lastega? Milline oli laste panus ja millise lähteülesande neile andsite?
Darja: Me korraldasime lastele kaks töötuba. Mõlemal korral andsime neile ülesande teha oma näitus. Esimese töötoa tegime 2024. aasta kevadel ning eesmärk oli teada saada, milline võiks olla väljapaneku ruumilahendus ja üldine näitusekogemus. Sinna oli kaasatud ka siseloom, kes näitust külastas. Lapsed pidid kirjeldama seda, kuidas siseloom teoseid kogeda tahtis ja millised olid tema lemmikteosed. Pärast tutvustasid lapsed üksteisele näitust paarides ja kirjeldasid, mida seal teha saab. Selles töötoas selgusid ka teemad, mida näitusel ja haridustegevustes käsitleme: mina, mina ja loodus, mina ja sõbrad, minu perekond, minu tunded, kodu, lemmiktegevused ja fantaasiamaailm. Teises töötoas palusime lastel valida nendest teemadest ühe, millele keskenduda oma näitust luues. Selles töötoas hakkasid välja kooruma juba konkreetsed teosed, mida näitusel eksponeerida.
Anu: Me tahtsime teada saada, milline peaks olema näitusesaal laste silmis ja millist kogemust see peaks neile pakkuma. Esimeses töötoas saimegi teada, et neile on tähtis mitmetasandiline ruum, teoste vaadatavus eri kõrgustelt ja ka teistsugune põrandakate. Lisaks leidsid lapsed, et mõni töö võiks ellu ärgata, et neil oleks võimalus tajuda selle atmosfääri. Viimane teostuski trepialuse kardinatega eraldatud fantaasiaruumina. Samuti soovisid lapsed ise anda näitusel panuse. See oli päris keeruline ülesanne. Kõige lihtsam – ja mida lapsed ka ise soovisid –, oleks olnud võimalus näitusesaalis joonistada. Aga kuna me eksponeerime originaalteoseid, siis see ei oleks kokku kõlanud.
Darja: Seetõttu pidime me leidma alternatiive. Iga külastaja omapoolse panustamise näitusesaalis lahendasime näiteks magnetseina abil. Nüüd saab ümber Arnold Akbergi teose „Linn“ ehitada magnetitega oma linna. Ja joonistada näitusel tegelikult saab. Selleks on Minapassi tegevusleht, kuhu saab joonistada ning kirja panna oma mõtted ja tunded.
Anu: Lapsed soovisid veel, et nende teos saaks osaks näitusest. Selle me lahendasime ekraaniga, kus näidatakse pilte töödest, mida lapsed on saatnud „Tu ja Minakaru“ näituse kunstikonkursile. Töid, mida ekraanil näitame, vahetame kindla ajaperioodi tagant.
Kui suures ulatuses on teoste valik laste tehtud? Kas lapsed üllatasid teid valikuprotsessis?
Anu: Kõik teosed on valinud lapsed, kuid need ei ole valitud nn häälteenamuse printsiibil. Mõnda teost tõid lapsed esile ainult paaril korral, aga siin oligi meie roll kuraatoritena suunata ühtset jutustust ja tervikut. Seda selleks, et moodustuks tervik nii püsinäitusega kui ka minapildi ja selle avastamisega. Kõige rohkem eelistasid lapsed Johann Köleri teost „Ai Jurii mõis Krimmi lõunakaldal“ ja Otto Friedrich Theodor von Moelleri teost „Koer“.
Darja: Panime tähele, et lapsed valisid vähe skulptuuri, sest kahemõõtmeline pilt skulptuurist ei anna edasi teose tegelikku tunnetust. Päris palju valiti hirmsaid ja õõvastavaid töid ning see omakorda kinnitas meile, et fantaasiakoopa ideel on jumet.
Lastenäituse ettevalmistav töötuba. Foto: Anu Lüsi
Kas kripeldama jäi ka mõni teos, mida oleksite väga soovinud välja panna, aga mingil põhjusel ei õnnestunud?
