Lisaks uutele näitustele ja põnevatele publikuüritustele pakub Kumu muuseumikülastajale ka rikkalikku ja mitmekesist programmi oma auditooriumis. Septembris linastus auditooriumis juba mitmeid filme ning toimus hulganisti üritusi. Täna annab Kumu blogis Kumu Dokumentaali sügishooajal veel linastuvatest filmidest täpsema ülevaate Kumu Dokumentaali programmikoostaja Mare Pedanik.
Šveitsi dokumentalisti Samer Angelone teoses „Lupi nostri. Hirmu ja armastuse vahel“ näeme, kuidas hundiuurija Luca Rossi üritab vähendada lõhet huntide kaitsjate ja vastaste vahel. Püüdes huntidele võimalikult lähedal olla ja neid nende käitumismustrites mõista, seisab ta silmitsi olukorraga, kus aina rohkem huntide saagiks langevate kariloomade tõttu on neile ainulaadsetele metsloomadele kuulutatud põhimõtteline sõda. Kuidas lepitada hunte ja inimesi?
Filmile teeb sissejuhatuse zooloog-loomaökoloog ja Tallinna Loomaaia kauaaegne juht Mati Kaal.
Kumu Dokumentaal: Lupi nostri. Hirmu ja armastuse vahel
Mida kiiremaks ja hektilisemaks maailm meie ümber muutub, seda enam valdab indiviidi üksiolek, eriti just kõrgelt arenenud riikides nagu Jaapan, kus üksindus on muutunud riiklikuks kriisiks. Suurlinnade täiskiilutud metroorongid veavad rahvamassi, kus enamus sõitjaid on süvenenud nutitelefoni või vajunud mõttesse ning tunneb end rahvahulga keskel üksi, kannatades vaikse epideemia, üksinduse, all. Tōkyōs ja selle ümbruses elab umbes 38 miljonit inimest ning hinnanguliselt 40% neist möönab, et tunneb end üksildasena. Sellest on tekkinud suur rahvatervise probleem, mis on viinud Jaapani valitsuse üksinduse ja sotsiaalse isolatsiooni ministeeriumi loomiseni. Taani dokumentalist Kaspar Astrup Schröder jälgib oma filmis „Kallis homne päev” inimesi, kes on leidnud eneses julguse otsida abi ja püüda üksindusest välja murda.
Kumu Dokumentaal: Kallis homne päev
Ülimalt inspireerivad on isikudokumentaalid suurtest loojatest.
Eestiski esinenud vokalisti, heliloojat, koreograafi ja interdistsiplinaarset etenduskunstnikku Meredith Monki, kelle tähtsust eksperimentaalse muusikateatri ühe pioneerina on võimatu ülehinnata, portreteerivad oma värskes filmis „Meredith Monk“ Billy Shebar ja David Roberts. Naiskunstnikuna 1960.–1970. aastate meeste domineeritud New Yorgi kesklinna kunstimaastikul pidi Monk järjekindlalt võitlema ellujäämise ja tunnustuse eest. Esimesed arvustused New York Timesis olid tigedad ja seksistlikud, sest uudne avangardkunst oli paljudele arusaamatu. Monk jäi aga truuks valitud loomingulisele teele ja saavutas oma jäägitu töökuse, distsipliini, andekuse ja nõudlikkusega tuntuse ja edu.
Tavapärase kõikehõlmava eluloofilmi asemel näeme mosaiiki, mis peegeldab Monki loomingu struktuuri ja valgustab tema ülimalt originaalset heli- ja kujundikeelt. Keskmes on Monki muusika, kus filmi iga peatükk lähtub ühest Monki laulust. Tema vokaalstiil on erakordne, hämmastav, väljendusrikas, struktureeritud, jõuline ja puhas, ta suudab laulda täielikus abstraktsioonis, säilitades ülima emotsionaalsuse, isegi sentimentaalsuse.
