Mai keskel avati Kumu kunstimuuseumis hinnatud Islandi kunstniku Ragnar Kjartanssoni suurnäitus. Ragnar Kjartanssoni (snd 1976) esimene isikunäitus Eestis hõlmab kuut mastaapset teost aastatest 2004–2025. „Poiss ja tüdruk ja põõsas ja lind“ (A Boy and a Girl and a Bush and a Bird) heidab pilgu tänapäeva rahvusvahelise kunstimaastiku ühe huvitavama ja omanäolisema kunstniku loomingule, mida on mõjutanud popmuusika, kaasaegne ja klassikaline kunstiajalugu ning kaudsemal moel ka murrangulised poliitilised sündmused. Ehkki Kjartanssoni looming on väga kontseptuaalne, täis kultuurilisi konnotatsioone ja tsitaate, on see samas ka ülimalt mõjus, puudutades vaatajat tugevalt ja väga isiklikult. Näitus toimub Kumu suures saalis ning jätkub kolmanda ja neljanda korruse püsiväljapaneku kolmes projektiruumis. Näituse avanädalavahetuse hulka kuulus ka mitmekesine publikuprogramm. Täna avaldame lühendatud kujul kunstnikuvestluse, mida viis läbi Kumu kuraator Ann Mirjam Vaikla.
AMV: Tere kõigile! Enne, kui vestlema hakkame, paar lauset Islandi kunstniku Ragnar Kjartanssoni tutvustuseks. Oma loomingus kombineerib ta maali, videoinstallatsiooni ja performance’i. Tema tööde puhul on kesksete motiividena välja toodud armastust, identiteeti, melanhooliat, maskuliinsust, jõudu ja jõuetust. Niisiis saame rääkida kõigi nende erinevate asjade põnevast kombinatsioonist.
2009. aastal esindas Kjartansson Islandit Veneetsia kunstibiennaalil. Lisaks suuremõõtmelistele videoinstallatsioonidele toimus seal ka kurikuulus kestvus-performance nimega „Lõpp“ (The End), mis vältas kogu biennaali aja ehk umbes viis kuud. Siinkohal tahan tsiteerida Kumus toimuva näituse kuraatorit Anders Härmi, kes on väga elegantselt sõnastanud: „performance’i käigus maalis Kjartansson klassikalisele kunstile omase male gaze’i parafraasina iga päev ühe akti oma Speedo ujumispükstes sõbrast.“ Sellest ajast saati on Ragnar esitlenud oma töid suurtes kunstiasutustes, sealhulgas MoMA-s ja Metropolitani Kunstimuuseumis New Yorgis, Louisiana Moodsa Kunsti Muuseumis Kopenhaageni lähistel, Barbicani keskuses Londonis jne. Kumus on nüüd avatud tema esimene isikunäitus Eestis Tallinnas ning selle kuraator on Anders Härm. Palju õnne sulle, Ragnar, selle suurepärase näituse puhul!
Esimene teema, mille ma sinuga juba ka paar päeva tagasi jutuks võtsin, on loodus ja metsikus. Sellel on kaks põhjust. Esiteks, kui mõtleme Islandi peale, ilmuvad paratamatult silme ette võimsad pildid liustikest, purskavatest vulkaanidest, mööda maastikku voolavatest termaalvetest jne. Teiseks esineb maastikumaali motiiv sinu loomingus korduva teemana. Kumus näeme seda spetsiaalselt näituse jaoks valminud uues maaliseerias „Argipäevad Arkaadias“ (The Weekdays in Arcadia), aga ka videoinstallatsioonis „Figuurid maastikul“. See viib mind mitmete küsimusteni. Kuidas sa loodusega suhestud? Kas loodus on sinu jaoks määraval kohal igapäevaelus? Miks sa maastikumaali motiivi juurde oma loomingus aina tagasi jõuad?
RK: Islandil on linnaelu väga hiljutine asi. Mu vanaema, kes alles kolm aastat tagasi suri, kasvas üles liustikujõgede vahel mudaonnis, mis oli kõigest nii eraldatud, et seal polnud hiirigi. Seega on linnaelu minu silmis midagi glamuurset, arvestades mu vanaema ja perekonna ajalugu. Ma olen alles teine põlvkond, kes linnas elab. Ma tahan olla linnapoiss, või, noh, nüüd pigem juba linnamees. (naerab) Kui ma satun meie uskumatult kauni Islandi looduse keskele, on see alati selline „paahhh!“, täielik vaimustus – ja ma tajun seal alati mingit sidet oma juurtega.