Darja: Me oleme tööde valikuga rahul. Hea meel on, et näitusele sai valitud skulptuure. Et esindatud on maal, skulptuur ning Edith Karlsoni „Vox populi“ näol ka installatsioon.
Üks töö, mis äärepealt oleks välja jäänud, oli Tõnu Maarandi „Isa lapsega“. Me lihtsalt polnud kindlad, kas teos näitusesaali mahub. „Tu ja Minakaru“ on teoste arvult üks tihedamaid näitusi, mis projektiruumis korraldatud. Aga me oleme väga rõõmsad, et see teos näitusele sai. Selliseid intiimseid-hoolivaid isa ja lapse teose näiteid on vähe ning see sobis hästi täiendama näituse perekonnateemat. Teose teeb eriliseks veel seegi, et see on puitskulptuur, mida on üldiselt meie kogudes vähem.
Milliseid otsuseid tegite ruumikujunduses lähtuvalt sellest, et külastaja on laps?
Anu: Kuna tegime näitust lastele, oli kohe alguses selge, et näitus peab tulema laste silmade kõrgusele. Teised ruumilahenduse ettepanekud tulid lastelt töötoa käigus. Neid mõtteid jagasime me Valge Kuubiga, kes on näituse ruumilahenduse autor.
Meie soov oli luua näitusesaali ka võimalusi erinevateks tegevusteks, mille kaudu lapsel avaneks võimalus suhestuda kunstiga. Üks selline on näiteks looduseseina avastamine binokliga ja seejärel nn lisakihina mõistatuse lahendamine ketta pealt. Näitusesse on integreeritud tegevuslik ja hariduslik kiht, mis on ruumilahendusega seotud üheks tervikuks.
Milline oli koostöö ruumikujunduse osas Valge Kuubiga?
Anu: See oli koosloomeprojekt. Meil oli palju koosolekuid ja ajurünnakuid, et välja mõelda, milline saab olema näituse ruumilahendus. Valge Kuup oli abiks nii lahenduse väljatöötamisel kui ka tegevuste sidumisel ruumi võimalustega, et tekiks üks tervik.
Darja: Meil oli Valge Kuubiga ka töötuba, mille käigus mõtlesime lahendusele, mis lubaks mõne teose puhul keskenduda vaid sellele ühele teosele korraga. Lisaks arutasime, milliste võtete abil rikastada vaatamise kogemust lastele. Valge Kuubi üks lähtepunkt oli, et näitusesaal ei oleks mänguväljak, ja see oli ka meie jaoks oluline. Samas tahtsime me kõik luua keskkonda, kus lapsel oleks huvitav.
Kas kõik tuli välja selline, nagu ette kujutasite?
Darja: Ma arvan, et me päris lõpuni ei kujutanud ette, milline see ruumilahendus ja näitus täpselt olema saab. Olime näinud kõike paberil, kuid ehitusjärgus saali astudes tundsime korraks ahastust, sest kõik konstruktsioonid näisid väga suured ja ruumi vähe. Tekkis tunne, et see näitus ei mahu projektiruumi ära. Meeles peab pidama sedagi, et see keskkond on loodud lastele, mitte täiskasvanule – ja nende vaatevinklist ei ole seal ruumipuudust.
Anu: See näitus on eriline näitus, sest sellega oli väga palju käsitööd. Näituseosakond panustas väga palju ehitusse ja prototüüpimisse. Kuna erilahendusi oli palju, siis ei olnud me kindlad, kas jõuame ikka õigel ajal valmis. Aga meil olid head abilised.
Lapsed näitusel. Fotod: Anu Lüsi
Kas pidite tegema ka suuremaid kompromisse, näiteks ruumikujunduses, teoste valikul või mõnes muus protsessis?
Anu: Ma ei ütleks. Kõik, mida me mõtlesime ja soovisime, õnnestus meil ka elu viia.
