Eesti Kunstimuuseumi töötajate Erasmus+ programmi reisilt kasvas välja uus eakatele suunatud sari „Kunstinautlejad“, mis stardib juba oktoobris. Kui seni on eakatele mõeldud kohtumised toimunud peamiselt Kumus, siis nüüdsest pakuvad inspireerivaid ja rahulikus tempos kulgevaid kunstielamusi ka Niguliste ja Adamson-Ericu muuseum. „Kunstinautlejates“ vaadeldakse üht kogusse kuuluvat teost põhjalikult ja mitmekülgselt, tutvudes nii autori, tausta kui ka tehniliste valikutega, millele järgneb loovtöötuba. Seal saavad osalejad luua oma tõlgenduse nähtust – olgu siis pintslit kätte võttes esimest korda üle aastate või oma igapäevast loomingulist harjumust jätkates. Mõnus loovus, ühisolemine ja kohvitass hoiavad meele rõõmsa ja vaimu virge. Järgnevalt jagavad haridus- ja publikuprogrammide kuraatorid Keidi Pihlamägi, Maris Paal ja Annika Teras muljeid oma Erasmus+ reisist Varssavisse ning avavad, millised ideed ja kohtumised aitasid uuel programmil kuju võtta.
Üks paljudest seenioritele suunatud tasuta üritustest: kevadest sügiseni saab Varssavi Rahvusmuuseumi sisehoovis osaleda qigongi treeningutes. Foto: Annika Teras
Iga õppereis saab alguse küsimusest: kuidas teised seda teevad? Reisides muuseumitöötajana on ehk huvi veel täpsemalt selles, kuidas kõnetavad teised oma publikut, milliseid teemasid tõstatavad, millist keelt räägivad – nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Isegi kõige sisukam igapäevatöö võib muutuda nii omaseks, et me korraga ehk ei märkagi enam, mida ja kuidas me teeme. Õppereis on võimalus nihutada vaadet – astuda samm tagasi, vaadata kõrvalt ja harjumuspärasest kõrvale. Just sellise pilguga läksimegi Niguliste ja Adamson-Ericu muuseumi kolme haridus- ja publikuprogrammidega töötajaga Erasmus+ toel juunikuus Poolasse, et otsida uusi nurki publikuga suhestumisel ja hariduslike kogemuste kujundamisel.
Meie teekond viis Poola pealinna Varssavisse, kus vastuvõtva partnerina ootas meid Varssavi Rahvusmuuseum. Õppereisi jooksul keskendusime teemadele ja sihtrühmale, mis on olulised meie ühiskonna mitmekesisust ja toimuvaid muutusi arvestades: eakad, ligipääsetavus ning integratsioon. Need teemad ei olnud üksnes fookuspunktid, vaid ka peeglid, mille kaudu vaadata omaenda töövõtteid ja võimalusi uue nurga alt.
Meie fookusteemadele pakkus imehäid vastuseid ning uusi mõtteid Varssavi Rahvusmuuseumi seeniorite programmide koordinaator Barbara. Just tema tutvustas meile eakatele mõeldud sündmuste kategooriat „Muzeum Trzeciego Wieku“ – otsetõlkes „Kolmanda ajastu muuseum“. Nende sündmuste ning programmide märksõnadeks näisid olevat mitmekesisus ja paindlikkus: tegevusi jagub neile, kes otsivad vaikseid ja rahulikke elamusi kui ka neile, kes soovivad sotsiaalset suhtlust ja aktiivset osalemist. Mitmed pakutud tegevused sobivad hästi ka teistele sihtrühmadele – näiteks sisserändajatele või erivajadusega külastajatele.
