FeliX Art & Eco muuseumi kolleegide kutsel osales Eesti Kunstimuuseum 25.–27. septembril Euroopa Muuseumiakadeemia aastaauhinna konverentsil Budapestis. Brüsseli külje all Drogenbosis asuv FeliX Art & Eco muuseum oli 2024. aastal (seni) viimaseks toimumiskohaks näitusele „Futuromarennia. Ukraina ja avangard“, mis algsel kujul toimus 2022. aastal Mõstetski Arsenalis Kiievis ning jõudis Venemaa täiemahulise sissetungi järel juba poliitiliselt teravdatud, dekoloniseeriva käsitlusega täiendatud versioonina 2023. aastal Kumusse. Kuigi auhinnakonkursi nominendiks tohtis olla vaid üks muuseum, pidasid Belgia kolleegid vajalikuks anda oma esitluses sõna ka asjaosalistele Kiievist ja Tallinnast. Kahjuks ei osutunud meie kandidaat võitjaks, kuid pidasime oluliseks eelkõige seda, et solidaarsusesõnum Ukraina kultuuri unikaalsusest ja vastupanuvõimest jäi kõlama ka sellisel üleeuroopalisel muuseumifoorumil. Samuti rõõmustas, et kunstimuuseumi kategoorias pääses finalistide hulka Leedu Rahvuslik Kunstimuuseum ning võitjaks sai Iiri Moodsa Kunsti Muuseum (IMMA) – mõlemad meie muuseumi head koostööpartnerid. Täna annab Kumu blogis toimunud konverentsist täpsema ülevaate „Futuromarennia“ Kumu näituse koordinaator ja graafikakogu juhataja Elnara Taidre.
FeliX Art & Eco muuseumi direktor Sergio Servellón ja Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu juhataja Elnara Taidre kõnelemas Euroopa Muuseumiakadeemia aastaauhinna konverentsil
Euroopa Muuseumiakadeemia (EMA) on võrsunud Euroopa Muuseumifoorumist (EMF), mille väljaantav Euroopa aasta parima muuseumi auhind (EMYA) on muuseumivaldkonna üks vanimaid ja prestiižsemaid. Siinkohal võib uhkusega meenutada, et Kumu pälvis selle 2008. aastal, osutudes valituks 140 kandidaadi hulgast tänu oma uudsele lähenemisele muuseumitegevusele ja publiku aktiivsele kaasamisele. Võrreldes EMYAga on EMA aastaauhind tagasihoidlikum, kuid samuti suur erialane tunnustus, mille eesmärk on tuua esile väljapaistvaid muuseume, uurijaid ja kultuuriasutusi, kes loovad teed rajavaid muuseume või uurimusi ning veavad projekte, mis mõjutavad museoloogilise diskursuse arenguid rahvusvahelisel tasandil.
EMA aastaauhinna konverentsi avamine ja EMA ajakirja tutvustamine. Kõnealuse numbriga on võimalik tutvuda Eesti Kunstimuuseumi raamatukogus
EMA aastaauhinna konverents ja töötoad moodustasid aga põneva läbilõike Euroopa muuseumimaastiku uuenduslikest praktikatest ja initsiatiividest. Peab tunnistama, et siinkirjutaja keskendumisvõime oli veidi raskendatud oma ettekande üle pabistamise tõttu, kuid kolleegide sisukad ettekanded haarasid ikkagi kaasa. Ühe huvitava arenguliinina võiks esile tuua museaali käsitlemist elusa objektina: museaali elu tutvustamist eri meediumite abil, selle kogemist eri meeltega enne tegelikku kohtumist, aga ka erinevate võimaluste loomist sellega isiklikumaks, pea kehaliseks suhestumiseks. Kõikvõimalike immersiivsete keskkondade kõrval oli jälgitav originaalobjekti austamine, autentse kogemuse ja teadmise väärtustamine, kusjuures üllatavalt vähe oli tehisaru kasutamise juhtumeid ning needki näiteks tugiteenuste, mitte sisuloome tasandil.
Siinkirjutaja isiklik lemmik – Matica srpska galerii (Novi Sad, Serbia) uus püsiekspositsioon, mis käsitleb kunstikogu identiteeti, selle uurijaid ja patroone, aga ka tänapäeva aktuaalseid spetsiifilisemaid (lapsed, pelgu-/pühapaigad, rituaalid, uute kunsti nautimise viiside loomine) või ebamugavaid teemasid (tabu, alastus, teisesus), kus kollektsiooni tippteosed on esindatud vaid ühes teemasektsioonis.
Olulise märksõnana kõlas töö kogukonnaga – väiksema koha puhul toimimine kogukonna keskusena, mis loob sidususe erinevate põlvkondade vahel, nt kaasates noori kohalike traditsioonide kogumisse või 20. sajandi tunnistajate intervjueerimisse. Suuremates kohtades paistis aga silma töö mitmesuguste kogukonnagruppidega, kaasates väga erinevatel viisidel nende hulka ka ühiskonna nõrgemaid liikmeid – pagulasi, vähemusrahvusi, raske haigusega diagnoosituid, keerulises majanduslikus olukorras olijaid. Muuseumide missioonitunne paistis silma erinevate ebamugavate küsimuste käsitlemisel – keskkonnaprobleemid, vaimse tervise kriis, valus ja häbi valmistav ajalugu, koloniaalse suhtumise (enese)kriitika. Seda kõike aga oma erilises museaalses keeles ning oma valdkonna vahenditega.
Traakia Etnoloogiamuuseum toimib omapärase pagulaskeskusena – turvalise kohana, kus vähemuste eri gruppidel on võimalik rääkida oma lugu ning saada muuseumi pakutud teadmistest võimestatud
Samavõrd huvitava muuseumitegevuse näitena tahaks esile tuua Eesti Kunstimuuseumi partnerit „Futuromarennia“ projektis – FeliX Art & Eco muuseumi, mis tegi läbi huvitava transformatsiooni taluomanikust maalikunstniku Felix De Boecki (1898–1995) majamuuseumist abstraktse kunsti kompetentsikeskuseks ning seejärel ökoloogilise farmimajanduse katseplatvormiks, kus kohtuvad loodus ja kunst.
Slaid Sergio Servellóni ettekandest FeliX Art & Eco muuseumist
Konverentsi võõrustajaks oli Ungari Rahamuuseum, mida võiks käsitleda hea näitena sellest, kuidas ühe nähtuse kaudu on võimalik avada inimtegevuse väga erinevaid aspekte, aga ka rääkida oma riigi ajaloost ja kultuurist. Raha käsitletakse siinkohal väärtuse, maksevahendi, käibevahendi, globaalse valuuta ja aardena. Interaktiivsete tehnoloogiliste lahenduste ja digitaalsete tegevuste kõrval on võimalik tutvuda ajalooliste objektidega ja seda süvenenul kujul – vaadeldes vitriini nutikalt sisseehitatud luubi abil eksponaadi detaile või kuulates kõlaritest selle ajaloolisest taustast.
Nutikad suurendusklaasid Ungari Rahamuuseumi vitriini konstruktsioonis
Konverentsist järgmisel päeval toimunud töötoas „Kultuuripärandi transformeeriv olemus“ jäi kõlama idee muuseumist kui usaldusväärsest kompetentsikeskusest, millel on õigus kahtlusteks ja enesekriitikaks, kuid ka võimekus refleksiooniks, aktivismiks ja vastupanuks.
Slaid töötoast „Kultuuripärandi transformeeriv olemus“
Kumu blogi 