Darja: Meil oli üsna selge, mida me soovime. Näiteks ei olnud ruumilahenduse plaanil algselt koobast, aga kui me koos Anuga selle idee välja käisime, siis Valge Kuup tuli mõttega kaasa. Seega saime kõik, mida soovisime. Ainukesena oleks meile sissepääsu juures meeldinud mängida avaga seinas, mis jääb projektiruumi ja „Identiteedimaastike“ näituse vahele, kuid pidime selle turvalisuse huvides jätma suletuks. Püsinäitusele saab sealt piiluda läbi klaasi.
Kas katsetasite ruumikujunduse lahendusi enne projekti elluviimist ka laste peal?
Anu: Kuna oli suvine aeg ja Kumu kunstistuudio lapsed olid keskse mooduli prototüübi valmimise ajaks oma hooaja lõpetanud, siis nemad seda katsetada ei saanud.
Darja: Kuid me katsetasime ise! Ja tänu üks-ühele-prototüübile, mille tegi Hans-Otto Ojaste, nägime ära, mida tuleb muuta. Näiteks vajasid muutmist seinte kõrgused. Lapsed ei saanud meile suvel küll abiks olla, kuid näituse avanädalal oli näha, kuidas lapsed seal tegutsevad.
Kas muuseumil või teil endal oli ka hirme seoses sellega, et originaalid on laste silmade kõrgusel? Kuidas on see lahendus toiminud?
Darja: Siiamaani on hästi toiminud. Hirmud olid ikka, kuid need riskid on alati olemas, ka teistel näitustel ja mitte ainult seoses lastega. Soov teoseid puudutada võib olla ka täiskasvanutel, ja mina ütleks, et täiskasvanud rikuvad reegleid sagedamini kui lapsed. Paljud lapsed on harjunud muuseumis käima, nad osalevad muuseumitundides, seega tuletatakse neile reegleid kogu aeg meelde ja nad teavad, kuidas käituda.
Anu: Muuseumitundides selgitame me lastele kokkuleppeid ja need kokkulepped on kirjas ka kohe näituse sissepääsu juures. Kleepsudelt saab juhtnööre lugeda ja neist siis lähtuda.
Miks Kumu otsustas teha näituse lastele?
Darja: Viimastel aastatel on Euroopa paljudes muuseumides korraldatud lastele suunatud näitusi. See on omamoodi trend. Üks hea näide, mida käisime vaatamas, oli näitus Norra Rahvusmuuseumis. Otsustasime selle suunaga kaasa minna.
Muuseumis me räägime külastajakesksusest kõiki sihtrühmi silmas pidades, aga selle väljapanekuga soovime me püüda ja kaasata väikest külastajat. „Tu ja Minakaru“ näitusega anname lapsele võimaluse suhestuda oma pärandiga.
Koolivaheaeg on möödas, millist tagasisidet olete saanud? Milliseid järeldusi selle põhjal saab teha?
Anu: Täiskasvanud inimeste tagasiside on meile näidanud, et sellisest näitusest on tuntud puudust. Nad on näiteks öelnud, et „miks sellist näitust ei ole tehtud varem“ ja „oleks selline näitus juba minu ajal olnud“. Ehk siis täiskasvanud oleksid soovinud ise kogeda sellist näitust lapsena.
Lapsed on kindlasti aru saanud, et näitus on neile suunatud. Nad on meilt küsinud, kas Kumus on veel lastenäitusi või et miks on neid ainult üks. See näitab, et lapsed on huvitatud ja tahavad rohkemgi. On tulnud tagasisidet, et näitus võiks olla suurem.
Darja: Tulevikus võiksime teha ka perekesksemaid näitusi. Peaksime mõtlema perekonnale kui külastajale ja arvestama selle sihtrühma vajadustega veel rohkem, näiteks ka ruumilahenduste puhul.
Anu: Mitmeid lastenäitusel kasutatud põhimõtteid saab edukalt üle kanda ka teistele näitustele. Näiteks võimalikult lihtsas keeles seinatekstid või etikettide tekst dialoogi vormis. Lihtsas keeles kirjutatud tekstid on hästi toiminud ka teiste muuseumide näitel. Need on haaratavad ja selged ning tihti külastaja ei vajagi suurt kogust teavet. Põhjalikum informatsioon võiks olla esitatud teistmoodi, näiteks kataloogi või bukletina – neid võimalusi on palju.