Monk usub muusikalise hääle suhtlusvormi jõusse. Enamikus tema lauludes/lugudes puuduvad sõnad ja konkreetne keel. Meredith Monki loomingut on keeruline iseloomustada ja kategoriseerida, sest ta tegevus hõlmab nii mitmeid valdkondi. Ta oli ka esimene, kes tõi Guggenheimi muuseumisse teatraalse etteaste („Juice“, 1969).
Tegu on ülimalt siira, sügava ja jõudu andva positiivse filmiga; nende sõnadega võiks iseloomustada Meredith Monki ennastki. Filmi saadavad kunstniku kommentaarid ja arhiivikaadrid.
Seansi juhatab sisse vokaalpedagoog ja improvisatsioonilise helikunsti esitaja Sirje Medell.
Kumu Dokumentaal: Meredith Monk
Mehhiko ikoonilisest kunstnikust Frida Kahlost (1907‒1954) on kirjutatud mitmeid raamatuid ja tehtud filme, ent Carla Gutiérreze režissööridebüüt „Frida. Autoportree“ läheneb teemale uudselt, mina-jutustuse kaudu. Selleks kasutab Gutiérrez kunstniku illustreeritud päevikute, kirjutiste ja kirjavahetuste rikkalikku pärandit, käputäit intervjuusid ning annab Fridale seeläbi võimaluse panna vaatajate jaoks ise oma elulugu kokku.
Režissööri teine eksperimentaalne võte – Frida Kahlo kunsti animeerimine, vanade fotode ja arhiivikaadrite liikuvaks ja aeg-ajalt värviliseks muutmine, annab filmile lüürilise mõõtme. Frida enda sõnad ja võrratult mõjuv hispaaniakeelne jutustus äratavad ellu maalid, mis peegeldavad kunstniku tundeid, kujutavad elus kogetud tõuse, mõõnu, rõõmu ja valu, ning ühendavad kunstiteosed elusündmuste ja kogemuste jadaks.
Filmi meeleolu detailideni tabav originaalmuusika lisab tunnetele sügavust ja seob filmi ühtseks tervikuks. Režissöör on leidnud suurepärase tasakaalu ühendamaks jutustus, animatsioon ja heli kaasahaaravaks looks.
Film võitis 2024. aasta Sundance’i filmifestivalil Jonathan Oppenheimi montaažiauhinna ning oli Grand Jury Prize’i nominent. Lisaks võitis film Rahvusvahelise Dokumentaalfilmi Assotsiatsiooni parima originaalmuusika auhinna (Victor Hernandez Stumpfhauser). Kokku on „Fridal“ 4 festivalivõitu ja 20 erinevat nominatsiooni.
Filmiõhtu juhatab sisse Eesti maali- ja installatsioonikunstnik Kristi Kongi.
Plakat: Frida. Autoportree
Sügishooaeg lõpeb 5. novembril, kui ekraanile jõuab nimeka Austraalia režissööri Justin Kurzeli „Ellise park“ – lugu sellest, kuidas tuntud Austraalia muusik, Nick Cave’i ansamblikaaslase Warren Ellise viimaste aastate suurim kirg ei ole seotud mitte esinemistega suurtel kontserdilavadel, vaid tema hing ja süda kuulub nüüd hoopis Sumatra metsades asuvale looduskaitsealale, mida maailm tunnebki Ellise pargina. Pühendunud looduskaitsjate abiga loodud varjupaigas leiavad uue kodu salakaubanduse ohvriks langenud või väärkoheldud loomad. See kaasahaarav pisarakiskujast dokumentaalfilm pakub sügavalt isiklikku pilguheitu ühe kunstniku loomingulisse ellu, kes tuletab meile meelde ammutuntud tõde – aidates teisi, aitad sa ka iseennast. Just hüljatud ja vigastatud loomi aidates on Warren leidnud rahu ka iseendaga.
Filmile teeb sissejuhatuse loodusekspert Eliisa Pass.
Kumu Dokumentaal: Ellise park
Kumu Dokumentaali hooaja toetajad on Eesti Kultuurkapital ja Tallinna linn
Kumu blogi 