Sirje Runge. Vana Veenus. 2017. Foto: digitaaltrükk. Eesti Kunstimuuseum
Sirje Runge digitaaltrükk „Vana Veenus“ on parafraas tema litograafiast „Veenus peegliga“ (tuntud ka kui „Natüürmort peegliga”, „Vaikelu” jt), mis omakorda jäljendab Diego Velázqueze 1647.–1651. aastatel valminud maali „Veenus peegliga“. Varasemal teosel on kunstnik heitnud pikali peegli ette, millest ei paista aga sinna vaatav naine, vaid veele langevad piisad – pidevalt muutuva pinna kujund viitab kaduvusele. Seda Runge 1970. aastate loomingu kontekstis erandlikku tööd on hilisemates käsitlustes vaadeldud nii postmodernistliku tsitaadi kui ka feministliku žestina ja tõlgendatud kriitilise kommentaarina naiste identiteediloomele ja kujutamisviisidele kunstis.
Peegli kui vahendaja kujundit 2017. aasta teoselt ei leia. Näeme vaid loodust ja haavatavasse positsiooni paigutatud inimest – raudvoodil puhkav kunstnik hajub sügavasse pildiruumi. Teosega loob Runge silla noore ja vana „mina“ vahele, põimides oma elu ja loomingu sümboolselt kokku. Žestis aimdub kunstniku filosoofia, mille järgi tähendab inimeseks olemine pidevalt muutuvat ja habrast suhet ümbritsevaga.
Sirje Runge. Natüürmort peegliga. 1979. Litograafia. Eesti Kunstimuuseum
Kumu blogi 