Loodusel on minu silmis ülimalt põnev seos lugude ja müütidega. Islandil on igal künkal oma lugu, olgu ta siis kummituslugu või midagi muud: üks viiking tappis siin ühe teise viikingi või midagi sellist. Maastikul on niisiis peaaegu kultuuriline tähendusväli.
AMV: Sa mainisid ühes oma varasemates intervjuudes osutades teosele „Lõpp – Rocky Mountain“ (The End – Rocky Mountains), et „Ma ei saa loodusest aru – ma mõistan ainult kultuuri.“
RK: Jaa, ma arvan tänaseni nii. Minu inimmõistus ei saa kivist aru, aga ma saan luua seoseid nagu „aa, su vanaemal oli selline kivi“ – ja siis alles mõistan. Pealegi on mul tunne, et kui sa Islandi kunstnikuna loodusega töötad, on see põhimõtteliselt sama, kui itaallane ütleks, et „Jaa, ma töötan renessansiteemadega.“
Üks mu suurimaid eeskujusid on USA kunstnik Roni Horn, kes on tegelikult põhimõtteliselt Islandi kunstnik. Tema mõtestab alati loodust sellisel kultuurilisel kujul. Ma usun, et ükski kunstnik ei tunne Islandit paremini kui Roni Horn. Ta on põhimõtteliselt kõik kohad läbi käinud ja loodust jäädvustanud, selles on alati mingi kultuuriline lähtepunkt. Nii et loodusega töötades tunnen ma natuke, nagu murraks Roni Horni stuudiosse sisse.
AMV: Ma kohtasin hiljuti kahte kunstnikku, kes Islandil residentuuris olid, nad uurisid liustikke ja rääkisid, et ajalooliselt on Islandi talumehed liustike peale justkui veidi vimma pidanud. See oli enne antropotseeniajastut, sest liustikud alles kasvasid ja võtsid põlde üle. Mulle tundub, et see narratiiv või looduse positsioon meie kultuuris on muutumas, kuigi eestlased ütleks, et „äh, loodus on alati olnud suur osa meie identiteedist.“ Kui aga süveneda, avastad, et 20. sajandi alguses ei tahtnud eestlased näiteks end üldse loodusega seostada, sest me tahtsime eurooplasteks saada. Alles 1970.–1980. aastatest hakkasid loodus ja eeskätt mets meie rahvusidentiteedi konstrueerimisel suurt rolli mängima.
RK: Islandil on väga sarnane olukord.
See meenutab mulle ühte lugu: mu vanavanaema tellis endale teki ja postiljon pidi selle kohale tooma, aga ta kukkus liustikuprakku ja sai surma. Paar aastat hiljem sulas ta koos hobuse ja kogu postiga sealt liustikust välja – ja neid tellitud voodilinu kasutati lõpuks ikka! Ma pole ise kunagi liustikul käinud. See tundub idiootne ja võib ju päriselt tappa, aga Islandil on liustikumatkade korraldamine suur turismiharu.
AMV: Vau. (naerab) Ma hüppan nüüd loodusteema juurest sinu loomingu põhiaspektide juurde ning uuriksin, kuidas su töid vaadelda ja mõista – mis on ühtlasi ka üks sinu loomingu edu võtmeid. Mina olen seda mõtestanud nii, et see on justkui eri kunstiväljade ja -žanride vaheline ‘tõlkimine’. Võtad performance’i ja tantsu ning tõlgid või asetad need visuaalkunsti keelde. Millal mõistsid, et see on sinu jaoks õige tee? Miks asetad oma teosed galeriidesse või muuseumidesse visuaalkunsti näol – miks mitte luua skulptuure või installatsiooni ning esitleda neid etenduskunsti kontekstis?
RK: Väga hea point. Valisin visuaalkunsti, sest selles on mingi mängulisus ja vabadus. Visuaalkunst on kõige vabam: 20. sajandi alguses see lihtsalt avanes, rohkem kui ükski teine kunstiliik. Kui tahad filmiga tegeleda, peab su töö tulemus olema just film, ja kui tahad teatrit teha, siis tegeledki teatriga. Aga visuaalkunstis saad teha ükskõik mida ja seda visuaalkunstiks kutsuda – see on nii nauditav vabadus.
