Kumu külastas Riia kunstinäitusi 

Septembris külastas Kumu tiim Riia kunstinäitusi. Käidi Läti Kunstimuuseumis, kus vaadati kahte näitust: „Light from Italy: From Fattori to Morandi“ ja „The New Temple of Art. Riga City Art Museum 1905–1919“, viimast tutvustas lähemalt näituse kuraator Baiba Vanaga. Seejärel suunduti kaasaegse kunsti näitusele „Survival Kit“ ning järgmisel päeval külastati kaasaegse kunsti galeriid Kim? ja Zuzeumi kunstimuuseumi. Täna annavad Kumu blogis nähtud näitustest põgusa ülevaate Brigita Reinert, Ketlin Käpp ja Maari Hinsberg. 

Kumu kolleegid Läti kunstimuuseumis. Fotod: Brigita Reinert

Brigita Reinert: 

Riia kaasaegse kunsti festival „Survival Kit“ toimus seekord 16. korda ning oli avatud kuni septembri lõpuni. Näituse kuraatoriteks olid Michał Grzegorzek ja kunstnike rühmitus Slavs and Tatars, kelle osalema kutsumine oli positiivne üllatus Läti Kaasaegse Kunsti Keskuse poolt, kes on festivali iga-aastane korraldaja. Payam Sharifi ja Kasia Korczaki koostööna 2006. aastal asutatud rühmituse töö keskendub peamiselt kolmele tegevusele: näitused, raamatud ja loeng-performance’id. Nende looming ammutab inspiratsiooni popkultuurist, vaimsetest ja esoteerilistest traditsioonidest, keelest, suulisest ajaloost ja müütidest ning uurib suuresti Ida-Euroopa, Kaukaasia ja Kesk-Aasia kultuurilist identiteeti, ajalugu ja geopoliitilisi suhteid (keskendudes geograafilisele piirkonnale endisest Berliini müürist kuni Suure Hiina müürini), tuues sageli vahendina sisse ka huumorit ja kalambuuri. Lähtuvalt nende loomingulisest praktikast ning näituse kataloogis avaldatud tekstidest võis seekordset „Survival Kiti“ näha katsena dekoloniseerida endise Nõukogude Liidu alade kunsti- ja kultuurivälja ning laiemalt seda piirkonda raamistavaid poliitilisi ja ajaloolisi narratiive – seda eriti viimaste aastate Venemaa sõjalise agressiooni kontekstis. 

Näitus pealkirjaga „House of See-More“ esitles 23 kunstniku loomingut ja toimus uuemas loomingulises kvartalis Grīziņdārzs. Peab tõdema: kuuldes, et seekordse näituse kuraatoriteks on Slavs and Tatars, kelle loominguga olen varasemalt mitmeid kordi kokku puutunud, olid ootused ja elevus automaatselt kõrged. Näituse lähtepunktiks oli Simurgh – Euraasia iidsetest lugudest tuntud mütoloogiline lind. Kuraatorid käsitlevad seda lindu rahvusülesuse, mitmekesisuse, vastupidavuse ja emantsipatsiooni sümbolina. Simurghi püütakse esile tõsta kui alternatiivi kotkale, keda nähakse riikliku või imperialistliku ikonograafia sümbolina. Kuraatoripositsioonist võiski välja lugeda muu hulgas rahvusluse ja natsionalismi kriitikat, teatud soovi mõtestada ümber piirideülesust ja ühisosa leidmise võimalikkust postsovetlikus kultuuriruumis. Näitusel kerkisid esile mitmed n-ö väiksed narratiivid, eri rahvaste ja paikade ajalooliste sündmustega seotu, mis toodi vaatajani sotsiaalkriitilise diskursuse kaudu. 

Näitusele oli kaasatud mitmeid eriilmelisi kunstnikke ja teoseid; käsitleti (nii isikliku kui kollektiivse) mälu-, identiteedi-, kvääri- ja kehatemaatikat ning leidus ka lähenemisi, mis otsisid justkui alternatiivseid viise mõtlemaks kultuurilisest identiteedist, ajaloost ning inimese suhtest looduse ja konkreetsete paikadega. Kunstnike ja teoste valikus oli kohati üpris huvitavaid ja meeldejäävaid leide, kuid füüsilises näituse keskkonnas oli pigem keeruline tajuda kontseptuaalset raamistikku, mis seoks valitud teosed omavahel tugevaks ja usutavaks tervikuks. Kaasa ei aidanud ka asjaolu, et teoste kohta polnud näitusesaalis saadaval mingit täiendavat infot – sellele pääses külastaja ligi vaid siis, kui soetas näitusega kaasneva kataloogi. Kokkuvõttes võib öelda, et hoolimata aktuaalsest teemapüstitusest ning põnevast kunstnike valikust mõjus seekordne „Survival Kiti“ näitusetervik kuidagi konstrueeritult ja kunstlikult, jättes külastaja oletama ning lünki täitma. 

