Septembri algusest on Kumu 5. korrusel avatud feministliku kunstniku ja aktivisti Anna-Stina Treumundi loomingu näitus „Kuidas ära tunda lesbit?“. Treumundi kunstiprojektid olid Eesti 2000. ja 2010. aastate kunstiväljal ja feministlikus liikumises märgilise tähtsusega sündmused, mis pole oma aktuaalsust kaotanud tänapäevalgi, kuigi laiemat tunnustust kunstnik oma eluajal ei pälvinud. Treumundit mõjutanud kunstnike, nagu Marju Mutsu ja Kai Kaljo kõrval astuvad Kumu näitusel tema teostega dialoogi ka noored autorid – Janina Sabaliauskaitė Leedust ning Elo Vahtrik ja Maria Izabella Lehtsaar Eestist –, kes jätkavad oma loomingus kvääre ja feministlikke otsinguid. Ketlin Käpp vestles näituse kuraatorite Piret Karro-Arraku ja Magdaleena Maasikuga lähemalt näituse tagamaadest.
Kuraatorid Magdaleena Maasik ja Piret Karro-Arrak. Foto: Karolin Köster
Näitus „Kuidas ära tunda lesbit?“ on eelkõige austusavaldus Anna-Stina Treumundile ja tema pärandile. Saatetekstis on mainitud, et Treumund ei pälvinud eluajal piisavalt tunnustust. Tema loominguga esimest korda tutvudes võib see tekitada küsimusi – väljapanekuga kaasnenud raamatu viimased leheküljed sisaldavad pikka nimekirja näitustest, kus Treumund aktiivselt osales. Kuidas teie mõtestate lahti tunnustuse saamist kunstnikuna ja mil määral on see seotud sellega, kui suur osa kunstniku loomingust näitustele jõuab?
PKA: Anna-Stina Treumundit tunti kunstiringkondades, kuid mitte laiemal kultuuriväljal. Ta oli kümmekond tegutsemisaastat väga aktiivne nii kunstniku kui aktivistina. Ta oli pioneeri rollis.
MM: Paratamatult eksisteerib lisaks kõikidele kunstniku enda organiseeritud projektidele ja näitustele ka institutsionaalne ja rahvusvaheline tunnustus. Preemiaid ja auhindu ta erinevalt oma eakaaslastest kunagi ei pälvinud. Treumundi kõige viimane näitus „M-i märg unenägu“ Tartu Kunstimuuseumis (kuraator Rael Artel) oli tema ainukene isikunäitus suuremas muuseumis tema eluajal.[1] Treumundi teoseid hakati muuseumikogudesse ostma alles tema elu viimastel aastatel ja neid pole seal just eriti palju. Seetõttu oli praegune näitus Kumus väga vajalik, et tutvustada Treumundi loomingut laiemalt. Paljud teadsid vaid üksikuid tema töid, aga siinne näitus toob esile, kui palju tal teoseid tegelikult on.
Lisa M. Walker, kelle tekstidega oli kursis ka Treumund, on toonud oma artiklis välja, et nähtavusest saab 20. sajandi lõpu identiteedipoliitika eelistatuim strateegia, „milles osalejad sümboliseerivad tihti sotsiaalse õigluse nõudeid, märgistades oma erinevusi nähtavate tähistajate kaudu, mille kaudu neid ajalooliselt on diskrimineeritud“[2]. Kuidas Anna-Stina Treumund sellesse konteksti paigutub ehk millistel viisidel tegeles ta omaenese identiteedi nähtavusega ja kui palju me näeme tema teostes lisaks tema lesbiks olemise käsitlusele laiemalt teda ümbritseva kogukonna kogemuse lahtimõtestamist?
MM: Üks nähtavusega tegelemise viise oli Treumundi loomingus kindlasti autoportree žanr, mida ta kasutas läbivalt. Aktiivsemalt hakkas ta kvääriidentiteedi teemaga tegelema umbes 2010. aastast. Samal aastal avanes tal isikunäitus pealkirjaga „Sina, mina ja kõik, keda me ei tea“[3]. Sellel näitusel, mida saatis ka teemakohane seminar, võttis ta selgelt ette lesbide representatsioonipoliitika ja nähtavuse küsimused. Näiteks mängis ta oma autoportreel üle võlli keeratud sootähistajatega ja pildistas ka oma kogukonnakaaslasi väga läbimõeldult, võimestaval viisil. Ta kujutas neid nii, nagu nad ise soovisid, et neid näidatakse, ja selle kõrval jäädvustas ka iseennast samamoodi: nii nagu ta tahtis, et teda nähakse. Tema eesmärk oli, et lesbisid ei vaadataks läbi stereotüpiseeriva pilgu või läbi mehe pilgu, nagu seda tavaliselt oli tehtud. Treumundi praktika oli üleüldiselt hästi kogukondlik mitte ainult kunstiteostes, vaid ka näiteks koos kväärikogukonnaga LadyFesti korraldamise kaudu.