Meil oli kunagi üks mäng: proovi luua kunstiteos, mis pole Marcel Duchampist inspireeritud. Suhteliselt võimatu. Ma olen proovinud küll, aga lõpuks viitab see ikka sellele ideele, et kõik võib kunst olla. Üks hea vabandus on ka muidugi: et visuaalkunst võibki halb olla. (naerab) See on osa tollest vabadusest.
Ma võikski sellest rääkima jääda, sest ma olin omal ajal väga ambitsioonikas. Kasvasin üles The Sugarcubesi-järgses Reykjavíkis ja tahtsin väga olla samasugune kunstipärane popstaar nagu Björk. Kuidas saada kunstipäraseks popstaariks? Lähed kunstiülikooli. Öeldakse, et kogu Ameerika popmuusika tuleb mullast, aga Euroopa popmuusika tuleb kunstikoolist. Läksingi siis kunstikooli, et muusikuks saada, aga hakkasin siis hoopis kunstiga tegelema, sest see oli lõbus ja vabastav.
AMV: Ma samastun su teekonnaga väga – mina sain ka hoopis stsenograafi ehk lavastuskunstniku hariduse ning tulin visuaalkunstimaailma etenduskunsti- ja teatrivaldkonnast. Ma arvan, et visuaalkunstiskeene on palju inertsem ning seetõttu poliitilisem ning ühiskonnas toimuvatele muutustele vastuvõtlikum, samas kui teater võib jääda välismaailmale suletuks.
RK: Teatris on alati ka teatav nõudlus, et inimesed peavad aru saama. Kui teed teatris poliitilise žesti, peab olema selge, mis su vaated on. Aga kui teed visuaalkunstis poliitilise žesti, on nii-öelda libe angerjas mõnes mõttes palju lihtsam olla.
AMV: Ma lugesin hiljuti sinu koostööst USA indie-bändi The Nationaliga – teil on projekt „Palju kurbust“ (A Lot of Sorrow). Keegi kirjutas sellest nii: „Tehes ühestainsast poplaulust päevapikkuse tour de force’i, avastab kunstnik taas kordusterohke performance’i potentsiaali ning loob helimaastiku keskmesse skulpturaalsuse.“ See „skulpturaalsus helimaastiku keskmes“ tundub väga täpne ja kaunis. Minu arvates kogeme seda kindlasti ka siin, Kumu näitusel, näiteks teostes „Halastus“ (The Mercy) või „Homset ei ole“ (No Tomorrow).
RK: Skulpturaalsus tuleb „Homset ei ole“ (No Tomorrow) puhul välja ka heli liikumisest. Heli on kohal; see on tajutavalt kuskile asetatud.
AMV: Just. Sama aisting esineb ühes sinu tuntumas teoses „Külalised“ (The Visitors). Mainisid ka sõna „poliitika“. (naerab) Tahaksingi korraks rääkida feministlikust dimensioonist, mida võib pidada ka sinu loomingu üheks alustalaks. Ma arvan, et see on oluline põhjus, miks su looming nii paljusid meist puudutab. Alustame veidi lihtsakoeliseküsimusega: mida feminism sinu jaoks tähendab?
RK: Väga lühidalt öeldes seda, et poolel inimkonnast ei ole teise poolega samu õigusi. Ja ma arvan, et see on minu jaoks probleem. (naerab)
AMV: Väga hea vastus. Viibid praegu Eestis, kus on suurim meeste ja naiste vaheline palgalõhe Euroopas. Missugust sisendit feminismi diskursus sulle loominguliselt pakub?
RK: Ausalt öeldes võlgnen oma loomingus väga palju just feministliku kunstiliikumise suhtumisele. Nad on näidanud, kuidas läheneda või kuidas suhtuda performance’isse, kehasse ja identiteediga mängimisse. Mäletan, et võtsin kunstiülikoolis ühte feministliku kunsti ainet ja sain täieliku vapustuse. Avastasin, et kõik need võrratud kunstnikud, Marina Abramović jne, tulid järsku ja esindasid kunstiajaloos hoopis teistsugust häält. Identiteedi ideega mängimine oli minu jaoks ka väga paeluv. Nüüd on kunstis identiteediteemat väga palju ja vahel võib see muutuda ka … liiga intensiivseks. Lihtsalt see, kui väga me täna identiteedile keskendume, tundub vahel natuke … natsistlik, mõistad?
