Taas on käivitunud uus rikkalik kunsti- ja kultuurisündmuste hooaeg ning sügise saabudes tuleb vaid õigeaegselt süüa oma vitamiinid, et leiaks energiat kõikide näituste, etenduste ja muude ürituste külastamiseks. Taaskord algab ka Kumu blogi hooaeg ning täna jagavad oma kunsti- ja kultuurisoovitusi saabuvaks hooajaks Kumu kuraator Ann Mirjam Vaikla, näituste koordinaator Tiiu Saadoja ja administraator Ketlin Käpp.
Survival Kit 16. Taustal Karol Radiziszewski teos ”Mon chéri Sovietique” (2021). Foto: Tiiu Saadoja
Ann Mirjam Vaikla:
Käesoleva aasta sügis pakub kaasaegse kunsti valdkonnas suurt valikut intrigeerivaid sündmusi Eestis ja lähiregioonis Lätis ja Soomes. Käimas on ju nii Tallinna kaasaegse kunsti biennaal Tallinna Fotokuu, samuti kolmas Helsingi biennaal ning igal aastal toimuv kaasaegse kunsti festival Survival Kit Riias, mis on järjekorras juba 16. Viimane üllatab taas väga silmapaistva ning põneva kuraatori valikuga, kelleks on seekord rahvusvahelise kaasaegse kunsti väljal laineid löönud kunstnike kollektiiv Slavs and Tatars.
Kuna võimalusi mitmekülgseteks elamusteks on palju, pean oluliseks fokusseerida kolme Eesti kunstniku käimasolevate näituste esiletõstmisele:
Tanja Muravskaja „Aiad: Tanja Muravskaja ja valgus“ on põnev näide sellest, kuidas varem silmnähtavalt poliitilise käekirjaga kunstniku looming on võtnud poeetilisema suuna – võrdväärselt sellele, mida ärevamaks on muutunud meid ümbritsev geopoliitiline olukord. Näituse kirjeldus toob esile tööd vee elemendi kui reaalse (lähte)materjaliga, mis kätkeb endas „aeglustumise strateegiat ning vastandumist digiajastu automatiseeritud visuaalsetele voogudele“. Sellest mõtteavaldusest tulenevalt võib öelda, et Muravskaja praktika on jätkuvalt ülimalt poliitiline – pole ehk midagi radikaalsemat kui oskus aeglustuda tänapäeva maailmas. Näituse tähelepanuväärse osa moodustab asukoha valik, milleks on tavaelus linnaelanikele seni ligipääsmatuks jäänud Saarineni maja 5. korrus. See ruumikogemus moodustab hoolikalt trükitud suuremõõtmeliste fotodega meeldejääva dialoogi.
Tanja Muravskaja „Aiad: Tanja Muravskaja ja valgus“. Foto: Ann Mirjam Vaikla
Tanja Muravskaja „Aiad: Tanja Muravskaja ja valgus“. Foto: Ann Mirjam Vaikla
Keraamik ning EKA Taidestuudiumi õppekava juht Juss Heinsalu on dialoogi astunud Kanada päritolu kunstniku Kim Morganiga. Kahe kunstniku koostöös avati augusti lõpus Hobusepea galeriis näitus „Kübemelisuse anatoomia“. Mõlema kunstniku praktikast peegeldub huvi teadusmaailma vastu, mis avaldub näitusel nii teemaliinide kui ka materjalikatsetuste kaudu. Kunstnike huviorbiiti on käesoleva näituse juures jäänud uudishimu MIKRO skaala ehk inimsilmale hoomamatu vastu, mille raames on Juss Heinsalu tegelenud „meteoriitsuse“ ja kivististega, toomaks tähelepanu mineraalidel põhinevatele eluvormidele. Heinsalu varasemast loomingust tuttavad optilised seadmed ning õhupumpadega animeeritud hingavad savikopsud loovad Kim Morgani meditsiiniliste ülesvõtetega inimorganismi siseilmast mõjusa terviku.
Interdistsiplinaarse kunstniku Kris Lemsalu „Nirvana“ Temnikova ja Kasela galeriis toob seekord külastajani selgelt vaid keraamilised skulptuurid. Kunstnik on nelja torsot tõlgendanud kui füüsilisi haikusid kehadest, mis „ulatuvad loodusesse, vajuvad mulda“ – ning mida näituse pealkirjale omaselt iseloomustab taassünd. Skulpturaalsed olendid viivad mõtted inimeste ja mitte-inimeste (meid ümbritsevate arvukate ökoloogiate) vahelistele läbipõimunud suhetele – millest annavad tänapäeva moderniseerunud, individualistlikus maailmas aimdust veel vaid lood, mida jutustatakse. Lemsalu soovitab näituse kogemiseks võtta aega – nagu vaataks pilvi –, vaid siis on võimalik välja kuulata, millised tegelaskujud ning lood ennast ilmutama hakkavad.