Kunstiteoste osas tuleb kogukondlik praktika esile näiteks seerias „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari“ (2012). Ta võttis kogukonna liikmed modellideks, kes omakorda kehastasid ajaloolisi või fiktsionaalseid tegelasi, keda ta nägi erinevatel põhjustel samuti selle kogukonna osana. Koos modellidega arutati, kuidas nad tahaksid, et neid pildistataks ja kes keda tahaks kehastada, mis teeb selle seeria kaasavaks ja kogukondlikuks.
PKA: Treumund kutsus sellesse seeriasse osalema oma lähedasi ja sõpru, mistõttu saame seda täna vaadata mingis mõttes arhiivimaterjalina tol ajal tegutsenud feministide võrgustikust. Need inimesed on tänaseni aktiivsed.
Paljud teised teosed sündisid dialoogis tema elukaaslasega, näiteks fotoseeria näituselt „Hea küll siis, Jane, kutsuge kogu oma fantaasia appi ja kujutlege, et te pole enam hästikasvatatud ja tagasihoidlik tütarlaps, vaid ohjeldamatu noormees, kellele juba lapseeast peale vaba voli on antud“ (2013). Treumund taaslõi kvääri pilgu kaudu enda ja oma elukaaslase lapsepõlves loetud raamatute tegelasi, nagu Winnetou ja Jane Eyre.
Treumundi hilisemasse loomingusse hakkas sugenema BDSMi temaatika, mis tuli tema enda seostest BDSMi kogukonnaga. Soome kväärpornoajakirjale Ménage à trois tehtud fotodel näeme inimesi eri seksuaalpraktikate ja fetišitega suhestumas. Ajakirja taga oli pigem väike BDSMi subkultuuri seltskond.
Anna-Stina Treumundi näituse avamine Kumus. Foto: Karolin Köster
Näitusele on kaasatud ka kolm noorema põlvkonna kunstnikku: Maria Izabella Lehtsaar, Elo Vahtrik ja Janina Sabaliauskaitė, kes seavad oma loomingus samuti fookuse kvääriidentiteedile. Nende ja Treumundi loomingus näeb tugevat ühisosa. Milliseid erinevusi on siiski märgata selles, kuidas käsitlevad kväärifeministlikke küsimusi uuema põlvkonna kunstnikud, võrreldes sellega, kuidas tegi seda Anna-Stina Treumund?
PKA: Anna-Stina Treumundi eluajal ei olnud nii aktiivset ja mitmekesist kväärikogukonda kui praegu. Ta tundis end pigem üksinda. Kuigi ta viitas paljudele rahvusvahelistele autoritele, ei tundnud ta siiski, et tal oleks laiemat kunstnike kogukonda, kellega õlad kokku panna. Ta pidi ise otsima oma juuri, esiemasid ning teadlikult kujundama oma poliitilist perekonda. Tänased noored kunstnikud on saanud alustada varasemalt loodud tugistruktuuri baasilt. Näiteks Janina Sabaliauskaitė on kirjeldanud, kuidas teda inspireeris esimene naiste poolt algatatud lesbierootika ajakiri On Our Backs. Elo Vahtrik on öelnud, et teda inspireeris Anna-Stina Treumund ise. Maria Izabella Lehtsaar teisalt kasutabki oma loomingus väga konkreetseid lesbikogukondade tähistajaid, objekte, mille kaudu üksteist ära tuntakse. Meil on praeguseks palju rohkem nende teemadega tegelevaid noori kunstnikke. Samuti ei saa mööda vaadata sellest, et Eestis on võrsunud aktiivne drag-kultuuri skeene. Kui Anna-Stina Treumund tegi 2009. aastal foto „Drag“, siis viitas ta USA 1990. aastate skeenele, sest kohalik veel puudus.
MM: Treumund tegeles väga palju teavitustööga, sest tema tegutsemise ajal oli teadlikkus LGBTQ+-kogukonnast küllaltki madal ja kui midagi teati, siis pigem stereotüüpe. Selle kõrval on uue põlvkonna noortel kunstnikel publik, kes on kas väga tugevalt positiivselt või ka hoopis negatiivselt meelestatud LGBTQ+ küsimuste suhtes, aga vähemalt teadmine on olemas. Praegu on tekkinud suurem ühiskonna lõhestumine, mis on see pinnas, millele noored kunstnikud oma kunsti loovad, aga Anna-Stina Treumundi eluajal valitses selle suurema ühiskondliku lõhe asemel kohati lihtsalt tühimik.