Ühesõnaga, mind vaimustasid feminism ja feministliku kunsti õppimine ning arusaam, et probleem on minu identiteedis. See oli lihtsalt nii huvitav. Et kõik, mida ma tegin, oli osa probleemist. Hakkasingi siis kasutama oma sellist privilegeeritud valge ebardi identiteeti ning mõtlen siiamaani selle peale väga palju. Kusjuures, huvitav on see, et kui ma näiteks USAs esinen, on seal alati selline suhtumine, et „Miks sa end feministiks nimetad? Sa oled mees, sa ei peaks nii tegema,“ mis on täielik valearusaam.
Pealegi muutus Island väga kiiresti: järsku oli meil 1980. aastatel naispresident ning siis tuli naispartei, kes sai parlamendis väga võimsaks ja lagunes teistesse erakondadesse laiali. See oligi nende eesmärk – peita end märkamatult teiste erakondade sisse ära, et need feministlikest probleemidest rohkem hooliks … Sellepärast on nüüd konservatiivide, põllumeeste ja sotsiaaldemokraatide erakondades kõigil oma feministlik koolkond. Peaminister, president, piiskop, politseiülem – kõik nad on Islandil naised. Ma arvan, et sellises ühiskonnas elamine kujundas mind väga tugevalt.
AMV: Sa oled ka öelnud: „Feminism on midagi, millele pead pidevalt ja teadlikult häälestuma.“ Mulle väga meeldib see idee – justkui pidev treening.
RK: Nii ongi, sest oma tausta tõttu oleksin ma kõigi eelduste kohaselt paras šovinist. Kui ma end lõdvaks laseks ja mina ise oleks, olekski ma lihtsalt šovinist. Sellega on nagu jõusaalis käimisega… (naerab) Nii et sellest peab väga teadlik olema. Näiteks ei ütleks ma, et meeste tehtud šovinistlikud poplaulud on eos halvad – nad võivad väga head olla –, aga kui sa sellist laulu raadiost kuuled, pead endale teadvustama: „See on šovinistlik poplaul. Mulle meeldib see küll, ses mõttes, aga on, nagu on.“
AMV: Mulle meenus just, et sa käisid ju isegi Reykjavíki Koduperenaiste Koolis. Palun räägi sellest kogemusest.
RK: Neil läheb siiamaani täitsa kenasti.
Seal õppisin, kuidas olla tubli naine. Nüüd on selle nimi Reykjavíki Kodunduskool. Ma olin esimene mees, kes sinna õppima läks, nii et võid ette kujutada, milline seiklus see oli. Ainsa poisina tüdrukute seas, õppisin õmblema ja süüa tegema ja kõike muud sellist.
Nüüd on nad õppekava kaasajastanud, aga kui ma 1997. aastal sisse astusin, sattusin põhimõtteliselt otse 1950. aastatesse. Direktor oli suurepärane inimene, aga ka kuskilt teisest ajastust. Kursuse alguses tuli ta mu juurde ja ütles: „Ragnar, ma pean sulle ütlema … neljapäeviti õpetame me tavaliselt koristamist. Kui see on sinu jaoks liiga alandav, siis sa ei pea kohale tulema, pole hullu.“ Selge. Sain tänu sellele kogemusele järsku palju paremini aru, mida mu ema ja esiemad on pidanud läbi elama. Näed ühest käest seda allumist ja kuuletumist täis maailma, aga samas ka nii palju ilu, mida selles maailmas luuakse. Ma arvan, et ma sain tänu sellele kunstikooli ka sisse. Mu portfoolio oli sitt, aga komisjon ütles, et „Vau, sa käisid Koduperenaiste Koolis, päris muljetavaldav.“ (naerab)
AMV: Seda teed sa põhimõtteliselt ju oma loomingus ka – kasutad oma identiteeti ja privileege, et teistele ruumi anda. Näen seda eriti selgelt näituse põhiteose „Homset ei ole“ (No Tomorrow) puhul. Minu jaoks on väga oluline ka see, et tegu on ühisloomega. Keegi publikust küsis, miks seal ainult naised on, aga mulle tundub, et tähenduslik on juba luua visuaalne maailm, kus naised üldse on.