Tiiu Saadoja:
500 aastat tagasi ilmus esimene eestikeelne raamat ning jaanuarist 2025 kuni emakeelepäevani, 14. märtsini 2026 tähistame Eesti Raamatu Aastat. Sellest tulenevalt on minu esimene kultuurisoovitus minna raamatukogusse. Tallinnas soovitan kunstihuvilistel külastada Eesti Kunstimuuseumi või Eesti Kunstiakadeemia raamatukogu. Lisaks eelmainituile on mu enda suur lemmik lapsepõlves olulist rolli mänginud Haapsalu Lasteraamatukogu, mille uksest koos tütrega sisse astudes lähen ajas tagasi. Mitte sellepärast, et raamatukogu oleks mingisse aastasse kinni jäänud, vaid alles on sama soojus ja tunne, et oled oodatud. See mahe valgus, mis lugemislauale langeb, iseloomulik paberi lõhn. Raamatukogusse astud nagu varakambrisse, kus kogu töötajad sulle järgmise avastuseni teed näitavad.
Haapsalus soovitan külastada ka Evald Okase muuseumit, kus maja esimesel korrusel on 26. oktoobrini avatud Kalle Komissarovi kureeritud maketinäitus „Fantastilised ruumid“. Midagi ülimalt paeluvat on neis miniatuursetes maailmades, mis makettide kaudu avanevad.
Makett filmist “Ajasööja”. Režissör ja kunstnik Mari Kivi, makett Mait Eerik, Merili Laur, Ene Mellov. Nukufilm 2025
Septembris kultuurisoovitusi tehes ei saa mööda vaadata biennaalidest ja kunstifestivalidest, mis praegu lähiregioonis aset leiavad. Põhjanaabrite juures toimub kolmandat korda Helsingi biennaal (avatud 21. septembrini), mille kuraatorid Blanca de la Torre ja Kati Kivinen soovivad külastaja viia antropotsentrismist eemale ja anda taas agentsust loodusele. Biennaal on jaotunud kolme asukoha – HAMi, Esplanaadi ning Vallisaari – vahel. Saarest kui varjupaigast tõukus seekordse biennaali teema „Varjupaik. All ja üleval, saades ja kuuludes“ („Shelter: Below and Beyond, Becoming and Belonging“). Biennaali viimine Vallisaarile on külastaja osas nõudlik ja eriline kogemus, kuid võib juhtuda, et keskkond võtab osa tähelepanust.
Riias on 28. septembrini avatud 16. korda toimuv kaasaegse kunsti festival Survival Kit, sel aastal pealkirja all „House of See-More“. Festivali kuraatorid Slavs and Tatars ja Michał Grzegorzek on toonud kunstnikud müütilise leegitseva linnu Simurghi tiibade alla, et käsitleda selle sümboli kaudu transnatsionalismi kriisi. Kunstifestivalile Survival Kit on iseloomulik, et igal aastal leitakse üks mahajäetud hoone, milles näitust tehes saab avada ka selle kasutuspotentsiaali. Tänavu toimub Survival Kit aga värskelt rekonstrueeritud Grīziņdārzsi kvartalis, seega võiks külastaja valmis olla, et festivali meeleolu on võrreldes varasemate aastatega veidi muutunud.
Survival Kit 16. Keskel Edith Karlsoni “Süütuse tagasitulek” (2021). Foto: Tiiu Saadoja
Survival Kit 16. Enad Marouf ”Time of the Angel” (2022). Foto: Tiiu Saadoja
Leedus on põneva programmiga nii Klaipeda 1. biennaal (1st Klaipėda Biennial: Sunset Every Two Years, kuraator Valentinas Klimašauskas) kui ka Kaunase biennaal (15th Kaunas Biennial: Life After Life kuraator Adomas Narkevičius). Kuid biennaali külastamiseks ei pea sõitma välismaale – juba 8. korda toimuv Tallinna Fotokuu pakub 31. oktoobrini laia näituste ja ürituste programmi, millest iga huviline peaks leidma endale oma. Olen väga rõõmus, et Eestis on sellise kvaliteediga biennaal. Teiste hulgas kuulub programmi ka äsja Kumus avatud näitus Anna-Stina Treumundi loomingust (kuraatorid Piret Karro-Arrak, Magdaleena Maasik, Triin Tulgiste-Toss (1987–2024)).
Kui eelnevad soovitused sobivad lahtiolekuaegadest tulenevalt peamiselt päevasesse aega, siis õhtusesse soovitan koguda sõpruskond kokku ja leida mälumäng, kus osaleda. Tallinnas on näiteks toredad Eesti Arhitektide Liidu korraldatud Arhivoor, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi Viktoriina, Paavli kultuurivabriku Ultimate Quiz ja legendaarne Tallinna Muusikaviktoriin.
Klassikalise muusika austajad on kindlasti juba ERSO kontserdikavaga tutvunud, kuid soovitan ka neil kuulama minna, kes seda varem teinud pole: meie sümfooniaorkester on suurepärane. Lisaks imelisele muusikale on liigutav see, kuidas iga kontsert algab Ukraina hümniga. Nii kaua, kuni sõda lõppeb.