Anna-Stina Treumundi näituse avamine Kumus. Foto: Karolin Köster
Kui palju leidub Anna-Stina Treumundi loomingus lisaks kväärifeministlikule suunale muu fookusega sotsiaalkriitilist lähenemist?
MM: Tema loomingus leidub ka teise fookusega sotsiaalkriitilisi teemasid. Näiteks kogu meie näituse kujundus on inspireeritud tema rassismikriitilisest plakatiseeriast „Skin“ (2015), mis oli väljas Tartu linnaruumis. See rääkis ilutööstuse varjatud rassismist, kasutades levinud jumestuskreemide laetud nimetusi. Samuti on olulised sotsiaalkriitiline fotode sari „Lauri. Veiko. Martin“ (2011) ning videoteos „Peeter“ (2011), mille oleme näitusel asetanud kõrvuti neile inspiratsiooniks olnud Kai Kaljo tuntud videoteosega „Luuser“ (1997). Mõlemad kunstnikud lähtusid postsovetliku Eesti kontekstist, kus joonistusid selgelt välja „kaotajad“ ja „võitjad“. Niinimetatud kaotajaks võib pidada näiteks koos emaga elavat keskealist, vähe teenivat naiskunstnikku või ka homofoobse kiusu all kannatavaid vähemusi. Niinimetatud võitjateks olid postsovetlikus ühiskonnas näiteks jõulised macho-mehed, kes oskasid panna kauboikapitalismi süsteemi enda kasuks tööle. Kaljo on oma teoses autobiograafiline ja seega eneseirooniline, Treumund jällegi kehastab endale kõige suuremat ohtu kujutavaid tegelasi ja muudab nad naeruväärseks.
PKA: Siin on oluline mõista ka seda, et tema portreteeritud karakterid ei ole ühiskonnas päris üheselt võitjad, vaid need, kes hambad ristis üritavad võita võistlust „kes on kõige matšom mees“. Ühest küljest tunnistavad nad ainunormaalsusena heteronormatiivset tuumikperet, samas paljudel neist on lapsi mitmest eri kooselust. Nad kritiseerivad immigratsioonipoliitikat, aga paljud neist teenivad elatist Soomes töötades.
Sotsiaalkriitilise lähenemise teema puhul tuleb ka mainida, et kväärifeminismi üks olulisi põhimõtteid on intersektsionaalsus ehk kväärifeminism ei tegele ainult sooküsimustega, vaid vaatab laiemalt vaesuse, klassiühiskonna, rassi ja rahvuse teemasid. Näiteks seerias „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari“ (2012) tuleb ristumine soo ja klassi vahel esile fotodel Friedast ja Sabinest, kes olid baltisaksa neiud. Nemad said tänu kõrgemasse seisusesse kuulumisele lubada endale standardile mittevastavat eluviisi. Neile ei langenud peale sellises mahus kultuurilisi piiranguid, kui oleks langenud eesti talutütardele.
Milliste eetiliste küsimustega puutusite kuraatoritena kokku olukorras, kus teie hoole alla jõudis suur kogus fototeoseid väga erinevatest kohtadest ning ka Treumundi jaoks lähedastelt inimestelt? Kõigi nende suhe Treumundiga oli kindlasti mitmetahuline, rääkimata nende enda minapildist ja arusaamast, kas ja kuidas tuleks teoseid eksponeerida. Kuidas kuraatorina sellistes olukordades valikuid teha ja millega arvestada?
MM: Me võtsime vastu otsuse, et kui on vähegi teada inimene, keda fotol on kujutatud, siis tuleb temaga näituse ja eksponeerimise teemal läbi rääkida. Eriti nende fotode puhul, kus kujutamisviis on sellist laadi, mis võiks olla mõne inimese jaoks liialt tundlik. Näituse konsultandi Rebeka Põldsami kaudu saime õnneks enamikuga kontakti. Paratamatult tuli mõne foto eksponeerimisest ka loobuda. Kui fotol kujutatud inimene nõusolekut selle muuseumis näitamiseks või raamatus avaldamiseks ei anna, siis tuleb seda austada. See ei puudutanud mitte üksnes seksuaalse sisuga teoseid, vaid inimsuhete keerukuse tõttu oli neid põhjuseid erinevaid. Tihtipeale ei taheta mingeid momente oma elust hiljem avalikult eksponeerida.
