Juuni alguses avati Helsingi biennaal, mida külastas ka Kumu tiim. Kolmas biennaal toimub 8. juunist 21. septembrini 2025 Vallisaaril, Esplanaadi pargis ja HAM Helsingi kunstimuuseumis. Selle aasta biennaali pealkirjaks on „Varjupaik. All ja üleval, saades ja kuuludes“ („Shelter: Below and Beyond, Becoming and Belonging“). Biennaali kuraatorid Blanca de la Torre ja Kati Kivinen ammutasid inspiratsiooni kaitsealusest Vallisaarist, mida on aastakümneid inimasustuse eest hoitud. Helsingi biennaal uurib varjupaiga kui sellise olulisust ja pöörab pilgu puutumatu looduse poole. Kunstnike teostes nihkub fookus inimestelt loomadele, veele, taimedele, putukatele, mineraalidele ja mitmetele elusolenditele ning nende rollile meie planeedi heaolu tagamisel. Vallisaari mitmekesise keskkonna, maailma kliimakriisi ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise kontekstis kutsub biennaal mõtisklema varjupaiga kui hooliva ruumi üle, kus kõik eluvormid saavad edeneda. Seekord osaleb biennaalil 37 kunstnikku ja kollektiivi, kes esindavad 30 rahva kultuuri, eelkõige Põhjamaadest, Ladina-Ameerikast ja Aasiast. Täna jagavad biennaalikogemusest muljeid Eva-Erle Lilleaed, Maari Hinsberg ja Frederik Klanberg.
Kunstimuuseumi kolleegid näitusel
Eva-Erle Lilleaed:
2025. aasta Helsingi biennaal kutsub mõtestama varjupaiga tähendust laiemalt kui pelgupaika – see võib olla ökosüsteem, kogukond, mälestus või isegi kujutlus. Kuraatorite Blanca de la Torre ja Kati Kivineni visioon keskendub ühisele elule, liikidevahelistele seostele ja sellele, kuidas kuuluvus ning hoolimine väljenduvad muutlikus maailmas. Looduskaunis Vallisaari sobib hästi keskkonda, identiteeti ja haavatavuse teemasid käsitlevate teoste eksponeerimiseks. Biennaali teosed on eksponeeritud lisaks ka HAM Helsingi kunstimuuseumis ja linnaruumis. Saarel ja linnaruumis on teosed tugevalt kohaspetsiifilised, muuseumikeskkonnas asetsevad teosed üksteisele lähemal ning loovad dialoogi endi ja vaataja vahel.
Kunstimuuseumi kolleegid näitust vaatamas. Fotod: Brigita Reinert
Laura Põllu teos „Külmking. Surnute õisik, elavate juur“ („Külmking. Tassel of the Dead, Root of the Living“, 2025) pakub varjupaiga mõistele poeetilist ja mütoloogilist tõlgendust. Töös kasutab kunstnik lisaks videole ka traditsioonilisi käsitöövõtteid nagu keraamika ja kangakudumine, mille ta on sidunud eesti rahvajuttudega. Metsavaim Külmkinga tuntakse eesti ja liivi rahvausundis kui pahatahtliku vaimu. Installatsioon vaatleb Külmkinga aga pigem positiivsest spektrist, kus vaim kaitseb metsi ja soid ning kehastab looduslikku tasakaalu. Seintel asuvad vaibad meenutavad soist samblavaipa ja taimejuuri, millest kerkivad inimese käed. Nõnda kutsub ta vaatajat mõtisklema inimese ja looduse vahelise suhte ja kooseksisteerimise üle. Teoses kasutatud lambavillad on värvitud taimedega. Okkalised keraamilised puud asuvad üksikute elementidena seinavaipade ees maas.
Laura Põld. Külmking. Tassel of the Dead, Root of the Living. Foto: Brigita Reinert
Laura Põllu teine teos „Külmking. Puhates lompides ja okstes“ („Külmking. Resting Within Puddles and Branches“, 2025) Vallisaaril kordab viimast motiivi suuremalt ja jõulisemalt. Puudest ümbritsetud alale on kunstnik loonud suured keraamilised puutüved. Eemalt paistavad puutüved kui jämedad okkalised roosivarred, kuid lähemalt vaadeldes tuleb esile skulptuuride hoidev iseloom – keraamiliste okste vahel peituvad seenelaadsed vormid, mis on kohalikele lindudele võimalikuks joogi- ja pesitsemiskohaks. Teos muutub justkui oskaks Vallisaari loodusest ning kannab endas nõnda selgelt edasi 2025. aasta biennaali ideed ökosüsteemist kui pelgupaigast.
