Mari Kurismaa (1956). Natüürmort keraga. 1987. Õli, lõuend. Eesti Kunstimuuseum
Mari Kurismaa loomingus põimuvad mitmed 20. sajandi Euroopa kunstisuunad: kontseptualism, sürrealism ja metafüüsiline maal, viidetega antiigile ning postmodernistlikule arhitektuurimõttele. Teda on inspireerinud nii Tartu klassitsistlik linnaruum kui ka baltisaksa mõisakultuur. Kunstniku tööd suhestuvad sageli mineviku vormide ja kultuurimälu kihistustega. Kurismaa suuremõõtmelised maalid kujutavad ruumilisi keskkondi ja maastikke, kus aeg näib olevat peatunud. Arhetüüpsed kujundid – koonused, püramiidid, sammastikud – loovad pingevälja mineviku ja käesoleva hetke vahel.
Keskne koht Kurismaa loomingus kuulub geomeetriale, mis on kunstnikule nii vahend kui uurimisobjekt. Geomeetriat on traditsiooniliselt mõistetud kui korra ja harmoonia alustala, sellega seostuvad selgus ja ratsionaalsus. Ka Kurismaa, kelle loomingut juba varakult seostati Eesti geomeetrilise kunsti traditsiooniga, otsib geomeetriast tuge (pildi)maailma korrastamisel. Samas püüab ta ületada geomeetriaga seostuvat rangust ja tõsimeelsust, avades geomeetrilised struktuurid poeetilisusele ja subjektiivsele kogemusele.
Kumu blogi 