RK: Jaa. Ma olen ju meesidentiteediga nii palju töötanud. See on küll veidi piinlik, aga mulle meeldivad klišeed. Üks mu lemmikteoseid on Magnus Sigurdarsoni „Klišee on ülim eneseväljenduslik koostöö“ (The Cliché is The Ultimate Expression Collaboration).
„Homset ei ole“ (No Tomorrow) puhul räägime me muidugi lihtsalt valgetest naistest, kellel on teksad jalas. Selles on midagi häirivat, aga mulle meeldibki klišeedest häirivaid elemente leida. Mulle meeldib, kui ilu on vahel veidi õel.
AMV: Nüüd tundub olevat hea moment liikuda ühe suure teema, feminismi juurest, teise suure teema, kolonialismi juurde. (naerab) See teema on samuti su loomingus kohal, näiteks ühes su varasematest töödest, „Kolonisatsioon“ (Colonization) aastast 2003. See on üks mu lemmikteoseid sinult. Sa lähened väga huvitavalt Taani kolonialismi kujutavale üliklišeelikule kujundile – võiks ju ka vist spekuleerida, kas Island oli üldse kunagi Taani koloonia. Olukord Gröönimaal ja Islandil, nagu ma olen aru saanud, oli väga erinev – ja on tänaseni. Island ei sõltu Taanist, aga Gröönimaa küll. Kas sa räägiksid sellest teosest lähemalt?
RK: Kolonialism kui selline on mõistagi julm inimloomusele omane probleem ning on seda alati olnud. See on osa patriarhaadi probleemist. Teie siin Eestis pidite kannatama Venemaa ja Saksamaa kolonialismi all – meie olime Taani kolonialismi all. See on minu jaoks lihtsalt huvitav. „Kolonisatsioon“ (Colonization) on teos, kus ma mängin Islandi talupoega ja näitleja Benedikt Erlingsson mängib Taani kaupmeest – ta peksab mind ja on mu vastu üldse igatpidi kohutav ning see kõik on asetatud väga teatraalsesse keskkonda. Ta korrutab ühtepanu „sa hobusesitt, sa seasitt“ jne ning aina peksab mind. See muutub lõpuks koomiliseks, see on väga tobe – peaaegu nagu Benny Hill.
Tegin selle töö, kui ma olin noor mees. Olin Kopenhaagenis, jõin rämedalt, läksin Vega Clubi ja ei saanud sisse, nii et lõin ukse maha ja klaasuks läks kildudeks. Turvamehed võtsid mu kinni ja kutsusid politsei, aga selle asemel, et piinlikkust tunda, käitusin ma nagu purjus idioot ja karjusin „Ahah, nii te mind siis kohtletegi? Kohtlete mind nagu mu esivanemaid?!“ Võtsin täielikult selle postkoloniaalse ohvrirolli. See töö oligi mõnes mõttes koloniseeritud islandlase ohvrirolliga mängimine, sest islandlaste jaoks on ohvriroll väga oluline osa rahvuslikust identiteedist. Mõneti me küll olime Taani koloniaalvõimu ohvrid, aga ajalugu on palju keerulisem ja nüansseeritum … Ajalukku süüvides näeme, kuidas hoopis Islandi maaomanikud olid peamiselt need, kes inimesi pärisorjadena kohtlesid ja neile õigusi ei andnud. Taani kuningas proovis seda olukorda pidevalt parandada ja inimestele rohkem õigusi anda, aga kohalikud talupidajad olid sellele tulihingeliselt vastu.
Huvitav on ka see, et meie õpime Taani kolonisatsiooni kohta koolis nii palju, aga taanlastel endal pole sellest aimugi. Meil on nii palju ühist ajalugu, aga Taanis seda ei õpetata. Ei tahaks uskuda, et sellega ajalugu taotluslikult eirata üritatakse, aga põnev sellegipoolest. Taanis oli seda teost päris huvitav näidata.
AMV: Tahtsin selle teemaks tuua ka sellepärast, et näeme tendentsi ehitada oma identiteet üles just ohvrirollile. Ma arvan, et see tekitab ka siin Eestis ja Ida-Euroopas äratundmist. Mõneti tundub, et see ohvrirolli staatuse liigne rõhutamine pärsib empaatiat ning seetõttu ühiskonna arengut üleüldisemalt.