Ketlin Käpp: 

Riias käies oli spekuleerimist, kas sealne kunstielu on kuidagi tagasihoidlikumaks kuivanud: ajutiste näituste nimekiri ei olnud liialt pikk, mis teisalt andis võimaluse keskenduda rohkem süvitsi olemasolevale. Toon reisi puhul välja paar eredamat kogemust kunstifestivalilt „Survival Kit“ ning kunstnik Anastasia Sosunova isikunäituselt „Spit Bite“ Kim? galeriis. 

„Survival Kit“ otsib alati asukohaks alternatiivseid ruume, mis ei ole igapäevaselt kasutusel ning on kohati hääbuvas seisukorras. Seekord toimus peanäitus rohkem kaasaegses keskkonnas, endises Riia kudumisvabrikus, alles välja arendamata Grīziņdārzsi kvartalis. Enam kui 20 teosega mõtestati lahti vahepealsuse seisundit, piirideülesust, kus ei ole võimalik mahtuda binaarsetesse raamidesse. See hargnes lahti mütoloogia, identiteedi, rahvusliku ja geograafilise kuuluvuse teemade kaudu ning koondus tervikuks läbi suhestumise näituse asukohaga, mida oma pooleli oleku tõttu oli samuti keeruline paigutada renoveeritud/hääbunud raamistusse. Tugevalt eristus näitusel kunstnike Roman Khimei ja Yarema Malashchuki videoinstallatsioon „You Shouldn’t Have to See This“ (2024). Intiimsed lähikaadrid magavatest Ukraina lastest, kes sõjategevuse raames Venemaale küüditati ja on tänaseks tagasi koju jõudnud, tõid esile sõja jäädvustamise vastuolulisuse. Iga kaader on eelkõige tõendusmaterjal kuriteost ning alles seejärel võib see olla potentsiaalne kunstiteos. Kunstiteosena jääb temasse alles oma kogus ebaeetilisust, mille kõrvale tekib ka tugev kaastunde moment, seades lõpuks kahtluse alla vaataja pileti eest soetatud õiguse saada sealt esteetilist kogemust.  

Kim? galeriis oli väljas nii Sosunova vanemaid töid kui spetsiaalselt selle näituse jaoks looduid. Kunstnik mõtestab lahti piltide loomist ja levitamist, DIY kultuuri, selle massilisust. Ta otsib rituaalsust ja sakraalset kihti argistest visuaalsetest keskkondadest nagu kaubanduskeskused, suurettevõtete logod, reklaamid. Üldiselt domineeriva kriitilise vaatepunkti asemel on Sosunova võtnud neutraalse ja kõrvalt vaatava hoiaku, esitades vaid küsimusi, kas ja mil määral on hiliskapitalismi rüpes muutunud nähtused nagu pood, parkla ja reklaamtahvel justkui religioosseteks elementideks, mida tuleks kummardada. Tsitaat „Oh lord, employ me. Birth me under your logos“ kunstniku videoteosest „Preyer“ (2024) mõjus rusuvalt ja omandas nn järelkõla ülejäänud näitusel olevate teoste kaudu. 

Maari Hinsberg: 

Riia Zuzeum kunstikeskuses¹ oli viimane võimalus näha nüüdisaja skulptuuri-tähe Erwin Wurmi teoseid näitusel „How It Is“². Näitus oli avatud vaid kolm kuud ning presenteeritud töid oli paarikümne ringis, neist meeleolukaimad loomulikult interaktiivsed teosed. Zuzeumi näitusepinnast kolmandik ehk üks eraldi ruum oli pühendatud teostele, mis kutsuvad külastajat muutuma elavaks skulptuuriks – tuntud Wurmi „Ühe minuti skulptuurid“ sarjast, mille algus ulatub 1990. aastatesse. Kunstnik on jätnud juhised, kuidas teostega suhestuda ning kasutada oma keha ühendusena orgaanilise ja lavastatu vahel. Asendid, mida ühe minuti skulptuuriks saamiseks võtta tuli, olid ootamatud, humoorikad ja üllatavalt ebamugavad. 

Sardellitaoline skulptuur võimaldas tõmmata armsaid paralleele hiljuti näitusel „Õed Meid. Avangard ja argielu“ eksponeeritud kollaažiga, millel on kujutatud väljamõeldud kunstniku Antonio Sardelli teoseid uhkelt saalis eksponeerituna. Justkui oleks Kristine Mei humoorikas kujutlus ellu ärganud ja leidnud tee Riiga.