On ka külastajaid, kes on öelnud, et neil oli keeruline oma last näitusesaalist välja meelitada. Üdiselt olemegi saanud väga palju sooja ja head tagasisidet. Öeldud on, et näitusel on näha seda, kuivõrd pühendunult ja südamega seda tehtud on – mis on ka tõsi.
Üks viimane südantsoojendav tagasiside anti Kumu kassatöötajale Urvele, kellel paluti see meile kindlasti edastada. Näitust külastanud meesterahva sõnum oli, et sellel näitusel on kunst ja tegevused suurepärases tasakaalus.
Näitusevaated. Fotod: Stanislav Stepaško
Kas mõni kommentaar või tegu on pannud teid ennast vaatama näitust teise pilguga?
Darja: Minu jaoks oli liigutav see, kui ühel nädalavahetusel tuli minuga rääkima vanem proua, kes külastas näitust koos oma lapselapse ja lapselapselapsega. Ta võis olla isegi üle 90 aasta vana. Ta oli Viljandimaal olnud kunstiõpetaja ja viis omal ajal samuti lapsi näitustele. Tema elutöö oli lastele kunsti õpetamine, lasteni kunsti viimine, et neist kasvaksid muuseumikülastajad ja kunstiarmastajad. Ta tänas meid selle eest, et oleme teinud sellise näituse, mis seda teha aitab.
Anu: Kuigi näitus on suunatud lastele, on see ka vanemaealistele väga hea väljapanek. Sellele pani mind mõtlema kolleeg Isabel Aaso-Zahradnikova. Ka vanemaealistel on hea teoseid lähedalt vaadata. Näitusel on kohti, kus saab istuda ja rahulikult süveneda.
Kuidas mõõdate, kas näitus on olnud edukas?
Darja: Juba sügisene koolivaheaja nädal näitas, et muuseumisse tuli rohkem peresid kui tavapäraselt koolivaheaegadel. Töötubadest võeti väga aktiivselt osa. Lapsi oli nii palju, et meil oli raskusi materjalide ettevalmistamisega. Need kippusid otsa saama. Oli tunda, et muuseumis on rohkem saginat.
Seda, et näitus on olnud edukas, näitab ka see, et pereringis veedetakse siin pikalt koos aega, lastel on siin koos vanematega lõbus ja huvitav. Võib-olla tulevad selle näituse positiivsed mõjud välja alles siis, kui näitust külastanud lapsed täiskasvanuks saavad. Aga praktilisest küljest saame ühel hetkel vaadata näiteks perepiletite arvu ja võrrelda seda eelmiste perioodidega.
Anu: Koolivaheajal nägime näitusel supervanemaid ja -vanavanemaid, kes käisid isegi mitme lapsega näitusel ja juhendasid neid, aitasid neil Minapassi täita ja suhtlesid nendega. Me nägime emotsionaalseid, žestikuleerivaid dialooge inimeste vahel. See on justkui silmaganähtav tagasiside ja edukuse mõõdik. Iseenesest, kui on soovi ja tahtmist, siis vanemale on loodud kõik võimalused selleks, et lapsega näitusel suhelda ning üheskoos kunsti kogeda.
Olete loonud tervikliku haridusliku lahenduse, mis näitusel eksponeeritud teoseid saadab: audiojutustus, mõttevahetused seintel, mõistatusmäng, tegevused saalis ja tegevusleht, avatud töötoad ning jututäringumäng. Millest lähtusite materjalide ja tegevuste valikul?
Anu: Me lähtusime sellest, kuidas inimene õpib. Sotsiaalne aspekt näituse haridustegevustes on väga tähtis, samamoodi ka tegevuslikkus ja kogemuslikkus lähtuvalt sellest, mis on sihtgrupi eale sobiv. Kõik tegevused lähtuvad sihtrühmast ja meie eesmärk oli, et toimuks nn nähtamatu õppimine – et lapsel ja lapsevanemal oleks erisuguseid võimalusi näitust kogeda ning igaüks saaks valida endale sobiva variandi. Kõik sõltub ka külastaja vastuvõtlikkusest ja sellest, kui palju tal on aega näitusega suhestuda. Vastavalt sellele saab ta valida tegevused.