Näitusesaalis seovad sensoorsed tuurid kunstikogemuse käeliste tegevustega. Foto: Varssavi Rahvusmuuseum
Meie esimene täispikk päev Varssavis ei alanud näitusesaalis, vaid muuseumi sisehoovis. Vaatamata hommikusele paduvihmale oli sinna kogunenud hulk eri vanuses inimesi, et alustada päeva qigong’i harjutustega. Tõepoolest – rahulikud liigutused, juhendaja hääl ja ühine liikumine lõid erilise meeleolu. Kuigi juhised olid poola keeles, ei olnud keelebarjäär takistuseks ning saime täielikult kaasa lüüa. Päeva jooksul selgus, et see ei ole juhuslik üritus, mida soojadel kevad-suvekuudel korraldada, vaid osake muuseumi teadlikust tööst eakate kaasamisel. Lisaks sellele, et seenioritele on tagatud mugav külastuskeskkond – näiteks selge suunav info, istumiskohad ja hõlpsasti ligipääsetavad näitusealad – püüab muuseum minna ka sammu kaugemale. Soov on tuua kultuurikogemus inimesteni seal, kus nad juba on – ka nendeni, kellel majanduslikud või muud olud ei võimalda sageli näitusi külastada. Esmapilgul võib tunduda ootamatu harjutada qigong’i kunstimuuseumi hoovis, aga just sellised seosed avardavad arusaama muuseumi rollist kogukonnas. Ja mis eriti märkimisväärne – kõik eakatele suunatud programmid, sh qigong, on tasuta. Programm on loodud koostöös Dantiani sihtasutusega, et tagada ligipääs kõigile, sõltumata majanduslikust olukorrast või muust. See tugevdab kogukonda ning peegeldab muuseumi hoolivat ja kaasavat rolli ühiskonnas.
Muuseumi ainus haridusklass osutus mõnusaks paigaks täiskasvanute kursuste ja kohtumiste jaoks. Foto: Annika Teras
Üllatusmomendid kolleegide värsketest ideedest kandsid endas alguses ka väikeseid segadus- ja küsimuskohti. „Kas saaksite palun veel korra seletada, kuidas see täpselt toimib?“ – kordus me suust nii mõnelgi korral, kui tutvustati mõnda osalusmuuseumi põhimõtet või tegevust. Näiteks eakate veetav programm „Sztuka dla wnuka“ ehk „Kunst lapselapsele“ – mitmeetapiline kaasav ettevõtmine, mille sihtgrupiks on just eakad ise koos oma lapselastega. Selles programmis astub muuseumitöötaja pigem koordineerija ning toetaja rolli, pakkudes eakatele võimalust ise põhjalikult ette valmistada ning läbi viia hariduslikud käigud 5–12-aastastele lastele ning nende vanavanematele. Tegemist on mitmekihiliselt põneva ja originaalse programmiga, mis pakub meelelahutust ja hariduslikku sisu nii lastele kui ka vanavanematele, loob neile platvormi ühistegevuseks ning omakorda annab pinna vabatahtlikele muuseumi tegevustes kaasa lüüa.
Sellised projektid pakuvad põnevat mõttekohta. Varssavi Rahvusmuuseumi kolleegide lähenemine – teha koostööd kogukonnaga ning järjepidevalt kaasata sihtrühmi – loob võimaluse korraldada rohkem ja mitmekesisemaid üritusi, ilma et kogu koormus jääks üksnes muuseumitöötaja õlule. Selle kõige aluseks on teadlik koostöö piirkonna spetsialistidega, mis toetab muuseumitööd mitmekülgselt – alates programmide arendamisest kuni selge ja tõhusa infovahetuseni. Näiteks selle programmi puhul tehti koostööd kohaliku kultuurikeskusega, ent sarnaseid koostööprojekte leidub veelgi – näiteks haiglatega, kus muuseum külastab haiglaravil viibivaid lapsi ja viib läbi erinevaid temaatilisi tegevustunde.
Sümpaatse lisana kogukonna koos hoidmiseks oli lisaks virtuaalsele uudiskirjale regulaarselt füüsilisel kujul välja antav seenioritele suunatud miniajakiri, mis kajastas nii neile mõeldud sündmusi kui ka kõike muud muuseumis toimuvat, milles nad samuti on oodatud osalema. Ajakirju jagatakse sündmustel, aga saadetakse ka postiga, mis võib paljude jaoks olla senini mugavaim info saamise meedium.