PKA: See on isikliku loomuga kunstiga kaasnev keerukus. On suur vahe, kas teos on suures kunstimuuseumis näitusel või kellegi privaatses kasutuses. Samuti mõtestasime näituse ettevalmistamise protsessis, kas ja millisel viisil rääkida sellest, et Anna-Stina Treumundi surma põhjus oli enesetapp. Ühest küljest on oluline seda mainida, sest Treumund ei vaikinud ise kunagi maha oma vaimse tervisega seotud teemasid, vaid rääkis nendest avatult, mistõttu ei tahtnud me seda asjaolu kuidagi vaiba alla pühkida. Teisalt ei soovinud me seda teemat näitusel afišeerida. Küsisime enesetapu mainimiseks luba tema sünniperelt ja partnerilt.
MM: Mida avatumalt me sellest räägime, seda rohkem liigume sinnapoole, et vaimse tervise probleemidega osatakse tänapäeva ühiskonnas paremini tegeleda. Treumundi viimane elukaaslane Riinu avas näituse jaoks loodud dokumentaalfilmis, et Anna-Stina eluajal oli vaimse tervise teemadega tegelemine keerulisem. Ei olnud tugigruppe ning isegi kui pääsesid psühhoterapeudi juurde, oli oht, et tegemist võis olla homofoobse inimesega. Seetõttu oli LGBTQ+-inimestel veelgi keerulisem vaimse tervise abi leida.
Anna-Stina Treumundi näituse avamine Kumus. Foto: Karolin Köster
Seoses paremäärmuslike maailmavaadete massilise levikuga Euroopas on küsimused oma soo ja seksuaalsuse määratlemisest tegelikult tänaseni üsna kriitilises seisus. Millist ühiskondlikku mõju võiksid avaldada heteronormatiivsust eemale heitvad ja kvääriidentiteedi küsimusi avavad näitused praeguses ajas?
PKA: Rahvuslik paremäärmuslus üritab meile järjepidevalt sisendada narratiivi, et me oleme ühesugused ja tahame kõik ühte asja: mehed tahavad olla perepead ja naised lastega kodus. Sellised näitused aitavad sellele vastukaaluks illustreerida ja meeles hoida fakti, et inimesed on erinevad. Meie kuratoorne positsioon on veidi aktivistlik põhjusel, et ka Anna-Stina Treumund ise oli aktivist. Kui järjepidevalt teha aktivistliku noodiga näitusi, leiame võib-olla ühel hetkel muuseumide programmidest näitusi lihtsalt kväärkunstnike loomingust, ilma et selles tajutaks teatud provokatsiooni. Kaugem eesmärk on murda lahti endiselt eksisteerivast vaikivast kokkuleppest, et valgete meesautorite näitused on keskne norm. Kumus asi kindlasti nii ei ole, aga suur pilt võiks olla see, et sul on väga erineva identiteediga autoreid, kes näituste programmi jõuavad, ja et see oleks normaalsus.
MM: Suurel rahvuslikul kunstimuuseumil on väga tähtis roll sellist tüüpi diskussioonide tekitamisel, teadlikkuse kasvatamisel. Kunstivälja siseselt küll räägitakse nendel teemadel ning noorte kunstnike loomingus on seda ehk rohkem, aga kui rahvuslik kunstimuuseum, millel on väga lai külastajaskond, võtab selge seisukoha, väljendab poolehoidu LGBTQ+-inimeste suhtes ja teeb suure näituse kväärifeministliku kunstniku loomingust, siis sellel võib olla ühiskondlikult palju suurem kaal. See võib avada rohkem nende silmi, kes on võib-olla negatiivselt meelestatud vähemuste õiguste eest võitlemise suhtes või kes lihtsalt pole nende teemadega piisavalt kokku puutunud. Pireti poolt välja toodud aktivistlik positsioon väljendub ka näitusel sisalduvas teavitustöös, sest paratamatult on tänapäevalgi veel inimesi, kes ei tea, et on olemas näiteks lesbiemasid ning eri tüüpi peremudeleid, mis on üks näituse fookusi. Seda teavitustööd tegi Anna-Stina Treumund oma loomingus ja me jätkame seda selle näituse kaudu.
Anna-Stina Treumundi näituse avamine Kumus. Foto: Karolin Köster
Anna-Stina Treumundi näituse avamine Kumus. Foto: Karolin Köster
[1] Anna-Stina Treumund. M-i märg unenägu, https://tartmus.ee/naitus/anna-stina-treumundi-isikunaitus-m-marg-unenagu (vaadatud 18.10.2025).
[2] L. M. Walker, How to Recognize a Lesbian: The Cultural Politics of Looking like What You Are. – Signs 18, 4, 1993, lk 866–890, http://www.jstor.org/stable/3174910 (vaadatud 01.11.2025).
[3] A.-S. Treumund, You, Me and Everyone, https://www.annastinatreumund.com/exhibitions/you-me-and-everyone (vaadatud 25.10.2025).
Kumu blogi 