Sten Saarits. Ootamine. 2020. Kaader videost. Eesti Kunstimuuseum
Sten Saarits (1987) on interdistsiplinaarne kunstnik, kes töötab peamiselt ajapõhise meediaga. Tema loomingus on esikohal heliinstallatsioonid, mis on sageli komponeeritud helisalvestistest, rõhuasetusega tajukogemusel ja tähenduslike seoste uurimisel ruumis.
„Ootamine“ on osa Saaritsa „Absentia triloogiast“ (2020–2023), mille kõik osad uurivad mingil viisil inimese, linna- ja looduskeskkonna omavahelisi suhteid. Tavaliselt kaasneb selle teosega ka installatiivne osa, mis kujutab endast bussipeatuse konstruktsiooni, kuhu on projitseeritud kõnealune videoteos. Lühifilmis näeme gruppi inimesi pidevas ootamises ning kulgemises erinevates situatsioonides linna- ja metsakeskkonnas. Film keskendub peenele koreograafiale, kuidas inimesed veedavad oma aega, märkamata seejuures oma muutuvat ümbrust ja teisi inimesi enda kõrval. Tühjadel linnatänavatel ja metsas saadab ootust kõhe, halvaendeline aura. Näib, et inimestel on igav ja ebamugav, isegi telefoniekraani skrollimine ei paku lohutust – esile kerkib teatav võõrandumise ja üksinduse temaatika. Märkame, kuidas inimesed on niivõrd linnakeskkonnaga harjunud, et võtavad oma tegevused ja sisseõpitud käitumismallid loodusesse kaasa.
Tegemist on visuaalselt kõneka seisundifilmiga, kus ajataju justkui haihtub. Aeg muutub lineaarseks: filmil pole lõppu ega algust. See narratiiv astub omamoodi vastu progressile ajas, muutudes vormilt skulpturaalseks. Just millegi ootamist ja tegevuseta ootelolekut võib tänapäevases efektiivsusele keskendunud maailmas näha ühe keerulisema väljakutsena. Ootamine on kui vahepealne hallala erinevate aktiivsete tegevuste vahel: on see raisatud aeg või pealesunnitud puhkus?
Teost on võimalik näha 19. septembril avaneval Adamson-Ericu muuseumi näitusel „Aegluse poliitika“.
Kumu blogi 