RK: Jaa, kõigile meeldib end ohvrina tunda. Isegi näiteks Donald Trump tahab, et teda ohvrina nähtaks. See on päris kummaline. Kõige huvitavam ongi sealjuures minu jaoks see, kuidas rõhujad, näiteks ameeriklased, end ise ohvritena näevad. Kogu natside ideoloogia oli samuti ohvriksolemise ümber ehitatud.
AMV: Näidata tööd „Homset ei ole“ (No Tomorrow) just siin ja praegu, mil Ukrainas on juba kolm aastat sõda kestnud, tundub nagu vastupanužest, sest see tuletab vaatajale meelde, et kõige olulisem on märgata ja hinnata argielu ilu ja rõõme, kus on tantsu, muusikat ja palju muud.
RK: Jaa, täpselt. Vahel on tunne, et nii palju oleks öelda, mistõttu ei oskagi samas enam midagi öelda.
AMV: Ma olen viimase paari päeva jooksul sinu ja su loomingu peale sügavamalt mõteldes jõudnud välja sellise märksõna ja kvaliteedini nagu „suuremeelsus“. Minu arvates pakatab su looming suuremeelsusest. See pakub ruumi inimestele, kellel pruugivad olla teistsugused poliitilised vaated või eluviis. Selles on ka palju huumorit – sa tood ühte ruumi kokku sarkasmi, siiruse – kõik need vastandlikud omadused. Küsin seega, kuidas sa hoolimata oma kuulsusest ning sellega kaasnevatest võimalustest oma loomingut kogu maailmas näidata, suudad niivõrd suuremeelseks jääda?
RK: Ma ei teagi, mulle tundub alati nii veider, et mulle ikka veel uksed avanevad. Mõtlen iga kord: „Siin peab olema mingi arusaamatus.“ (naerab) Väga oluline on püüda alati lahkeks jääda. Pealegi hõlmavad mu teosed väga palju koostööd – parem oleks, et inimestega sõbralikke suhteid hoian. Need maalid, mis siin Kumus on – kuigi ma tegin need oma ateljees, on justkui ühistööd mulle väga oluliste inimestega. Ma ei saaks neid kunagi ilma koostöömeelsuseta luua.
AMV: Millised on sinu tulevikuplaanid? Kas sa tahaksid meile veidi avada, mis suunas sa liigud ja mis teemadega tegeled?
RK: Ma tegelen praegu korraga mitme teema ja tööga. Näiteks ühe situatsioonikomöödia kirjaniku Anne Carsoni loomimguga: sellest tuleb nii-öelda lõputu sitcom, üks pidevalt korduv komöödiastseen, mida järgmisel aastal salvestame. See tuleb kuus tundi pikk. Eksperimenteerin seal situatsiooni kordamisega.
Veel on mul üks projekt, millel on itaalia keeles ilus pealkiri – „Domenica Senza Amore“ ehk „Armastuseta pühapäev“. Septembris tuleb Itaalias selline muusikalitaoline teos. Põhineb samanimelisel laulul, mille üks saksa kutt Rocko Schamoni 1990. aastatel kirjutas. Ma armastan seda lugu nii väga, aga keegi pole sellest kuulnudki. Kirjutasin talle ja küsisin, kas tohiksin seda oma töö jaoks kasutada – ta vastas, et „Mida kuradit, miks sa seda lugu üldse tead?“ Kellelegi ei meeldi see laul. Aga see on väga hea! See on muidugi saksa keeles, aga eesti keeles käiks see nii: „Sa pead elama ilma armastuseta, armastus ei tee sulle head. Lõpeta see igatsus, tähtede poole vaatamine. Püsi maa peal ja kuula mind.“
AMV: Vau, see laul – ja meiega rääkima tulemine – mõjus järjekordse suuremeelsuse aktina, Ragnar –– aitäh!. Ma tahaksingi selle mõttega lõpetada.
RK: Ma tahan ka omalt poolt teid kõiki selle vastutulelikkuse eest tänada. Siin on olnud tõesti imeline. Mul on meeletu au oma töid Kumus näidata. Shout out, aitäh, mic drop!
Kumu blogi 