Teise päeva hommikul ühinesime poola prouade vahva seltskonnaga, et osaleda programmis „Art and Movement“, milles klassikalisse käsitöötuppa oli integreeritud liikumispaus ja suhtlus. Muuseumi püsikogust valitud teostest inspireerituna lõikasime paberist välja detailirikkaid ornamente, mille komponeerisime alustele ning tõstsime teoste valmides kokku ühiseks näituseks. Meisterdamise vahele tegime sirutuspause, et hoida käed soojad ja meeled rõõmsad.
Mitmed programmid, millega Varssavi Rahvusmuuseumis tutvusime järgivad põhimõtet, et kunstiga saab suhestuda läbi erinevate meelte ja alati ei pea olema seos kõige otsesemalt tajutav. Näiteks esmapilgul kaugemana tunduv muusikateraapia programm seob omavahel muusika ja kunsti, pakkudes nii nagu kunstiteraapiagi võimalust loovaks eneseväljenduseks ja sisemaailma mõtestamiseks.
Varssavi jättis meile väga positiivse mulje. Veetsime seal toredad suvealguse päevad, avastades linna ja süües nii palju pierogi’sid kui võimalik. Lisaks kohtumistele uurisime põhjalikult ka Varssavi Rahvusmuuseumi muuseumisaale ja suurepäraseid kogusid. Väga sügava mulje jätsid keskaja kunsti galerii ja ajutine näitus „Teed Jeruusalemma“, mis rääkis Jeruusalemma fenomenist kolme religiooni ühendava kultuuride kohtumise paigana, koos sellega kaasnevate vastuolude ja paradoksidega. Töistele tegevustele ja kultuurielamustele vastukaaluks püüdsime päikesekiiri, pikutades tõelises Varssavi oaasis – Varssavi Ülikooli raamatukogu katusel ja selle ümbruses asuvas pargis, täis rohelust ja kauneid vaateid. See on pärl, mida Varssavis olles kindlasti külastada tasub! Huvitava ja hariva võrdlusmomendi pakkus ka käik kaasaegse kunsti muuseumisse Zachęta galeriisse ning vestlus sealsete sõbralike haridustöötajatega.
Varssavi rahvusmuuseumi haridusosakonna suurepärane organiseeritus paistis silma nii oma programmide kui ka töötajate jaoks loodud ruumide poolest. Foto: Keidi Pihlamägi
Kokkuvõttes tunneme, et lühike õppereis Varssavisse oli vägagi inspireeriv ja silmaringi avardav kogemus. Tõdesime, kui oluline on väärtustada erinevate sihtrühmade vajadusi ja kogemusi ning otsida järjepidevalt uusi viise publikuga suhestumiseks. Varssavi Rahvusmuuseumi hooliv ja läbimõeldud lähenemine seoses eakate kaasamise, ligipääsetavuse parandamise ja kogukondlike partnerluste loomisega pani meid uue pilguga mõtestama omaenda töö tähendust ja võimalusi. Eriti kõnetasid meid programmid, kus põimiti kunstikogemus liikumise või põlvkondadevahelise suhtlusega – näiteks qigong’i hommikused harjutused või eakate poolt oma lapselastele loodud haridusprogrammid. Need tuletasid meelde, kui oluline on mõelda muuseumikogemusest kui tervikust, kus kunst ja loovus käivad käsikäes turvaliste ja rikastavate osalemisvõimalustega. Reis kinnitas, et sellised väikesed lisad – liikumispausid, põlvkondade kokku toomine, erivajadustega arvestamine – võivad anda haridus- ning publikuprogrammidele suure lisaväärtuse ja muuta muuseumi kogukonna jaoks veelgi avatumaks ja elujõulisemaks.
Kumu blogi 