Laura Põld. Külmking. Resting Within Puddles and Branches. Foto: Brigita Reinert
Maari Hinsberg:
Olles külastanud Helsingi biennaali alles esimest korda, pean tõdema, et kunstiteostele on väljakutse konkureerida keskkonna endaga. Vallisaari on ise eraldiseisev teos, mis kommenteerib infra ja looduse ülevõtu ning puutumatu looduse vahelist peent tasakaalu. Isegi saarele saamine mõjub osalus-performance’ina. Külg külje kõrval väikesele praamile pakitud seltskond läheneb läbi lainete saarele ning kohe praamilt astudes tervitab esimene suur installatsioon, mis kujutleb saart inimkontaktita. Ometi oleme me siin ning ometi on Soome skulptor Pia Sirén teose lavastanud ehitusplatsil nähtavatest materjalidest ehk viitab ka justkui olukorra paratamatusele, inimimpulsile naturaalset maailma mingitmoodi kontrollida.
Pia Sirén. Under protection. 2025. Fotod: Maari Hinsberg, Brigita Reinert
Looduse ning inimkohalolu pingeseisu avab edasi ehk üks muljetavaldavamaid teoseid biennaalil: nabbteeri teos „Sobiv võõrustaja“ („a suitable host“). Teose põhjaks on saarel asuv koolimaja, mida on kuuldavasti eelmistel biennaalidel juba kordi ümber mõtestatud, üle värvitud ja muudmoodi täiendatud. Minu esimene kohtumine ehitisega toimub „parasiitluse“ mõiste kaudu. Maja fassaad on peidetud väljaulatuvate okste alla, mis toimivad justkui okastena, andes signaali mitte lähemale tulla. Koheselt tekib kujutlus organismist, mis on maja seestpoolt üle võtnud, oma kombitsad ka väljapoole ajanud ning naudib uue peremehe varastatud elu. Samas on loodus tagasi võtnud koha, millele maja on ehitatud. Küll kunstnike abiga, kuid siiski üsna täpselt on tasakaalustatud ehitise mahte ning väljaulatuvat installeeritud osa. Kuivõrd maja kiviosadel on näha eelmise biennaali raames ülevärvitud osi, justkui pärandust järgmistele kunstnikele ja külastajatele, lähtuvad ka mitmed teised muljetavaldavad teosed pärandtehnikatest või -materjalidest.
nabbteeri. a suitable host. 2025. Foto: Maari Hinsberg
Ana Teresa Barboza „Põimitud lood“ („Interwoven Stories“) ühendab Amasoonia ja Põhjamaade rahvaste esivanematelt pärandatud materjalid: yanchama puukiud ja kasetohu. Nendest põimitud õõnsad puutüved kõnelevad pärandkultuurist, põlvkondade üleselt edasi antud eluviisidest ning -võtetest, mida ka kunstnik teoses kasutab. Teose detailsus, mastaapne maht ning kauge, ent kodune taust jätavad sügava mulje.
Ana Teresa Barboza. Interwoven Stories. 2025. Fotod: Maari Hinsberg, Brigita Reinert
Aluaiy Kaumakan astub sammu edasi teosega „Cevulj. Perekonna tee“ („Cevulj: Path of a Family“), milles kunstnik kasutab mitte vaid esivanematelt pärandatud tehnikaid, vaid ka materjalina tuhka oma kodukülast lõuna Taiwanis. Algul jääb mõistmatuks, kas tõepoolest on siinkohal tegemist esivanemate endi tuhaga või siiski ehk ehitiste puidu või muu sarnasega, ent intrigeerivalt mõjub materjalikasutus siiski. Teos puudutab vaatajat sügavalt isikliku ning intiimsena. Tegemist on suuremõõtmelise tekstiilinstallatsiooniga, mis kutsub enda ümber ning ettevaatlikult ka sees uurima tuhapigmentidega trükitud või hõõrutud mustreid. Kujunditena kasutab kunstnik kodukülale omaseid kultuurilisi ning arheoloogilisi esemeid, et tekitada justkui määrdunud ent korrapärane pind. Installatsiooni keskel on põimitud skulptuur, mis meenutab südant või tulekollet, viidates järjepidevalt nii füüsilisele kodule kui introspektiivsele kodu- või kuuluvustundele.