Darja: Tähtis on mitmetasandilisus. Kõiki tegevusi ei pea kirja saama ühel külastuskorral, vaid näitusele võib tulla mitu korda ja valida just need tegevused, mis parasjagu meeldivad.
Millise haridusliku lahendusega oli kõige rohkem tööd?
Anu: Minapassi koostamine oli kõige mahukam töö. Aga vestlused Tu ja Minakaru vahel nõudsid samuti omajagu pühendumist. Lühikeste ja tabavate dialoogide väljavalimine kõikidest laual olnud variantidest nõudis omajagu aega. Üldse oli tööd tekstidega väga palju. Näiteks „Koidu ja Hämariku“ loo kirjapanekul pidime me palju lihtsustama ja jälgima, et lugu oleks tänapäeva lapsele arusaadav.
Darja: Alguses olid dialoogid Tu ja Minakaru vahel võrdlemisi pikad, mistõttu neid tuli lühendada ja lihtsustada. Täpset läbimõtlemist nõudis seegi, kuidas, kas ja kui palju me erinevaid tegevusi seome, ja jälgida tuli, et need ei kordaks üksteist.
Millised nõuanded annaksite vanemale, kes „kardab“ kunsti? Millele suunata lapse tähelepanu, kui last saadab näitusel „kunstivõõras“ lapsevanem?
Anu: Mida varem inimene selle keskkonnaga harjub, seda loomulikum on see edaspidi. Kindlasti on neid, kes ülemäära palju muuseumis ei käi, kuid meie näituse sõnum on, et laps on näituse peategelane ja seda väljapanekut tulebki tal kogeda läbi iseenda. Selleks ei ole vaja eelteadmisi. Ja lapsevanematele ütleks, et tuleb lihtsalt kohale tulla ja kogeda kunsti läbi iseenda. Siin ei ole valesid ega õigeid vastuseid.
Darja: Lapsevanem saab näitusel lapse tähelepanu pöörata sellele, mis last huvitab. Kui lapsele meeldib loodus, siis võibki alustada maastikumaalist. Või autodest või loomadest, kui need on lapse huvid. Võib keskenduda ka ainult paarile teosele ja avastada hoopis Kumu muuseumihoone põnevat arhitektuuri.
Anu: Alati aitavad ka avatud küsimused. Seda isegi näitustel, kus ei ole abistavaid tööriistu. Näiteks: mis siin pildil toimub, milliseid mõtteid see sinus tekitab, milliste märksõnadega see teos sinu jaoks seostub, ja miks sa nii arvad. Sellised küsimused käivitavad mõtted ja vestlused.
Milline oli suurim väljakutse näituse planeerimisel ja teoks tegemisel? Mille üle olete eriti uhked või milline hetk pakkus teile endale näituse valmimisel kõige rohkem ehedaid emotsioone?
Anu: Kindlasti oli väljakutse see, kuidas kujundada lastelt saadud sisendist ühtne tervik. Lõplik tulemus nõudis aega, kuni välja kujunes. Teisest küljest aga oli meil kohe algusest peale selge, et näituse peategelane on laps ise, ja sellest me ka lähtusime.
Kui me näituse installeerimise ajal esimest korda nägime, kuivõrd suured olid moodulid, siis olime ehmunud. Ent seda suurem oli rõõm, kui terviklahendus kenasti paika loksus.
Darja: Minu kõige suurem rõõm oli see, et saime valmis! Näituse ettevalmistus kestis kaks aastat, kuid väga suure töö tegime ära viimase poole aastaga. Ja siis kujuneski laste antud sisendist, ruumilahendusest, teostest ja narratiivist üks tervik.
Näitusevaated. Fotod: Stanislav Stepaško
Kumu blogi 