Ketlin Käpp:
Erinevalt eelmistest aastatest, kus augusti viimastel nädalatel ja septembri algul saab veel enne sügishooaja tempot aeglaselt kulgeda, algas sel aastal hooaeg palju kiiremini. Vähemalt Tallinna-keskse pilguga vaadates. Etenduskunstide maastikul kuulutas suure rituaalina Astra Irene Susi oma lavastusega „Un_stus“ lagunemise protsessi lõppu, rõhutades, et midagi uut saab sündida vaid siis, kui lasta vanal ilma sekkumata rikneda, ära kõduneda. Kunstinäituste perspektiivist ei julgeks väita, et tulevasel hooajal saab näha mingit laadi täiesti uuenduslikke suundi ja teemakäsitlusi. Kõik viimastel aastatel domineerinud kunstilised võtted, teemad on endiselt olulised ega ole hakanud riknema ning kõdunema.
Kumu kunstimuuseumis avati Anna-Stina Treumundi loomingu ülevaatenäitus „Kuidas ära tunda lesbit?“, mis avab eelkõige lesbiks olemise kogemust ning laiemalt küsimusi feministlikest ja aktivistlikest lähenemistest. Naisküsimused tunduvad olevat sel hooajal eriti tugevalt esil. Näiteks võiks külastada veel Punctum galeriis avatud grupinäitust „Vana Veenus“, kus eri põlvkondade naiskunstnikud mõtestavad lahti naiseks olemise kogemust patriarhaalses ühiskonnas. Kuraator Lilian Hiob-Küttis on valinud näitusele kunstnikud, kelle teosed kutsuvad esile diskussioone naiste positsioonist ja seda kirjandusteoste, iluideaalide, sotsiaalmeedia ja tarbimiskultuuri kaudu. Nii Kumu kui ka Punctum galerii näituse puhul rõhutan ühe tugevusena asjaolu, et need pakuvad võrdlusmomente naisküsimustest kaasajal ja lähiajaloos.
Grupinäitus „Vana Veenus“ Punctum galeriis. Terje Ojaveri skulptuur. Foto: Ken Mürk/ERR
Noblessneri piirkonnas on lisaks Punctum galeriile avatud Kris Lemsalu isikunäitus „NIRVANA“ Temnikova & Kasela galeriis. Kõik teosed on spetsiaalselt selle näituse jaoks loodud ning on näha, et Lemsalu loomingule omane spirituaalne lähenemine üldinimlikele teemadele on endiselt alles. Ei saa jätta mainimata, et näitus on kindlasti tore eelhäälestus tulevasele aastale, mil tasub ette võtta reis Pariisi moodsa kunsti muuseumisse, kus on tulemas koostöös Eesti Kunstimuuseumiga Kris Lemsalu, Anu Põdra ja Olga Terri ühisnäitus.
Kris Lemsalu näitus „NIRVANA“ Temnikova & Kasela galeriis. Kunstniku skulptuur. Foto: Ken Mürk/ERR
Rahvusvahelisemale tasandile jõudes toon veel välja, et sügisel toimub palju olulist ka lähiriikides. Näiteks võiks ideaalis jõuda Art Vilnius ’25 kaasaegse kunstimessi peanäitusele „TAKAS (The Path)“, mis keskendub eelkõige skulptuurile, installatsioonile ja performance’ile. Näitus on üsna mastaapne, mille on kokku pannud kuraatorid Maria Arusoo, Inga Lāce ning Sonata Baliuckaitė Arlauskienė. Selle soovitusega rõhutan veelgi juba eelnevalt öeldut, et ka sel sügisel jätkub juba pikemalt fookuses olnud naiskunstnike suurem esiletõstmine näituste programmides. Näitusel „TAKAS (The Path)“ osalevad Eestist Zody Burke, Keithy Kuuspu, Edith Karlson ja Terje Ojaver.
Lisaks sellele tekitab põnevust Riias asuv uus kaasaegse kunsti galerii ASNI, mis loodi alles 2024. aastal. 12. septembril avati seal Korea kunstnike grupinäitus „Adonis Syndrome“, kus kunstnikud Ujeong Seo, Juhang Ryu, Choulgue Jung ja Liga Spunde mõtestavad lahti ühiskondlikke kinnisideid iluideaalidega, mis on jällegi teemana väga feministlik ja aktuaalne.
Lõpetuseks lisan ühe soovituse ka etenduskunstide maastikult. Nimelt läheb pop-up supiköök ehk Elo Valneri ja Riste Sofie Kääri algselt Von Krahli teatris loodud lavastus „Nälg“ sügisel rändama ja pileteid saab osta Tartu Aparaaditehasesse, aga ka Kadrina rahvamajja ning Põltsamaa kultuurikeskusesse. Sügisel toimub väga palju, kultuurisündmusi külastatakse iga nädal, mistõttu julgen väita, et „Nälg“ pakub võimalust korraks tempo maha võtta ja aeglustudes lihtsalt supikeetmise protsesside üle mõelda.
Lavastus „Nälg“. Elo Valner ja Riste Sofie Käär. Foto: Von Krahl
Kumu blogi 