Aluaiy Kaumakan. Cevulj: Path of a Family. 2021–2022. Fotod: Maari Hinsberg, Brigita Reinert
Frederik Klanberg:
Kirjutan kahest biennaali teosest, Ernesto Neto „SaariBird“ ning Nomeda Urbonas ja Gediniminas Urbonase installatsioonist „Tuleviku saar“ („Futurity Island“). Mõlema teose kohta võiks öelda, et need on installatsioonid, kuid julgen väita, et sõna „struktuur“ kirjeldab mõlema olemust paremini. Eriti „Tuleviku saar“ jätab endast üsnagi jääva mulje: selle sinised torud justkui kavatsekski Vallisaarele jääda või on imekombel selle saare mulla seest tõusnud. Ehk ongi see sinine struktuur kunagi Vallisaaril aset leidnud sõjaväetegevuse uus sõbralikuks nähtuseks moondunud vorm. Mänguliselt peab sellest struktuurist kirjutama, sest struktuur ise on ka selline – mänguline, kutsudes ronima enda peal, sees ja ümber. Mõneti ongi „Tuleviku saar“ rohkem mänguväljak kui kunstiteos. Lähemalt uurides saame teada, et ta on samaaegselt ka heliteos, andes edasi lähiümbruse, loomade, looduse ning taimede hääli. Tänu sellele saab teose ühendada Helsingi biennaali iseloomustava nn „More than human worlds“ diskursusega. „Tuleviku saar“ on ikkagi mänguväljak, mis kontseptuaalsete otsuste tagajärjena võib olla piisavalt intellektuaalne mänguväljak, mille puhul isegi täiskasvanud võtavad julguse kokku ja hakkavad selle peal turnima.
Nomeda & Gediminas Urbonas: Futurity island, 2018-25. Foto: Frederik Klanberg
Ernesto Neto loodud linnukujuline struktuur vihjab oma olemuses ka tahtele olla tegelikult telk. Mitte küll harilik matkatelk, vaid just selline, mis kutsub inimesi koos aega veetma, arutama, mõtlema, ehk isegi midagi tähistama või halvemal juhul millegi üle vaidlema. Struktuur on kavalalt ehitatud, põimides enda jaoks vajalikud strukturaalsed elemendid (vajalikud raskused, et struktuur püsiks) samal ajal interaktiivseteks elementideks, mis loovad külastaja ja teose vahel koheselt sideme. Telgil ei ole seinu, mistõttu on see päriselt ka ligipääsetav. Usun et oodatud on nii viisakad kunstihuvilised kui ka Vallisaare huligaanid: tõeline kooslus.
Mõlema teose puhul tunnen rõõmu, et biennaalil on ruumi antud sellistelegi kunstiteostele, mis on loodud kogu kehaga kogemiseks, mitte lihtsalt vaatamiseks või katsumiseks. Ja mitte ainult üksi kogemiseks, vaid koos teiste inimestega. Kas just sellest ei olegi meil maailmas puudu? Struktuuridest, infrastruktuuridest, ettekäänetest, mis soodustavad inimeste kokku tulemist. Meie ühiskonnas on nii palju süstematiseeritud strateegiaid inimeste jagamiseks, lõhestamiseks ning isegi solvamiseks. Tore, kui kunstnikud püüavad sellele tendentsile alternatiivi pakkuda. See meenutab mulle Jake Shepherdi ja Yvette Bathgate’i hiljuti EKKMi hoovi loodud projekti „a space to gather, a place to grow“. Erinevus seisab ehk selles, et viimase puhul on struktuuriga kaasa loodud ka mitu kuud kestev programm, mida kunstnikud ja nende kaaslased vahendavad. Seda Helsingi biennaali formaat küll ei võimaldanud, kuid teosed oleksid kindlasti saanud selle läbi veel tähendusrikkamaks.
Ernesto Neto. SaariBird, 2025. Fotod: Frederik Klanberg, Brigita Reinert
Muuseumi tiim ootamas laeva Vallisaari sadamas. Foto: Kadi Polli
Kumu blogi 